jäljendab ammumist ja määgimist.
„Olemegi lauda ees!”
Üsna avar küün. Peeneks pihustatud õled, kust igal sammul tõuseb tolmupilvi, haisevad nagu väljakäigukohad. Aga seinad on tihedad. Istume ja võtame rakmed maha.
Need, kes unistasid erilisest paradiisist, on jälle kord pettunud.
„Kuule; siin, nagu näha, on ju sama kehv kui mujal.”
„Ühesugune igal pool.”
„Käigu nad kuradile!”
„Selge…”
Kuid lobisemisega ei tohi aega viita. Tuleb teistest ette jõuda ja oma asi joonde ajada; tuleb rakendada süsteemi „D” – suurim kiirus viib võidule. Kiirustame ülepeakaela. Väsinud pihtadest ja valusaks hõõrdunud jalgadest hoolimata oleme innukalt valmis selleks ülimaks jõupingutuseks, millest oleneb meie heaolu ühe nädala kestel.
Jaotame oma mehed kaheks luuresalgaks, üks neist traavib paremale, teine vasakule mööda tänavat, mis on juba tulvil askeldavaid ja otsivaid sõdureid; kõik salgad piiluvad ringi, peavad üksteist silmas ning ruttavad. Mõnes kohas tekib kokkupõrgete tõttu isegi rüselemisi ja sõimlemist.
„Hakkame kohe sealt peale, muidu oleme omadega sees!” Mulle jääb mulje, nagu käiks äsja hõivatud külatänavail meeleheitlik lahing kõigi sõdurite vahel.
„Meile, ütleb Marthereau, „on sõda alati võitlus ja lahing, alati, alati!”
Koputame iga ukse taga, esineme aralt ja pakume end nagu mittesoovitavat kaupa. Üks meist teeb juttu:
„Kas madamil on nurgakest sõdurite jaoks? Me maksaksime.”
„Ei, sest minu juures on ohvitserid,” või „allohvitserid”, või aga: „siin söövad moosekandid, kirjutajad, postikandjad, härrad ambulantsist” jne…
Pettumus pettumuse peale. Üksteise järel sulguvad kõik uksed, mida meile praotati, ja me vaatame teispool künnist üksteisele näkku, üha vähenev lootusevaru silmis.
„Jumal küll! saate veel näha, et me ei leia mitte kui midagi,” uriseb Barque, „liiga palju on neid saatana asjamehi, kes on enne meid jaole saanud. Küll on reod!”
Meestehulk kasvab, neid tuleb igast suunast. Kõik kolm tänavat on ühteviisi täis mehi nagu vedeliku tasapind ühendatud anumates. Kohtame kohalikke elanikke – rauku või vigaseid, kes käivad väljaväänatud jalgel või moonutatud nägudega, või ka noori, kes varjavad eneses nähtamatuid haigusi või poliitilisi sidemeid. Seelikukandjaid esindavad mõned vanad naised ja paljud lihavad, paksupõselised ja oma valget haneliha õõtsutavad noored tüdrukud.
Hetkeks on mul ühe tänavakese kahe maja vahel põgus nägemus: keegi naine lipsas üle varjudevahelise helenduse.
See on Eudoxie! Eudoxie, emapõtra meenutav naine, keda Lamuse nagu faun all nurmedel taga ajas ja keda ma hommikul, mil haavatud Volpatte ja Fouillade tagasi tulid, nägin metsaserval kummardumas ühise naeratuse kaudu Farfadet’ga köidetuna.
See on tema, keda nagu ootamatut päikesekiirt näen sel tänavakesel vilksatavat. Siis kaob ta müürinurga taha; tänavake vajub jälle varju… Tema juba siin! Ta järgnes meile meie pikal ja vaevarikkal rännakul! Ta ei suuda meist maha jääda…
Muide, tema ilmegi väljendab kütkestatust: nii kiiresti, kui ta mu silmist kaduski oma heledaist juustest raamitud näoga, nägin ometi, et see oli tõsine, unistav ja murelik.
