onupoeg, kes hukkus rindel. Hiljem, kui Miša õppis juba instituudis, hakkas ta kõike paremini mõistma. Kui algas Afganistani sõda, oli ta 16aastane. Paar aastat hiljem kippus ta sinna sõtta minema. Loomulikult olime isaga sellest tema jutust hirmu täis. Mõni aeg hiljem aga ütles ta mulle äkki: „Ma sain sellest kõigest aru.“ Sellest ajast hakkas ta ümbritsevat teisiti nägema ja mõtestama.
Kes teab, ehk polnud meil isaga õigus, kuid me otsustasime: kui elad koos huntidega, tuleb ka ulguda koos huntidega. Las poeg ise valib, kelleks ta saada tahab, kas olla dissident või liikuda üldise vooluga kaasa. Ma võin öelda, mida ma ühest või teisest küsimusest arvan, kuid ma ei saa tema eest mõtelda. Tema komsomolikarjäär oli tema mingite isiklike plaanide teostamine ja kes teab, võibolla ta lootis, et ta suudab midagi muuta.
Kui Mihhail sai 1979. aastal 16 aastat vanaks, tuli aeg minna ja pass saada. Tal oli vaba valik, mis rahvuse ta sinna kirjutab. Ta võis kirjutada venelane või juut. Marina Hodorkovskaja räägib, et nad pidasid isaga selle üle nõu ja ütlesid lõpuks: kirjuta passi see rahvus, mis sa ise tahad. Ta vastas emale: „Saad aru, ma ei tunne ennast juudina.“
Marina Hodorkovskaja arvab, et kuna Mihhaili isa on juut, siis avaldas see poja elule mingit mõju. Kuid Mihhail jäi rahvuse teemal rääkides alati väga vaoshoituks. Ainus vahejuhtum, mida Mihhail on ema sõnutsi meenutanud seoses oma rahvusega, oli siis, kui ta lõpetas instituuti ja kirjutas diplomitööd. Diplomitöö ise oli mõne õppejõu hinnangul kirjutatud samal tasemel nagu teaduste kandidaadi väitekiri. Kuid selle töö jaoks oli vaja ligipääsu arvutile, sest seal tuli opereerida väga suurte arvumahtudega. Mihhailil ei õnnestunud kuidagi luba saada, et arvutiga töötada. Hiljem ütles keegi tema õppejõududest talle möödaminnes: „Miša, teile ei anta seda luba kunagi…“ See oli ema mäletamist mööda ka ainus kord, kui Mihhail rääkis oma rahvusega seotud probleemidest.
Ma ei tea, kas Hodorkovski on ristitud. Seda pole viisakast küsida. Tean vaid seda, et vanemad ei ristinud teda lapsepõlves.
Mulle näis ilmvõimatu, et eelmise sajandi 70.–80. aastate antisemitismi laine Nõukogude Liidus võis kuidagi Hodorkovskist mööda minna. Ta oli 70. aastatel koolipoiss. Sel ajal hakkas üha enam juute NSV Liidust ära sõitma. Alguses lahkusid mõned tuhanded, kuid kõrgajal, 1979. aastal, sõitis ära üle 50 000 inimese. See oli aeg, mil Hodorkovski lõpetas keskkooli. See oli ka aeg, mil juute vallandati töölt, kui tekkis pisimgi kahtlus, et ta võib NSV Liidust lahkuda. Vallandati isegi kooliõpetajaid. Sel juutide lahkumise ajal puhkes ühiskonnas antisemitismi laine. Juutidele kehtestati tööle asumise piirangud, eriti kui see töö oli seotud mingite salajaste andmetega. 1978. aastal mõisteti Natan Šaranski 13 aastaks vangi. See oli üks kuulsamaid protsesse, mida peeti nende üle, kes olid avaldanud soovi NSVL-ist lahkuda. Pole justkui võimalik, et Hodorkovski ei teadnud sellest kõigest midagi! Selgus aga, et on võimalik.
Väga palju olenes keskkonnast, kus sa kasvasid ja elasid. Sellest, mille üle vanemad kodus arutasid. Näiteks ütlesid kõik mu sõbrad, kes on pärit Hodorkovskiga samast põlvkonnast, et nemad kuulsid Šaranski protsessist vanemate juttudest. Nende vanemad kuulusid humanitaaride sekka, olid loomingulise intelligentsi esindajad. Paljud neist lahkusid Venemaalt.
Kadusid sõbrad, kadusid sõprade sõbrad. Vanemad võtsid lapsed muidugi kaasa ja mängukaaslasi jäi aina vähemaks. Mäletan, kuidas me sõitsime lapsepõlves Tbilisisse vanaemale ja vanaisale küll. Selgus, et rajoon, kus nad elasid, oli äkki tühjaks jäänud – kõik juudi perekonnad olid lahkunud. Koos vanematega lahkusid ka kõik mu sõbrad. Need olid esimesed valusad kaotused ja tõstatasid esimese tõsise küsimuse: „Miks nad ära sõidavad?”
