ja valmis tegutsema. Lõpp sellele riietega äritsemisele! Kandke meile oma valuuta üle ja võtke vastu 5 rubla 1 dollari eest. Võite isegi avanssi saada. Edaspidi dollari kurss aina tõusis ja see maksis peagi 8, 10, 12 rubla. Aasta hiljem oli aga turg tervikuna juba ise stabiliseerunud.
Kui palju me selle ühe aasta jooksul teenisime! Arvutid tõid sisse 40 rubla 1 dollari eest. Kui kulutused impordile, arvutite täiendamine-seadistamine ja kliendile toimetamine maha arvata, siis sai 1 dollari eest 30 rubla! Dollareid ostsime ise kursiga 1 dollar = 5–10 rubla. Fantastika! Puhast kullaauk! Ainult et kulda on Venemaal alati toodetud kaugel Siberis ja mitte kontorilaua taga. Tollal oli vaja lihtsalt olla väga aktiivne ja osata inimestega rääkida. Ja mitte kunagi mitte kedagi petta. Hea maine oli kõige tähtsam. Kui sul seda polnud, siis keegi sinuga asju ei ajanud.
Poole aasta pärast oli meie käive sedavõrd kasvanud, et seda märkas keskpanga esimees Viktor Geraštšenko. Ta kutsus mu enda juurde.
„Kes teile selleks õiguse andis!?” Vastuse asemel andsin talle instruktsiooni. Ta luges, otsis sealt keeldu. Ja sai kiiresti aru, kus seaduses lünk oli. „Mine.“ Kolme kuu pärast muudeti instruktsiooni. Meid aga kontrolliti ja avastati, et terve välismajanduspanga üks osakond töötas ainult meid teenindades. Saime seepeale valuutaoperatsioonide litsentsi. Ametlikult. See oli ilus žest Geraštšenkolt.
Ma pole kunagi Geraštšenko õpilane olnud, kuid ma jälgisin, mida ja kuidas ta teeb, kuidas ta käitub, alluvaid juhib ja inimestega suhtleb. Mulle räägiti, et kui ta Jukosesse tuli, siis märkasid paljud, et meil oli sarnane juhtimisstiil. Võtsin ta juba alates meie esimestest kohtumistest endale eeskujuks. Tänu temale suhtun ma nn vanasse kaardiväkke suure lugupidamisega. Volski ja Masljukov olid juba lahkunud. Samuti Baklanov, Razumovski ja Silajev.29 Neid, kes praegu veel alles on, ei hakka ma eespool nimetatud põhjusel nimetama. Mul õnnestus nendega pärast 1991. aastat koos töötada. Boriss Jeltsin tundis neid kõiki ja ta küll ei armastanud mõnda neist, kuid ei väljendanud mulle ka kunagi oma tegelikku suhtumist. Sain juhtimisalase kõrghariduse aga just tänu neile inimestele. Nad olid väga erinevad, mitmetahulised, igaüks omamoodi keerukas isiksus, kuid kõik olid väga kogenud– selles polnud kahtlustki.
Niinimetatud partei kulla lugu, mis olevat võimaldanud meil tegevust alustada, lähtus just minu suhetest nende inimestega. Paljud ju teadsid, kellega ma suhtlen ja koos töötan. Aga nad ei teadnud, mida ma tegelikult nendelt inimestelt sain. Oh neid jumalata inimesi – peale kulla ei oska nad muust mõelda!
Meie keskus oli ühisettevõte. See kuulus nii komsomoli keskkomiteele (ÜLKNÜ) kui riiklikule teaduse ja tehnika komiteele (RTTK), mis oli omakorda tihedalt seotud välisluurega, riikliku julgeolekukomitee esimese peavalitsusega (KGB EPV). Kuid kogu see suhete maailm oli meie jaoks kosmilises kõrguses.
1989. aastal tehti korruptsiooniga võitlemine KGB ülesandeks. Varustasime sel ajal arvutitega ka kaitsetööstuse ettevõtteid (olin kaitsetööstuse süsteemis kuni 1991. aastani). Neil asjaoludel olime oma keskusega Moskva linna Frunze rajooni KGB osakonna kontrolli all. Seal olid tegelikult toredad poisid, kes läksid pärast 1991. aastat kõik ärisse.
Allilm kutsus mind hotelli Izmailovskaja esimest ja ka viimast korda vestlusele. See oli kas 1988. või 1989. aastal. Kutsuja oli keegi Silvester, aga ma ei mäleta enam täpselt ta nime. Läksin kohtumisele koos sõbraga. Meid võtsid vastu nende kümmekond musklimeest. Vestlesime viisakalt, leppisime kokku, et helistame. Mulle jäi mulje, et nad ise ka ei teadnud, mida meiega peale hakata. Meil oli aga raudne sisekord: kohe pärast sellist kohtumist (spioonide, kurjategijate või muu arusaamatu seltskonnaga) läks ametlik teade selle kohta meid kureerivale organile (meie puhul siis rajooni KGB osakonnale).
Sellega oli kogu lugu lõppenud. Mingeid järgmisi kohtumisi allilmaga ei tulnud. Ma ei hakanud kellegi käest seda asja üle küsima. Hiljem, aastate pärast, sõlmisime me Rušailo30 valitsusega juba ametliku koostöölepingu.