Minu kannul käiv Lamuse ei näinud teda. Ma ei räägi talle sellest. Küllap ta märkab liigagi ruttu selle ilusa leegi lähedalolu, kelle poole miski ta olemust kisub ja kes virvatulena tema eest põgeneb… Pealegi on mul praegu tegemist. Peame tingimata saavutama ihatud nurga. Meeleheitliku tarmukusega alustame uuesti jahti. Barque kisub meid kaasa. Ta on asja südamesse võtnud. Ta väriseb sellest ja ma näen, kuidas väriseb ta tolmunud juuksekahlgi. Ta juhib meid, usaldades oma nina. Ta paneb ette katsetada selle kollase uksega, mis sealt paistab. Edasi!
Ukse lähedal kohtame kummargil kogu: Blaire on jala teetulbale pannud ja kraabib noaga oma saapatombult kipsiprahti maha… Näib, nagu vooliks ta mingit kuju.
„Sul pole eluilmaski nii valgeid jalgu olnud,” nöökab Barque.
„Nali naljaks,” ütleb Blaire, „aga kas sa tead, kus see auto võiks olla?”
Ta selgitab:
„Pean üles otsima hambaarstiauto, kus mulle uued rehapulgad lõugade vahele pistetakse ja vanad tüükad välja kraabitakse. Kuulu järgi pidi see lõuategijate auto kuskil siin kandis peatuma.”
Ta käänab taskunoa kokku, pistab selle tasku ja läheb piki müüri edasi, silme ees kummitamas uus hammasterida. Veel kord ütleme üles oma kerjusesalmi:
„Tervist, madam, ega teil ei ole nurgakest, kus võiks süüa? Me maksaksime, me muidugi maksaksime…”
„Ei ole…”
Rohekas valguses madala akna taga tõstab keegi mehike pentsikult lameda näo, mida katavad rööbiti jooksvad kortsud ja mis sarnaneb vanale käsikirjalehele.
„Mõni keldriurgas leidub sul ometi?”
„Seal pole ruumi ja… see on meil rohkem nagu pesu pesemiseks…”
Barque haarab juhusel sarvist kinni:
„See ehk passiks meile päris hästi. Kas võiks näha?”
„Seal pestakse pesu,” pobiseb naine ja jätkab põranda pühkimist.
„Teate,” ütleb Barque meelitavalt naeratades, „meie pole nihukesed, kes purjutavad ja karvupidi kokku lähevad. Võiks ehk näha, mis?”
Naine paneb luua ära. Ta on kõhn ja vormitu. Pihik ripub tal õlgadel nagu varnas. Tal on ilmetu, tardunud näojoontega ja nagu papist lõigatud pea. Ta vaatleb meid, kõhkleb, ja juhib siis vastu tahtmist hoopis pimedasse, tambitud savist põrandaga ruumi, mis on täis musta pesu.
„Suurepärane!” hüüatab Lamuse siiralt.
„Küll on armas väike plikake!” ütleb Barque ja patsutab poolpimedas väikest tütarlast, kelle põsed on ümmargused nagu maalitud tselluloidnukul; laps vahib meid, räpane nina püsti. „On see teie tütar, madam?”
„Ja see seal?” söandab Marthereau küsida, märgates lihavat last, kelle põsed on pungil nagu põied ja täis läikivaid moosijälgi, kuhu on kleepunud tolmu.
Marthereau silitab kõhklevalt seda kirjuks määrdunud ja mahlast nägu.
Naine ei suvatse vastata.
Tammume seal irvitades nagu kerjused, kelle palvet pole veel kuulda võetud.
„Kui see vanamoor aga nõus oleks!” sosistab mulle Lamuse, keda närib kartus ja iha. „Siin on tore. Ja mujal, tead, on kõik täis.”
„Pole lauda,” ütleb lõpuks naine.
„Arge laua pärast muretsege!” hüüab Barque. „Näe, seal nurgas vedeleb vana uks. See saab meile lauaks.”
