Püssita mees õpetanud püssimeest: “Ära sa sõrme kohe riklisse pane, pärast paugub enne aega!”
Saanud juba õige ligi, et oleks lasta sündinud.
“Tõmma nüüd riklist!” õpetanud teine.
Pardid kuulnud hüüdu, valmistanud minekule. Pauku aga ei ilmunud.
“Tõmma riklist! Tõmma riklist!” karjub püssita mees.
Pardid lendavad kus seda ja teist.
“Miks sa ei tõmmanud?” tapleb püssita mees.
“Ma tõmmasin küll, aga ei läinud lahti!” vastanud esimene.
Hakanud viga otsima, miks püss lahti ei läinud.
Korraga hüüab püssita mees: “Sull paganal põlnki sõrm riklis, oli hoopis rihma taga!”
27. Sulle tuli võeras!
G. Tikerpuu Pühalepast.
Korra lõune ajal sirutanud Hiidlased kivi silla ääres selga. Herra tulnud sinna ja küsinud: “Kuule mees, kas nägid kaht preilit siit mööda minevat?”
“Mua täe!” kostis Hiidlane. “Kaks litsakat läksivad siit mööda! Mua täe, kenne omad nad olivad, sinu või!”
Pahandades küsis herra: “Kas siin teist meest ei ole, kes paremini oskaks rääkida?”
Hiidlane hüüdma: “Mats! Mats! Tule eige siia, soole tulle üks vööras!”
“Laku eige rasva sa ja su vööras ka!” vastas Mats teist külge pöördes.
28. Ubade ärajoomine
Vigalast.
Keina mees tulnud silgu koormaga suurele maale. Teinud talus kasulikku kaupa, saanud kauba peale toobi kohvi.
Mees joonud ja kiitnud mõnusat märjukest.
Kui kõht täis saanud, küsinud Keina mees pererahva käest: “Mis asjast niisugust märjukest tehakse? Ma tahaksin kodu oma eite enesele ka niisugust jooki lasta keeta!”
“Ubadest!” vastanud pererahvas.
“Näeb imet!” vastanud Keina mees. “On aga meie eided lollid. Nad keedavad uad ära ja annavad meile terveid ube süüa ja piaksivad ometi meile jooki tegeva. Kui ma Keinasse tagasi lähen, tahan selle eest hoolt kanda, et Keinas enam ühtki uba ära ei sööda. Kõik Keina uad piavad kohviks ära joodama!”
29. Kaval Hiidlane
D. Pruhl Metsikust.
Hiidlane kaevanud suve otsa suurel maal raavi. Sügise antud Hiidlasele pool toopi viina peale kauba.
Kui palk käes, mõtelnud Hiidlane, kudas talve kõige odavamalt süüa saab.
Nõuu varsti peetud. Ostnud suurelt maalt hulga herneid. Kodu keetnud korraga nädalise herne jao valmis. Söönud iga päev herne jao ära.
Laupäev ei ole herned enam tahtnud maitseda.
Hiidlasel jälle nõuu peetud.
Teinud kasti lahti, kus sügise kingitud viina pudel sees olnud. Ütelnud siis iseenesele: “Vaata, Vesihiidlane, kui sa need herned ära sööd, saad lonksu viina!”
Hakanud siis herneid sööma. Kui herned otsa saanud, löönud äkisti kasti kinni ja ütelnud: “Petta said, ei anna sulle viina!”
Jäenudgi ilma viinata.
30. Kallis toit
J. Vahe Kassaarest.
Korra läinud Keina mees naesega Kassaare kabelisse mööda nõrka jääd. Teel kukunud naene meresse.
Mees kaapinud sell silmapilgul parajalt piibu põhja välja.
Naene hakanud appi hüüdma. Mees pannud jala naese seeliku hänna peale ja ütelnud: “Mesa nüüd lougad! Lase ma pane piibu pehja mokka! Ega ma kallist toitu sinu pärast haka raiskama!”
Sai oma asja ära toimetanud, siis alles võtnud naese merest välja.
31. Siia kala ja peen leib
G. Tikerpuu Pühalepast.
“Ei täe, müsune toidus on kiige param süia!” küsis üks Keina mees teise käest.
“Eks ikka siia kala ja peen leib!”
“Oled sa siis seda söönud, et täed?”
“Ull eide söge, olen ma seda ise söönd – mu venna poeg oli Talinas näin’ läbi poe akne, kui poepoiss oli söön’!”
32. Ei ole meeste asi!
J. Holts Nõvalt.
Korra sõitnud Hiidlased üle väina. Vana Torupilli Toomas olnud ka nende seltsis. Teel olnud jää sees suur, lai pragu.
Toomas mänginud torupilli. Saanud sest praost üle, hakanud vaatama: ei Torupilli Toomast enam kusagilgi. Läinud kõik rahuga koju. Ei ole sest kellegile välja teinud, et Torupilli Toomas kadunud.
Kahe, kolme nädali pärast tulnud Tooma naene teiste juurde järele kuulama, kuhu Toomas saanud.
Mehed vasta: “Oh see väike asi ei ole koguni meeste asi! See on naeste asi! Toomas kukus merde! Torupilli ääl uugas aga kolm päeva meie kõrvus!”
33. Vana õeluse eest putkamas
T. Lepp-Viikmann Haljala kih.
Korra lõiganud trobikond Saarlasi mõisas kraavi. Ööse maganud mehed mõisa talli põningul. Mehed suitsetanud nii kanget tubakat, et juba hobused tallis hakanud turtsuma. Kutsar meestega päris kimpus. Hakanud nõuu pidama, kudas neist lahti saaks.
Kutsar kelm läinud ööse mehi hirmutama. Võtnud kõbja tüki, süüdanud põlema, mässinud takud ümber ja pistnud suhu. Läinud redelit mööda ülesse ja puhunud tasa kõbja tüki peale, nii et sädemed suust välja karanud.
Üks mees olnud veel ülevel. Hakanud kohe hõikama: “Mats ae! Mats ae! Tõuse üles! Vana õelus tihkub ligimale!”
Mats kohe laulu hürgama. Ei õelus pane laulu tähelegi. Tikub ikka ligimale.
Mats veel valjemini hürgama. Ei aita.
Mats karjuma: “Es aita! Teeme putked!”
Terve meeste kari hüppab laudilt maha. Kõik putkavad tuhat nelja metsa poole. Ei julge enam keegi tagasi tulla.
Teisel kevadel kurtnud mehed mullust lugu Rakveres. Ütelnud ise: “Pidi olema selge soo ja sau kraavi lõigata, aga oli selge ruus ja rahk. Me ei saanud tööst leiva rahagi. Pealegi tikkus vana hõelus meie kallale. Pidime katsuma, kudas jalad Kuresaare linna viisime, kopikast polnud juttugi!”
