käimisest saadik kritseldas ahju ja halliksminevate arhivaaride vahel.
Hetkel, mil me metsast väljume, et libisedes ja poris sumades ühenduskraavide piirkonda minna, hakkab eestpoolt paistma kaks varjukogu, kaks lähenevat sõdurit; näeme nende väliranitsa ja varustuse kohmakat mütsakut ja püssi joont. Vähehaaval muutub taaruv kaksikkogu selgemaks.
„Need on nemad!”
Teisel varjudest on jäme, sissemässitud valge pea. Üks neist on haavatud! See on Volpatte!
Jookseme tontide suunas. Meie tallad lirtsuvad nagu käsnad ja padrunid rappuvad ning klõbisevad padrunitaskuis.
Nad peatuvad ja ootavad meid; kui kuuldekaugusele oleme jõudnud, karjub Volpatte:
„Oligi paras aeg!”
„Oled haavatud, vana?”
„Mis?”
Paks sidemetekord pea ümber teeb ta kurdiks. Tuleb karjuda, et end kuuldavaks teha. Läheneme talle, hüüame. Siis vastab ta:
„Pole midagi… Tuleme august, kuhu 5. pataljon meid neljapäeval pani.”
„Terve aeg olite seal?” kriiskab talle Farfadet, kelle terav, peaaegu naiselik hääl tungib hõlpsalt läbi Volpatte’i kõrvu kaitsva polsterdise…
„Nojah, kurat neid võtku, muidugi olime seal, kirevase päralt!” ütleb Fouillade. „Ega sa ometi arva, et me linnutiivul ära lendasime, või veel puhtam – ilma käsuta omadel käppadel ära ronisime?”
Mõlemad vajuvad istuli maha. Volpatte’i sidemetesse mässitud pea suure sõlmega keset pealage sarnaneb musta pesu puntrale, millest paistab kollakasmust näolaik.
„Teid unustati sinna?”
„Peaaegu, et unustati!” hüüab Fouillade. „Neli päeva ja neli ööd kuulirahe all mürsuaugus, mis pealegi oli sitahaisu täis.”
„Või veel!” ütleb Volpatte. „Ega see olnud harilik vaatluspunkt, kuhu minnakse ja kust tullakse vahetuse korras. See oli pommiauk, ei parem ega pahem. Neljapäeval öeldi meile: „Jääge sinna ja tulistage vahetpidamata-” Nii nad ütlesid. Järgmisel päeval pistis sinna korraks oma nina ka üks 5. pataljoni sidemees, oli mingi tüüp, tead, küsib: „Mis te siin vahite?” „Laseme, noh. Meid kästi lasta – ja lasemegi, nagu kästud. Kui lasta kästi, küllap siis on vaja. Laseme niikaua, kuni meid kästakse midagi muud teha kui lasta.” Noh, see tüüp tegi jalamaid sääred. Näost oli näha, et ta end seal kuigi mõnusalt ei tundnud; oli teisel niisuke kõhe olemine. „Hea, kui terve nahaga minema saad!” hüüdis ta.”
„Kahe peale kokku,” ütleb Fouillade, „oli meil üks saiapäts ja ämber veini, mille saime 18-ndalt, kui end sisse seadsime, ja terve kast padruneid. Andsime säru padruneile ja rüüpasime märjukest. Ettevaatuse pärast hoidsime alles mõned padrunid ja viilu turvast ka; aga viina ei hoidnud.”
„Ja tegime halvasti,” ütleb Volpatte, „sest nüüd ajab janutama. Kuulge, poisid, on teil üks lonks kõriloputuseks?”
„Mul on pudelis veidikese,” vastab Farfadet.
„Anna temale,” ütleb Fouillade, näidates Volpatte’ile. „Tema kaotas verd. Minul on ainult janu.”
Volpatte lõdiseb ja ta väikesed silmad süttivad pea ümber mässitud tohutu räbalapuntra all palavikust põlema.
„See mõjub hästi,” ütleb ta juues.
