rääkima,” arvas ta.
„Ära tekita paanikat,” rahustasin teda. „Mõtle ise, kuidas hormoonid teatud eas möllama hakkavad ning mis tunded noortes siis tärkavad.”
„Oh jah,” ohkas Synne ja kõndis magamistuppa.
Mina lobisesin veel veidi aega Oliveri, Laurise ja Merikesega, enne kui oma kalli kaasa kõrvale kobisin.
Hommikul olin jälle varakult üleval, läksin alla ja põrkasin kohe uksel Arturiga kokku. Mees seisis seal, piip tossamas ja silmad kissis.
„Täna on hea päev minna varandust otsima,” ütles ta mind nähes kohe.
„Jajah,” nõustusin. Läksin tuppa, kallasin endale kiiresti eelmisest päevast jäänud jahtunud kohvi sisse ja läksin Oliveri äratama. Algul õõtsus ta unisena voodiserval, aga varandusejaht lõi ta silmad särama.
Haarasin külmikust kaasa kiiresti pihve, vorsti, juustu ja veel üht-teist ning juba me kihutasime üle põllu Arturi poole, sest metalliotsija oli seal. Edasi läksime juba tuttavaks saanud lepikusse. Panin metalliotsija kulla peale ehkki see reageeris ka igale lehmakellale. Nüüd olime metsale veel lähemal ja niipea, kui metalliotsija piiksuma hakkas, asusime kaevama. Ebaõnn saatis meid endist viisi ja vanarauahunnik aina kasvas. Viimaks ei viitsinud ma enam aukegi kinni ajada, sest arvasin, et kes sellesse tihnikusse ikka tuleb, aga ma eksisin.
Olin just parajas kaevamishoos, kui Oliver mind vastu külge nügas.
„Ära sega,” sisisesin.
„Onu Hinno. Vaata, Lauris, emme ja tädi Synne on siin,” sisises tema vastu.
„Kus, mis, kes!?” Ehmunult kergitasin ettevaatlikult pead üle üsna sügava augu serva. Peaaegu otsekohe nägin Synne suuri ja kurje silmi endale vastu vaatamas.
„Kui tohib küsida, mida teie siin teete?” päris ta pahaselt.
„Näed ise, kaevame,” vastasin ja viskasin labida eemale. Olin välja kaevanud metalliga ülelöödud vankriratta, aga seda polnud meil sugugi vaja, sest üks ja palju kenam meil köögi seinal juba oli.
„Ja mis eemärgiga, kui küsida tohib?” uuris Linda omakorda.
„Trühvleid otsivad,” vastas minu eest irvitav Lauris. „Isa ütles ju, et nad käivad seenel. Trühvlid kasvavad aga maa sees.”
„Igatahes Eestis mitte!” karjus Synne. Ta oli viimasel ajal kuidagi närviline.
„Kuidas te meid leidsite?” tundsin nüüd huvi, sest sellisesse tihnikusse satub harva kedagi.
„Mõni meist oskab oma koeraga mõistlikult ümber käia ega sõima teda lontruseks,” tähendas Synne sapiselt. Laurise selja tagant ilmus nähtavale Polly ja liputas rõõmsalt saba.
„Reetur, mõrtsukas, äraandja ja mina pidasin sind veel oma sõbraks!” sõnasin nördinult. Minust välja tegemata sööstis koer mu kaasa võetud pihvide, vorsti ja juustu juurde, pidades seda preemiaks. Ühe hetkega oli peni kogu meie lõunasöögi nahka pannud. Ketšup teda ei huvitanud ja ta lükkas pudelit ninaga minu poole.
„Mis eesmärgiga teie siis meid otsite, kui tohib küsida?” küsisin nüüd omakorda.
„Ema tahab oma poega kätte saada, aga ei leia teda kusagilt. Loomulikult läheb iga ema siis paanikasse, sest pojaga võib ju mõni õnnetus juhtunud olla, aga mõnel meist pole vähimatki kohuse- ja vastutustunnet.”
Muidugi. Hommikul suure kiiruga kodust minekut tehes olime mõlemad oma telefoni maha unustanud, meenus mulle. Ja jälle see neetud kohusetunne!
