sel ajal, kui mu kõrvad jälle pea külge kinni kasvavad, vahivad naine ja väikesed mind ja mina vahin neid. Ja kuni mu kõrvad kasvavad nagu salat, sõbrad, liigub sõda lõpu poole… Venelased… Mine tea, mis kõik võib juhtuda!..”
Ta äiutas end nende õnnelike tulevikunägemustega, mõtles valjusti ja oli meist juba oma isikliku rõõmu peomeeleolusse eraldunud.
„Bandiit!” hüüdis talle Fouillade. „Sul kuradi sulil on liiga palju õnne!”
Kuidas teda mitte kadestada? Ta võis ära minna kuuks, kaheks või kolmeks, ja selle asemel et olla hädaohus ja viletsuses, elab ta selle aja jooksul nagu rantjee!
„Algul,” ütleb Farfadet, „oli minu meelest veider, kui kuulsin, kuidas head haava igatseti. Aga öeldagu mistahes, nüüd ma mõistan, et see on ainus mõistlik asi, mida vaesel sõduril, kes pole päris loll, maksab loota.”
Lähenesime külale. Läksime ümber metsa.
Metsakäärul ilmus vastu valgust äkki üks naisekogu nähtavale. Kiirte mäng piiras teda valgusega. Ta seisis püsti harvendiku veerel, lillakal vöödilisel taustal; oli sale ja leegitsevalt heleda peaga; kahvatust näost paistsid kahe määratu suure silma öömustad laigud. See särav olend vaatles meid värisevail jalul, siis kadus ta äkki puudealusesse võssa nagu tõrvik.
Ilmutis ja selle kadumine jättis sügava mulje Volpatte’isse, ta kaotas oma jutulõnga.
„Mitte naine, vaid emapõder!”
„Ei,” ütles Fouillade, kes kuulis valesti. „Ta nimi on Eudoxie. Ma tunnen teda, sest olen teda juba näinud. Sõjapõgenik. Ma ei tea, kust ta just tuleb, aga ta elab Gamblinis ühes perekonnas.”
„Ta on lahja, aga ilus,” tähendas Volpatte. „Ütleksin talle heameelega mõne väikese õrna sõnakese… Päris kompvek, tõeline tibuke… On sel alles silmad!”
„Ta on veider,” ütles Fouillade. „Ei püsi paigal. Näed teda siin ja seal oma heledate juustega. Siis on ta jälle läinud! Poleks nagu olnudki! Ja tead, ta ei karda hädaohtu. Mõnikord luusib ringi peaaegu eesliinil. Isegi kaevikute ees lagendikul on teda nähtud. Ta on veider.”
„Näe, seal on ta jälle, see ilmutis! Ta ei kaota meid silmist. Ei tea, kas ta kedagi meist sihib?..”
Valgusjoonest piiratud siluett kaunistas sel hetkel harvendiku teist otsa.
„Mina naistest ei hooli,” seletas Volpatte, keda jälle täiesti haaras mõte evakueerimisest.
„Üks mees meie rühmas on igatahes temast hullusti sisse võetud. Näe: kui hundist jutt…”
„Siis saba paistab…”
„Veel mitte, aga peaaegu… Näe!”
Paremalt poolt võsast ilmub nähtavale ja hakkab lähenema Lamuse’i nägu, nagu punane metssiga…
Ta jälgis naist, märkas teda, seisatas ja tahtis võlutuna talle järele joosta. Aga tema järele rutates sattus hoopis meie peale.
Volpatte’i ja Fouillade’i ära tundes hüüatas paks Lamuse rõõmust. Sel hetkel oli ta ainsaks mõtteks haarata enda kätte kotid, püssid ja paunad.
„Andke see kõik mulle. Ma olen puhanud. Noh, andke siia!”
Ta tahtis kõike kanda. Farfadet ja mina andsime meelsasti ära Volpatte’i kraami, ja ka Fouillade, kelle jõud oli lõppemas, nõustus oma püssi ja pauna ära andma.
Lamuse muutus liikuvaks kraamikuhjaks. Tohutu suure ja tülika koorma all vajus ta küüru, kadus selle alla ja liikus vaid väikeste sammudega edasi.
