püüdmine
J. A. Veltmann Pootsist.
Korra sõitnud kaks Hiidlast külmal talvel ööse koju poole. Eelsõitjal olnud tõrva tünder ree peal. Tahtnud teist nagu ninapidi vedada.
Võtnud tõrva tündri prundi eest ära. Tõrv jooksnud maha. Jäenud nagu köis lumise tee peale.
“Mats! Võta kat köve maast ülesse! Köve jookseb järgi!” hüüab eelsõitja.
Mats vaatab. Näebki köve järgi jooksvat. Kargab silmapilk ree pealt maha. Tahab köit lume pealt piosse võtta. Aga tee, mis tahad! Ei saa köit kudagi viisi kätte!
Eelsõitja hüüdma: “Mats! võta kat kindad käest ära! Muidu sa käde ei saa!”
Mats võtab kindad käest ära. Pistab kindad rutuga ja nagu pool kogemata suhu. Hakab paljaste kätega köit kinni püüdma.
Seni pani eelsõitja tündrile prundi ette. Mats jäi tõrvase suuga vaatama, kuhu köis ometi nii ruttu ära kadunud.
12. Ära viia ei saanud!
J. A. Veltmann Pootsist.
Korra läinud kaks Hiidlast kevadel suurel maal ööse teed mööda edasi.
Mehed olnud suured tondi kartjad. Rääkinud just tontidest, kui eemalt kanget valju mürinat kuulnud.
“Mats ae! Kas kuuled kat mürinat! See es õige asi enam küll ei ole!” õhanud üks.
“Jah! Küll kuulen!” vastanud teine suure hirmuga.
“Mats! Kudas me’ õelusest ometi lahti saame? Kas sa oskad auu kiituse laulu?”
“Kulla vennas, ei oska! Oskan aga teise laulu!”
Mõlemad langenud nüüd värisedes maha. Igaüks hakanud oma laulu laulma. Laulnud ja laulnud teised mis hirmus.
Kange mürin jõudnud seni ikka ligidamale. Kutsar sõitnud neljahobuse tõllaga meestest mööda.
Hobused kohkunud mehi nähes.
Kutsar tõmmanud piitsaga meestele tubli sähvaka mööda pead.
Kui kutsar mööda jõudnud, hüüdnud teine Hiidlane rõõmuga: “Ju meie laul ikka aitas! Piitsaga sai meid küll hööritada, aga ära viia ometi ei saanud!”
13. Lammas kõige nahaga kõhtu
O. Hintzenberg Tapalt.
Hiidlased olivad mõisas “raavi” lõikamas. Palusivad “rouva” (proua) käest pühiks lammast.
Proua lubas lamba talle.
Hiidlane ütlema: “Oh auulik proua, kudas me võime tallekest tappa! Talleke ei jaksa suurt tapmise valu ära kannatada!”
Proua naeris. Lubas meestele vana lamba, käskis aga naha tagasi tuua.
Hiidlane uuesti ütlema: “Mede pool lambal pinda ei võetagi, vaid süüakse liha kõige pinnaga!”
Ei aidanud, proua pidi nahagi Hiidlastele lubama.
14. Kinni siotud hing
Korra sõitnud Hiidlane talvel üle väina. Kodu lähedal langenud hobune karrsummdi jää lõhesse. Küll katsunud mees hoost august välja tõmmata, aga ei saa.
Viimaks tulnud mehele hea nõuu meelde. Sidunud nööriga hobuse kõri kinni, et “heng” välja ei läheks. Ise läinud saarele talust abi tooma.
Talusse sisse astudes teretanud mees. Kui pere rahvas meest mitu korda käskinud istuda, vastanud mees: “Eks saa!” Võtnud siis istet, pannud piibu tobi suhu ja rääkinud siis üht ja teist. Söögi ajal palunud pererahvas meest söömagi. Mees läinud rõõmsa meelega sööma.
“Kas sull siis midagi asja ka oli?” küsinud viimaks talu isa.
“Oli ikka natuke kah!” kostnud mees kõrvatagust sügades.
“Ei tea, mis siis ka asjaks oli?” küsinud talu isa uuesti.
“Hobune kuri loom kukus väina jää lõhesse sisse! Tulin siit talu rahvast appi paluma!” vastanud Hiidlane.
“Miks sa siis seda ennemalt ei rääkinud?” küsinud kõik talurahvas kohkudes.
“Pole tall viga midagi! Sidusin köiega kõri kinni, et heng välja ei läheks!” vaigistanud külaline.
Mindud kohe väinale hoost vaatama. Mis sa enam vaatad: hobuse tipud juba ammu püsti.
Hiidlane kiruma: “Oh sa pala silk! Oh sa viimne peme! Näh, kus ma va lollpea olen. Unustasin takka kinni sidumata! Sealt on hing välja läinud!”
15. Pühade toit
O. Hintzenberg Tapalt.
Kaks Hiidlast rääkinud söökidest.
“Tangu pudru ja piim on minu suus kui liiv, aga jahupudru ja vesi on minu suus kui mesi!” kiitnud esimene.
Teine ütelnud: “Kui minul rukki leva (leiba), silgu laga (=soolvett) ja selget raavi vett on, siis söön, nii et vats lammutab!”
16. Kange õlut
J. A. Veltmann Pootsist.
Korra pruulinud Hiidlane pojaga Matsiga pulmadeks õlut. Võtnud mati keha täie linnasid ja tahtnud sest viis vaati “virrvommi”, kuus vaati “karrvommi” ja seitse vaati “Sirrpilli” valmistada. Õlle virre olnud valmis, mehed rüübanud ja maitsenud.
“Liig kange!” hüüdnud vana Hiidlane suud matsutades poja vasta. “Mats, uha vett!”
Mats pannud vett juurde. Siis maitstud jälle.
“Liig kange! Mats, uha vett!” käskinud vanamees uuesti.
Kui õlut ammu juba selge vesi olnud, maitsenud vana Hiidlane jälle. Leidnud siis õlle paraja kange olevat. Pannud “virrvommi,” “karrvommi” ja “sirrpilli” vaatidesse.
Pulmad jõudnud kätte.
Mõisa valitseja või “esand” olnud ka pulma kutsutud. Temale antud kõige esmalt õlut mekkida.
“Mõisa esand” maitsnud. Arvanud, et Hiidlane teda veega tahab narrida. Annud vanale Hiidlasele käega mööda kõrvu.
Hiiu isa karjuma: “Ai, ai, ai! Kas ma ikka ei ütelnud: Mats, uha vett! Kas näe nüüd! Kange õlut on mõisa esanda üsna hulluks teinud!”
17. Hüppa vede!
J. A. Veltmann Pootsist.
Korra leidnud Hiidlane metsast vaablase pesa. Pool joostes läinud mees kodu kuulutama, et “mete toojate” pesa leidnud. Läinud naesega seltsis mesilindusid ära tooma. Linnud olnud kõrges õõnsas puus; ei saanud naljalt
