meelitamised midagi ei aidanud, hakanud Hiidlane Mats puu pihta koputama. Selle peale tulnud mesilindusid mis hirmus Matsi rõõmuks puust välja, lendanud aga kohe Matsi kallale ja pistnud teda mõne hea korra.
Matsikene palub, meelitab mete toojaid iga moodi, paitab käegagi vahel sekka, aga või ep need sest hoolivad! Ikka rohkemini torkavad Matsi.
Viimaks lõpeb Matsi kannatus otsa. Mats pistab jõe poole jooksu. Mete toojad “va õelused” aga Matsi järel.
“Mats ae! Mats ae! Hüppa vede! Hüppa vede!” hüüab naene järele.
Karrsummdi! kargab Mats jõkke.
Naese abiga pääsis Mats viimaks jõest välja. Hakanud siis õige südame põhjast vana õeluse kärbsid siunama.
Õhtu oli seni kätte jõudnud. Mats hakanud naesega koju poole minema.
Üle silla minnes roomanud neile sõnniku sitikas vasta.
“Oot, oot sa sarviline! Küll ma sind tunnen!” kiljatanud Mats loomakest nähes. “Päeval kannad sa kollavatti, nüüd sinivatti!”
Mats hüpanud täis hirmu sitikast nähes uuesti vette.
18. Hiidlase sõber
O. Hintzenberg Tapalt.
Hiidlane kiitis kangesti oma sõpra.
Küsiti mehelt, missugune ta sõber olla.
Hiidlane vasta: “Mu sõber on pikk, peenlane lühelane, jäme mees! Tall on süsimust pea ja lumivalged juuksed ja pikk putkjas habe. Jalad on tall maast saadik, pea mütsist saadik!”
19. Kudas hundile häbi tehti!
J. Neublau Jootmalt (Ambla k.)
Hiidlase lamba karja läinud hunt ja murdnud mitu lammast ära.
Hiidlased püidnud hundi kinni. Hakanud nõuu pidama, mis hundiga teha.
Üks õpetama: “Teeme hundile suure häbi rahva ees!”
Teised vasta: “Teeme!”
Pühapäev viinud mehed hundi kiriku juurde. Üks hoidnud kõrvust kinni, teine teinud häbi. Ütelnud ise: “Kudas inimesele mekib, mekib ka metsa loomale!”
20. Kus kuningas jõulus magab?
G. Tikerpuu Pühalepast.
“Ei tea, kus kuningas jõulu laupäeva ööse piaks magama?” küsis Keina mees teise käest.
“Ull eide sõõge, või seda saap täegi: eks ikka kahe kasuka vahel!” vastas teine Keina mees.
“Ei täe, mis ta piaks sööma?” küsis esimene.
“Aina sula rasva!” vaatas teine.
21. Suur maa, suured asjad
G. Tikerpuu Pühalepast.
“Suur maa, suured asjad!” kiitis Hiidlane suurele maale jõudes. “Kui kodunt välja tulin, paistis kuu nagu sirp aia teivas. Aga vaada sii: just kui tõrre põhi taeva küljes!”
22. Itsis suuga mees
G. Tikerpuu Pühalepast.
Keina mees sõitis linnast koju poole. Pilgates hüüdis aga poepoiss ukse vahelt: “Näe, kus üks itsis suuga mees on!”
Keina mees ei mõistnud nii järsku midagi vastata. Sõitis edasi kuni Harku mäele. Harku mäel tulivad talle naabri mehed vasta. Neile kaebas mees oma äpardust.
“Mis sa talle selle peale kostsid!” küsisivad teised.
“Map muistnud nii äkisti mitte musta ega valget lausuda, sest va oo köss ei annud seks aega, vaid trööpis edasi!”
“Kas sool häppe ei ole!” ütlesivad teised Keina mehed. “Sa oleksid niigi palju pidanud ütlema: Sa oled ise üks itsis suuga mees! Pööra ruttu ümber, mine, ütle talle nii!”
Keina mees sidus hobuse puu külge kinni ja vantsis ise linna poole tagasi. Kesköö oli jo käes, kui mees linna värava taha jõudis. Et aga värav kinni oli, karjus ta läbi värava: “Sa oled ise üks itsis suuga mees!”
Hobuse juurde jõudes nägi mees eemalt, et märal varsad olnud. Karjus nüüd rõõmu pärast: “Ull eide sõge, õnn tuleb uksest ja aknast sisse: Mui va mära teind seitse kollast!”
23. Hiiu keelemurre
J. Ekemann Tapalt.
Üks Hiidlane ütelnud herrale: “Kui herra linna läheb, siis too mulle sealt ka tubakat!”
Herra kurjustama: “Kudas sa tohid mulle “sina” ütelda!”
Hiidlane vasta: “Anna andeks, kulla herra! Mis sa teed selle Hiiu keelemurdega: ei saa kõiki sõnu hästi välja ütelda!”
24. Vana õeluse silm
G. Tikerpuu Pühalepast.
Keina mees leidnud uuri. Uur läikinud päeva käes kangesti. Mees pole teadnud, mis see on. Näidanud teisele Keina mehele. See tunnud niisama vähä uuri.
Pannud kõrva äärde, kuulanud. Uur tiksunud.
Mees ütlema: “Kuule, ei see õige asi või olla! Ei see ole muud kui vana õeluse silm! Vana õelus on oma silma ära kaotanud!”
Visanud uuri plarts maha.
Mõlemad mehed võtnud vemblad kätte, hakanud uurile pihta andma. Peksnud uuri pihuks ja põrmuks.
Teine kuulanud siis veel, kas uur tiksub. “Juba sai küll! Vait on!” kiidelnud mees siis rõõmuga.
Teine vasta: “Mehed me oleme! Meie läbi on vana õelus nüüd ühe silmaga jõenud!”
25. Ülemaa mehed merel
G. Tikerpuu Pühalepast.
Hiiu mees lükkas paadi vette. Seda nägivad kaks ülemaa meest. Palusivad endid merele kaasa võtta.
Hiidlane aga vaatas taeva poole ja ütles, et täna tuult tõuseb. Lubas mehi ometi kaasa võtta, kui mehed merd ei karda.
“Mina küll merd ei karda!” ütles esimene maamees. “Kui ma korra enne merel käisin, olivad laened nagu härja jutad ja mull ei olnud viga midagi!”
“Noh, see polnud veel midagi!” ütelnud teine. “Kui ma ükskord järve peal käisin, olivad laened seal nagu heina kaared. Mull polnud siiski viga midagi!”
Läksivad merele. Tuul tõusis.
Kohe hoidis teine põtku teisest paadi parrast kinni ja oksendasivad mõlemad. Hiidlane naeris aga kas kõht katki.
26. Hiiu