„Ah! Ja siis,” lisab ta juurde, kallates nagu viisakus nõuab Farfadet’ välipudeli põhja jäänud veinitilga maha, „võtsime kaks bossi õnneks. Nad roomasid lagendikul ja kukkusid rojud pimesi meie auku nagu mutid lõksu. Pakkisime nad sisse. Kui olime oma kolmkümmend kuus tundi paugutanud, oli laskemoon läbi. Täitsime siis oma pillid viimaste padrunitega ja jäime ootama, seades bošid endale varjuks ette. Too tüüp sidest unustas öelda, et me seal oleme. Teie aga, kuuenda mehed, unustasite meid tagasi nõuda; 18-nes unustas meid samuti, ja kuna me polnud niisuguses vaatluspunktis, kus palju käiakse ja kus vahetus käib nagu kellavärk kantseleis, siis arvasin juba, et jääme sinna rügemendi tagasitulekuni. Lõpuks leidsid meid 204-nda sanitarid, kes tulid lagendikule tuhnima ja haavatuid otsima; nemad teatasidki, et oleme seal. Siis anti käsk otsekohe ära tulla. Panime end rakkesse, irvitades nende „otsekohe” üle. Boššidel võtsime nöörid jalge ümbert lahti, viisime nad kaasa, andsime 204-nda meestele, ja siin me nüüd oleme.”
„Möödaminnes õngitsesime välja ühe seersandi, kes oli kuhugi auku pugenud ega julgenud sealt välja tulla, – oli põrutada saanud. Sõimasime ta läbi; see toibutas teda natuke, tänaski teine meid; seersant Sacerdote oli ta nimi.”
„Aga sinu haav, vennas?”
„Kõrvad. Üks hiiglama „sumadan” kärgatas, nii et hoia alt; mu pea oli justament kildude keskel, – kõrvadele andis vatti!”
„Kui sa näeksid,” ütleb Fouillade, „iiveldama ajavad need ripakil kõrvad. Meil oli kaks sidemepakki ja sanitarid andsid veel ühe. Kokku kolm pakki sidemeid mässis ta oma kolu ümber.”
„Andke oma kodinad siia, hakkame minema.”
Farfadet ja mina jagasime omavahel Volpatte’i varustuse. Janust sünge, kuivava kurguga Fouillade uriseb ja tahab tõrksalt oma relvi ja varustust ise kanda.
Hakkasime lonkides minema. Rivitult on alati mõnus käia; seda juhtub nii harva, et paneb imestama ja mõjub hästi. Vaba olek teeb meid kõiki varsti rõõmsaks. Kõnnime nagu oma lõbuks.
„Oleme jalutajad!” ütleb Volpatte uhkelt.
Kui nõlvaku ülemisele käänakule jõuame, andub ta roosilistele mõtetele.
„See on kõigest hoolimata hea haav; mind evakueeritakse, selles pole kahtlust!”
Volpatte’i silmad pilgutlevad ja sädelevad hiiglasuures valges keras, mis vappub ta õlgadel; kõrvade kohal on see mõlemalt poolt punakas.
On kuulda, kuidas all, seal, kus asub küla, kell lööb kümme.
„Ma ei hooli kellaajast,” ütleb Volpatte. „Mis on ajal minuga tegemist?”
Ta muutub jutukaks. Kerge palavik ajab teda üha rääkima ja kohandab tema jutulõnga aeglase kõnnaku rütmiga, millega ta juba uhkeldab.
„Mulle pannakse punane sedel sineli külge, see on kindel, ja viiakse tagalasse. Seal saadab mind mõni õige viisakas nina ja ütleb mulle: „Palun siitkaudu, nüüd käänake sinna, vaeseke!..” Siis ambulants, siis sanitaarrong ja Punase Risti daamide maiustused kogu tee, nii nagu Crapelet Jules’il. Siis hospidal tagalas. Voodid valgete linadega, keset palatit nohiseb ahi; seal on inimesi, kes ei teegi muud kui hoolitsevad meie eest ja kelle askeldusi me pealt vaatame; korrakohased kingakotad ja öölaud: mööbel, sõbrad! Ja suurtes haiglates, küll seal saab hästi süüa! Söön seal häid roogasid, käin vannis, võtan, mis vähegi saan, – igasuguseid mõnususi, ilma et peaks nende pärast teistega karvutsi kokku minema või kaklema, nii et veri taga. Laman linadel ega liiguta lillegi; käed on kui uhkusasjad, nagu mängukannid! Ja jalad vaiba all on soojad otsast otsani ning varbad õieli nagu kannikeste kimbud…”
Volpatte peatub, tuhnib taskuis ja tõmbab sealt ühes kuulsate Soissons’i kääridega välja midagi, mida ta mulle näitab:
„Vaata,