Tol ajal oli see ametkond veel loomisel.
Paaril korral, kui meil oli bandiitidega tegemist, sõitsid Rušailo valitsuse mehed välja ja võtsid allilma tegelased vahi alla. Üks selline juhus oli hotellis Belgrad, kus võeti kinni kümmekond tšetšeenide grupeeringu liiget. Ilmselt oli veel sarnaseid episoode, kuid mina neis osaline ei olnud.
Kui loodi Venemaa riiklik julgeolekuteenistus, hiljem aga FSB, siis tuli mul oma firmas inimestele nende esindajat tutvustada. Ja seda tuli teha regulaarselt. Naljakas, aga Jukoses oli Muravlenko asetäitjaks Venemaa KGB esimene direktor Ivanenko. Ta oli meil see, kes Jukost kohtus esindas. Neil oli seal mingi vaidlus FSB esimese osakonnaga. Kontrollisid mingeid meie ärikontakte, vist kaitseministeeriumiga. Kuid mina sinna nina ei toppinud. Ma ei tahtnud lihtsalt liiga palju teada.
Riskid? Atentaadid? Ma polegi kunagi bandiitide peale tõsisemalt mõelnud. Nad tungisid nendesse struktuuridesse, mis olid juba ise kriminaalsed ja kus inimesed kartsid kontakte eriteenistustega. Mida minul karta oli? Parem oli maksta lepingu alusel Rušailo struktuuridele või abistada hiljem omasid, kes pidid Tšetšeeniasse sõitma (või sealt haavatutena tagasi saabusid), nagu me Tomskis tegime, kui et otsida bandiitidelt katust.
Olid mõned korrad, kui mind hoiatati, et „olukord on ebamäärane“. Kuid ma ei tundnud nende olukordade vastu huvi, et mitte oma närve kulutada. Sõitsin mõned kuud koos ihukaitsjatega, siis loobusin sellest.
Suurem oht varitses siis, kui toimusid 1991. ja 1993. aasta relvastatud konfliktid. Võtsin tollastest rahvaliikumistest osa. Risk oli ka siis, kui toimusid Inguššia ja Abhaasia sündmused. Kuid õnneks jäid need lokaalseks. Neil aegadel varitses oht just töölähetuses viibides. Kuid ma ei lasknud end häirida. Mida vähem tead, seda rahulikumalt magad.
On üks väga huvitav psühholoogiline omapära. Ma pole tegelikult kunagi eriti vapper olnud. Ma ei tikkunud kaklustesse ei koolis ega instituudis– hoidusin neist, kui see oli vähegi võimalik. Kuid samal ajal meeldib mulle ilma igasuguse julgestuseta mööda kaljusid ronida. Tsoonis löödi mind öösel noaga. Esialgu arvasin, et ma ei saa enam öösiti magada. Kuid järgmisel õhtul viskasin end samale veel verega määrdunud madratsile ja uinusin nagu lapsuke.
Imelik olend see inimene.
Küll aga kartsin ma oma lähedaste pärast, kui Forbes avaldas materjali, et ma olen rikas.
Kokkuvõttes: isegi kui keegi teab mingitest tollastest kallaletungidest, siis pole see mina. Keelasin oma töötajatel minuga neil teemadel rääkida.
Kõige selle taustal, mis 1980. aastatel toimus, ei muutunud mu eraelus suurt midagi. Kui olin esimesest naisest lahku läinud, elasin üürikorterites. Alguses Entusiastide maanteel, hiljem Paveletski raudteejaama lähedal. Need olid vananenud mööbliga kahetoalised korterid. Ostsin mõne mööblitüki juurde, et saaksin tööd teha. Minu Inka on tubli. Ma olen talle rohkem kui tänulik kõikide nende üleelamiste eest raskel ajal. Me elasime nagu mustlaslaagris ja meid oleks võidud isegi maha lüüa. Mitte mind – teda. Paljud asjad, mis ma tol perioodil ette võtsin, tulenesid mu naisest. Meie suhte juurde on alati kuulunud hea annus huumorit ja me püüdlesime selle poole, et see suhe oleks hea meile mõlemale. Viimase 10 aasta jooksul pole me tülitsenud, sest oleme paljus samastunud. Me hoolime teineteisest.
Materiaalses mõttes on mu naine ja meie lapsed oma osa meie rikkusest ausalt välja teeninud. Lihtsalt tavalise töö ja riskide kandmisega. Kusjuures rahalisi riske oli alati, aga lisaks ka teisi. Nad on oma osa välja teeninud sellega, et tegelesid kümne aasta kestel – ja seda vaatamata ühiskonnas toimuvale kontrollimatule priiskamisele – asjalike asjadega, said hakkama ja panustasid sellesse nii vaeva, raha kui ka isikliku edu. Mul on nendega väga vedanud.
Minu
Kõik nimetatud inimesed olid nõukogude parteinomenklatuuris.
Regionaalse organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse valitsuse juht, hilisem siseminister. Valitsus loodi 1980. aastatel, ametliku nimetuse sai valitsus 1993. aastal.