Aga ta näis ühe kinnismõtte võimuses olevat, ta pilgud rändasid kõrvale – ta otsis naist, kelle järele äsja oli rutanud. Iga kord, kui ta peatus, et mõnd pampu paremini selga kohendada, hinge tagasi tõmmata ja oma rasvast higi pühkida, uuris ta põgusalt kõiki vaatepiiri nurki ja vahtis uurivalt metsaserva poole. Naist ta enam ei näinud.
Mina nägin teda jälle… Ja seekord olin veendunud, et üks meist teda tõepoolest huvitas.
Ta kerkis eemal vasakul võsastiku rohelisest varjust poolest saadik esile. Ühe käega oksast kinni hoides kummardus ta ettepoole, nii et paistsid tema öömustad silmad ja kahvatu nägu, mis ühest kohast heledasti valgustatuna näis nagu kuusirp. Nägin teda naeratavat.
Ja tema pilgu suunda jälgides nägin, kuidas Farfadet natuke maad meie taga samuti naeratas.
Siis kadus naine lehestiku varju, ilmselt kaasa viies selle kahekordse naeratuse…
Nii selgus mulle, et oli mingi ühendus selle nõtke ja hapra, mitte kellelegi sarnaneva hulkurnaise ja Farfadet’ vahel, kes meist kõigist erines, olles peen, paindlik ja värisev kui sirel. Loomulikult…
… Lamuse ei näinud midagi; teda tegi pimedaks ja vaevas Farfadet’ ja minu käest võetud kandam; kogu ta tähelepanu köitis oma koorma tasakaalu säilitamine ja hirmus raskeks muutunud jalgadele tee leidmine.
Ta näikse siiski õnnetu olevat. Ta oigab; suur kurb mõte vaevab teda. Mulle tundub, et kuulen ta rinna kähedas hingelduses tema südame tuksumist ja ta vere kohisemist. Vaadeldes sidemeisse mähitud peaga Volpatte’i ja seda tursket, tugevat ja vereküllast meest, kes endaga kaasas kannab igavesi valupisteid, mille teravust ainult tema üksi oskab mõõta, mõtlen endamisi, et haava suurust ei määra üksnes sidemed.
Viimaks jõuame külla.
„Läheme jooma,” ütleb Fouillade.
„Mind evakueeritakse,” ütleb Volpatte.
Lamuse pomiseb: „Mh… neh!”
Seltsimehed hüüavad, jooksevad meie juurde ja kogunevad väikesele väljakule, kus seisab kirik oma kaksiktorniga; mürsud on teda niivõrd rüüstanud, et halb on vaadata.
V
RINDE TAGA
Keset öist metsa mäkke tõusev kahvatu tee on kummaliselt varjudega kaetud ja ummistatud. Tundub, nagu oleks mets nõiduse väel selle üle ujutanud ja õõtsuks seal nüüd pimeduse tihedas varjus. Rügement on rännakul uude peatuskohta.
Pimesi tõuklevad tohutute kandamitega koormatud rasked varjude read; järgnevast voost tõugatuna põrkab iga voog eelneva otsa. Kõrval liiguvad eraldi ülemate saledamad viirastused. Nõlvakute vahele surutud tihedast meestehulgast kuuldub hüüatuste, käskluste, katkendliku vestluse, köhahoogude ja laulude segu tumedat kõminat. Häältekära saadab jalgade müdin, täägituppede, välipudelite ja katelokkide kõlksumine ning meie pataljonide kannul sõitva varustusvoori kuuekümne veoki mürin ja vasardamine. Mööda teed veniv ja tammuv inimmass levitab higiaurusid, mis öö mõõtmatus kõrguses asuvast kuplist hoolimata tekitavad mulje, nagu sumaksime lõvidepuuri haisus.
Rivis ei näe midagi, aga mõnikord, kui see rüsinas just su nina ette satub, märkad mõne kateloki helkivat plekki, kiivri sinkjat või püssi musta terast. Teinekord näed tulemasina hajuva pimestava sädemetejoa või tuletiku tillukese varda otsas hõljuva punase leegi valgel lähedaste käte ja nägude selgeid piirjooni ning kiivreist varjatud õlgade korratute ridade siluette; tihedat pimedust rünnates lainetavad need nagu merevood. Siis kustub kõik ja kuna jalad astuvad,