Nagu aga selgus, oli juutide peres ka lapsi, kes seda lahkumiste lainet ei tunnetanud, ei märganud ja omal nahal ei kogenud. Võimalik, et kunagi oli keegi neilegi üritanud nuga selga lüüa, püüdes neid alandada sõnaga itske. Võimalik, et nad ei märganud selliseid asju… Selles tehnilises ja tootmisele keskendunud tehasekeskkonnas, kus Mihhail kasvas, oli arusaamine ja suhtumine teine kui humanitaaride hulgas. Üks mu tuttav, umbes sama vana kui Hodorkovski, tunnistas, et kuulis esimest korda sõna antisemiit kooliaja viimases klassis ühes Vladimir Võssotski laulus, mis pilkas antisemitismi:
Elu on raske, kui oled vaid pätt ja bandiit.
Uhkem on olla ideeline antisemiit.
Juuti ei päästa peksust ei riik ega seadus.
Kui peksjaid on miljon, siis kurjuse nimi on headus.
Paljud hakkasid juba instituudi päevil mõistma, et kõik see, mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud tavalisele nõukogude juudile. Juutidel oli palju raskem instituudi sisseastumiseksamitest läbi saada. Selleks ajaks, kui vanus ja haridus lubasid kõrgkooli sisseastumiseksamitele minna, oli juba selgeks saanud, et juudil on targem oma saatust mitte proovile panna ja oma nina Moskva riikliku ülikooli mehhaanika- ja matemaatikateaduskonda mitte toppida. Kuid mujale võis minna, seda enam, et paljudel juudi rahvusest noortel nagu ka Hodorkovskil oli passis rahvuseks märgitud venelane. Venemaal levis kurvavõitu nali, et kui pekstakse, siis ikka näo, mitte märke pärast passis.
Huvitav on märkida, et need, kes 1990. aastatel äris ja poliitikas tippu tõusid, on enamasti tehnilise kõrgharidusega inimesed: matemaatikud, füüsikud, keemikud, juhtimisspetsialistid… Võimalik, et nendes valdkondades tegeleti vähem ideoloogiaga ja inimesi hinnati adekvaatselt – võimete alusel.
Hodorkovski astus 1980. aastal Moskva Mendelejevi-nimelisse keemia-tehnoloogia instituuti ja lõpetas selle 1986. aastal kuldmedaliga. Ta abiellus üliõpilasena oma kursusekaaslasega. See juhtus küllalt vara – juba kolmandal kursusel. Marina Hodorkovskaja ei märganud, et tema pojal on romaan Leena-nimelise neiuga. Noorte suhe algas siis, kui Marina Hodorkovskaja lebas terve aasta haiglas. Tõsi, Mihhail ja Leena käisid koos teda haiglas vaatamas. Ema meenutab, et tema palatikaaslane, lihtne vene naine, vaatas noori ja kui nad lahkusid, raputas pead: „Ei need kaks kokku jää.“ Abielu jäigi lühikeseks, kestes kõigest kolm aastat. Pärast lahkuminekut elas Mihhail üürikorterites.
„Kuid selle eest tuli ilmale Paška,“ naeratab Marina Hodorkovskaja. Poeg Pavel sündis 1985. aasta suvel, kui Mihhail Hodorkovski ise oli vaid 22 aastat vana. Kui Pavel tahtis hiljem ise umbes sama vanana abielluda, ütles vanaema Marina talle: „Näe, isa abiellus sama noorelt ja vaata, mis sellest välja tuli.“ Kuid Pavelil oli vastuargument: „Aga vanaema, tänu sellele on sul pojapoeg olemas.“ Paveli pulmad peeti Prantsusmaal Angers’is. Prantsusmaa oli mugav koht Venemaa ja USA vahel, kuhu sugulastel oli lihtne kohale tulla ja kust oli sama lihtne edasi lennata Ameerikasse, kus Pavel ja tema abikaasa siiani elavad ja kus neil sündis tütar Diana, Mihhail Hodorkovski lapselaps.
Pavel Hodorkovski: Kui ma suuremaks sain ja hakkasin aru saama, mis meie perega juhtus, siis püüdsin meenutada, et mis ajast ma isa üldse mäletan. Kõige eredam mälestus lapsepõlvest on ajast, mil ma olin umbes neljane, aastast 1989. Mäletan: magasin juba peaaegu, kell oli 10 õhtul. Isa tuli külla. Ta käis üsna sageli meil, kui nad olid emaga lahku läinud. Kuulsin läbi une, et isa tuli. Ta võttis mu sülle ja ma mäletan siiani seda pooleldi unes lendamise tunnet, kui sind kätel hoitakse. Ta keerutas mind korra ja pani siis tagasi voodisse. See ongi vist mu esimene mälestus temast.
Me ei rääkinud lahutusest peres peaaegu üldse. Praegu mõistan, et see oli ema teadlik otsus, et ma ei märkaks ega mäletaks nende lahusolekut. Ta soovis, et mulle jääks mulje, et kõik on korras. Et isal on lihtsalt palju tööd ja et kui ma ei kohtu temaga eriti tihti, siis on selle põhjuseks isa töö, mitte midagi muud. Mu suhted isaga on väga heaks jäänud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен
