sattusid. Kui ma toitu tegin ja keegi aevastas ühisköögis, siis tuli kogu toit ära visata. Me ei lubanud Mišal vannituba ja tualetti kasutada. Saime kuidagi hakkama… käisime sõprade pool ennast pesemas.
Boriss Hodorkovski meenutab, et alati, kui Miša korterisse sisenes, sai ta korralduse „Käed!“ Isa Hodorkovski naljatleb veidi nukralt: „Ta oli harjunud olema käed selja taga,“ pidades silmas Venemaa vanglates kinnipeetavatele kehtestatud korda.
Isa töötas korraga kahel kohal. Ema ei käinud pärast poja sündi tööl – ta tegi kodus õmblustööd. „Õmblesin Mišale isegi palitu valmis.“ Ema meenutab, kuidas väike Miša teda kaitsma tormas, kui naabrite purjus poeg üritas nende tuppa sisse tungida. „Miša haaras plastmassist mõõga ja kilbi, mina aga käärid ja triikraua,“ naerab ta.
Miša oli igati iseseisev juba esimesest klassist alates. Korterivõti oli paelaga kaelas, uksel seisis suur silt: „Kas lülitasid gaasi ja valguse välja?“ Kui ta koolist tuli, ootas toit termoses. Kui ta ei saanud termost lahti, siis läks ta mõne sõbra poole ja palus temalt abi.
Marina Hodorkovskaja: Miša oli lapsena terve. Ta polnud toidu suhtes valiv ja oskas kõike, mida oli vaja, nii pesu kui ka põrandat pesta. Üks tema vangla kambrikaaslane kirjutas hiljem raamatu ja seal oli üks lõik, kus ta ütles, et oli samas kongis koos Hodorkovskiga, kes polevat tahtnud seal koristada ega põrandaid pesta… Ma ei tea, aga see ei saanud lihtsalt nii olla. Ta tegi juba lapsena kõike ise. Võimalik, et ta lihtsalt püüdis algatada kambri ühiskoristamist.
Hodorkovski lapsepõlvest oli vangla-aastate ajaks palju aega mööda läinud ning tema viimase aja elamistingimused olid hoopis teistsugused kui lapsena.
Marina Hodorkovskaja: Mis sellest, et ta oli vahepeal rikkaks saanud – ta polnud ikka nõudlik. Mäletan, kord tuli minu juurde meie majateenija, kui Miša elas Rubljovkal, ja küsis: millist tualettpaberit tuleb osta? Mõtlesin: „Mida, Mihhail on peast põrunud või?“ Küsisin siis Mihhaililt: „Räägi, millist tualettpaberit sulle peab ostma?“ Ta oli üllatunud: „Ilmselt seda, mida lähimas majapidamistarvete poes müüakse…“ See kallite asjade tagaajamine ei saanudki talle omaseks. Hommikusöögiks oli tavaliselt puder. Ei mingeid pretensioone. Ja nii nagu ta lapsena armastas küüslauku, armastab ta seda siiamaani. Talle maitsevad saiakesed kaneeliga. Panin talle õhtul neid ikka kabinetti. Tema aga hakkas riidlema: „Jäta ometi nende kakukeste tegemine, muidu söön veel vastu ööd ja lähen paksuks.“ Ja tead, mis naljakas lugu juhtus? Neil olid suvilas hiired. Mihhail otsustas, et tuleb kass võtta. Aga Innal, Miša naisel, oli kassiallergia. Mulle öeldi, et on olemas kassid, kes allergiat ei põhjusta. Sõitsin näitusele ja mulle näidati üht kassi, kellel pidid varsti pojad tulema. Oli täiesti tavaline vene hall kass ja suurepärane hiirte püüdja. Kui tal pojad tulid, läksime Mišaga neid vaatama. Ja mis Mišal seljas oli? Jope, teksad, kootud müts, nagu tavaliselt. Valisime kassipoja välja, ostsime ära. Ta küsis selle naise, müüja käest: „Rääkige, millega teda toitma peab.“ Kükitas sinnasamasse naise kõrvale ja hakkas märkmeid tegema. Naine aga muudkui seletas. Ja ütles siis: „Tead, noormees, sul oleks vaja kassile väike majake ka osta. Aga see on kallis – 40 dollarit. Sinust pole küll selle ostjat…“ Ma segasin kiiresti vahele: „Pole viga, eks ma panen ise juurde. Me ostame majakese.“ Aga järgmisel päeval oli Miša televiisoris kõnet pidamas. „Kujutan ette, kuidas see tädike naeris, kui teda televiisoris nägi!“
Kui Hodorkovskid kolisid eraldi kahetoalisse korterisse, ärkas Marina vahel öösel üles ja katsus seina – ta kartis, et see kõik on ainult unenägu. Marina ei tahtnud veel ühte last saada – ta oli siis juba 36-aastane, raha oli väga vähe ja korteri võlg tahtis maksmist. Marina ja Boriss töötasid terve elu vabrikus Kalibr. Boriss oli peakonstruktor, Marina insener-tehnoloog.
Muuseas, see korter on neil tänase päevani alles. Nad ise elavad ja töötavad aga Moskva lähistel Mihhaili loodud Korallovo lütseumis. Neid on huvitav jälgida, sest nad on kaks täiesti erinevat inimest. Isa on sentimentaalne, avatud, ei peida oma emotsioone ja võib olla väga terav, kuid ka ootamatult lüüriline. Talle meeldib laulda ja luulet lugeda. Suitsetab, kuigi arst keelas selle ära. Vahel võtab hea meelega klaasikese kangemat. Marina on aga vaoshoitud ja teda pole võimalik ette kujutada nutmas või millegi üle kaeblemas. Räägib alati vaiksel häälel, kuid on sellele vaatamata väga kindlameelne. Võib anda teravaid hinnanguid. Kui armastab kedagi, siis armastab. Kui ei armasta, siis ega selle üle polegi mõtet temaga vaielda.
Boriss Hodorkovski aasib vahel naise kallal ja nimetab teda buržuiks (kodanlaseks). Müksab mind ja ärgitab: „Sa küsi mu buržui käest, mida ta selle pööbliga sehkendab?“ Nagu ma aru saan, oli Marina isa mingis ministeeriumis tähtsas ametis, jäädes ise parteituks, mis oli äärmiselt harv nähtus. Boriss Hodorkovski kaotas oma isa sõjas. Ta tuli pärast sõda koos ema ja õega evakuatsioonist tagasi Moskvasse. Nad elasid keldris ja nende elu oli väga raske. Borissi ema oli päevad otsa tööl. Boriss oli aga praktiliselt kodutu laps, kes sõitis elektrirongis ja laulis reisijatele kurbi laulukesi. Selle eest sai vahel süüa, vahel anti mõni kopikas raha. Olevat ka veidi vargil käinud, juhtus sedagi. Hiljem aga tuli mõistus pähe, läks sõjaväkke ja seejärel tehnikumi, kus ta tutvuski Marinaga.
See kodanlase ja tänavahulguse liit kujunes igati õnnelikuks ja pikaajaliseks abieluks. Nende kodus on hea olla. Ei mingit nukruse või lootusetuse tunnet. Pärast teist kohtuotsust, mis nende poeg sai – 13 aastat vabadusekaotust –, sõitsime neile külla, et küsida, kuidas vanapaaril läheb ja kas nad tulevad selle olukorraga ikka toime. Sain oma ettevaatlikele pärimistele Marina Hodorkovskajalt selge ja ammendava vastuse: „No mida sa muretsed? Mul pole aega sind lohutada – mul on külalised!“ Miljardäri, praeguse vangi ema elab ilma teenijateta. Ta käib ise turul, teeb ise süüa, hoolitseb ise riiete eest. Lisaks ostis ta endale arvuti ja talle meeldib Skype’is tšättida.
Boriss Hodorkovski: Miša hakkas tööle alates 14eluaastast. Ise veel poisike, aga tuleb ja seletab: „Tahan plaadimängijat.“ Mina vastu: „Mine ja teeni siis endale raha.“ Muidugi ma oleksin võinud talle selle muusikariista osta, kuid otsustasin, et ta peab endale ise selleks raha teenima. Ta töötas kojamehena. Mul oli teinekord lausa huvitav: vaatan, tüdrukud tulevad koolist, aga tema pühib õue. Polnud häda midagi, sai toime küll, ei häbenenud, pühkis aga edasi. Laadis leiba, käis ehitusmalevas, siis tuli juba instituut. Ta tegi kogu aeg lisatööd. Inimene peab kõik ise saavutama. Tema huviks on alati olnud keemia, juba varasest lapsepõlvest.
Marina Hodorkovskaja mäletab, kuidas Mihhail läks kord õpetaja juurde ja küsis: „Kui ma kord suureks kasvan ja kui siis on ka keemiatunnid, kas siis kõik need purgid ja topsikud on veel alles?“ Ta palus isa, et too ehitaks talle keldrisse laboratooriumi. Isa oli nõus, aga ühel tingimusel: poiss peab enne katse tegemist oskama teoreetiliselt seletada, mis katse ta teeb, ja alles siis võib ta seda proovida. Miša sai päris kiiresti aru, et isa teeb vaid nägu, et ta taipab keemiast midagi. Eks ta ajas siis isale igasugust pada. Pärast said mõlemad naerda.
Boriss Hodorkovski: Ta tegi jah igasugu katseid. Ah, ma ei hakka parem rääkima, mida nad sinna õpetaja toolile panid. Ikka juhtus, et sain pahaseks, kuidas siis muidu. Kuid kere peale ei andnud ma talle kunagi. Arvasin ja arvan tänaseni, et see pole kasvatamise meetod. Vaja on selgitada, et inimene mõistaks. Kere peale anda pole mõtet…
Huvitav, et kui Mihhaili vanemaid kuulata, siis polnud neil mingeid illusioone nõukogude võimu suhtes. Polnud armastust võimu vastu. Nad võtsid seda kui fakti. Mida selle vastu ikka teha? Kumbki, ei Boriss, ei Marina, polnud kommunistliku parteid liikmed. Nad püüdsid teha oma tööd ausalt ja saada selle eest ausalt välja teenitud väikest tasu. Näib, et nad lihtsalt elasid ja ei mõelnud eriti, et kunagi võib kõik muutuda. Nende poeg aga osutus teistsuguseks.
Marina Hodorkovskaja: Me püüdsime Mihhaili ellu ja otsustesse mitte sekkuda,