„Näed ju, et me teeme tööd, ja Oliver saab väga hea füüsilise ettevalmistuse ja töökasvatuse,” õiendasin august välja ronides. Mingi hinna eest ei avalda ma Synnele meie tegelikku eesmärki ja ka Oliver vaikis. Kahjuks seletas Artur põhjalikult kullast ja suurest varandusest, mis kusagile siia maetud oli.
Synne ja Linda läksid meist eemale ja arutasid midagi sisinal. Varsti tulid nad tagasi.
„Tegelikult, miks mitte,” arvas Linda. „Las kaevavad. Võib-olla leiavadki midagi.”
„Jah, lollidel pidi teinekord vedama,” täiendas Synne sapiselt.
„Igatahes täna enam mitte. Oliver ja mina oleme nii näljased, et võiksime mida tahes nahka pista… Näiteks Polly koos naha ja karvadega. Va reetur selline,” ägasin.
Kogu loo hea pool oli see, et hommikul polnud meil enam vaja varjata, kuhu me läheme. Lõime uhkelt rinna ette ja teatasime naistele, et läheme varandust otsima. Õnneks oli Merike koju läinud, muidu oleks see hull meiega kohe kaasa jooksnud. Laurist kaevamine ei huvitanud, ta sõitis tagasi Vainule, sest kurgikoristuse aeg oli käes ja keegi pidi seal silma peal hoidma. Ja ka meie leidlapsed tuli üle vaadata.
Synne tegi meile võileibu kaasa, Linda keetis kohvi ja pani valmis morsipudeleid.
„Me mõtlesime ikka nädalavahetuseks koju tulla, aga kui te just tahate, siis võime metsas ka magada, aga sel juhul tuleb ka telk, madratsid ja tekid kaasa võtta,” sõnasin üsna rasket kotti õlale vinnates.
„See on teile tänaseks ja et oleks õhtuks tühjaks söödud!” turtsatas Synne. Minu terav keel on siiski mu needus, leidsin ohates ja me seadsime sammud Arturi poole. Seekord olid meil telefonid ja Oliveril mingi jublakas, millega ta muusikat kuulas. Ausameelsus on siiski hea, arvasin rahulolevalt. Kas me midagi leiame või mitte, ei huvitanud mind enam üldse. Kaevata võib lihtsalt ajaviiteks, aga hiljem ostame suure jahi ja sõidame Vaikse ookeani tundmatutele saartele juba aastasadu tagasi kaduma läinud mereröövlite aaret otsima. Lollidel pidi vedama ja kui mina juba kaasas olen, siis saame selle aarde kindlasti kätte.
„Ei, Oliver, ära helista emmele ega Synnele. Ma lihtsalt mõtlen.”
Nii loll ma ka ei ole ja kindlasti on minust palju nutikamad käinud aaret jahtimas. Aga piraatide kuld, teemandid ja ehted on nii osavalt peidetud, et hoolimata suurest hulgast aardeküttidest pole siiani keegi suutnud peidupaika leida.
Umbes lõuna ajal tiris Oliver ühe puujuure alt välja karbi, milles oli suur hunnik raha.
Oliver juubeldas, aga mina jahutasin ta õhina kiiresti maha:
„See on nõukogudeaegne raha. Ilmselt on raha peitnud siia keegi, kes kolhoosi varandust maha parseldas. Omal ajal oli see muidugi suur summa, aga praegu pole sellega teha muud kui tulehakatuseks kasutada.”
Oliver hoidis selle siiski alles, aga Artur ja mina arutasime, kes oli selle raha siia peitnud. Viimaks ütles ta, et aimab, kellele see võiks kuuluda, kuid jättis nime siiski ütlemata.
„Ta on nagunii juba ammu surnud. Aga kuld on olemas,” kinnitas ta ja toppis piibu täis. Ühtäkki jäi Artur kuulatama. „Keegi tuleb,” sõnas ta ja võttis puu tagant oma lahutamatu viltuse rauaga jahipüssi.
„Ära sa laskma küll hakka,” keelasin. „Ootame ära, kes on, ja siis vaatame.”
Tulija osutus ähmi täis Synneks. Läksin august välja ja naine viis mind kaugemale. Ta võttis mapi vahelt mingisugused paberid ja laotas need minu ette oksaräbule.
„Ma sain need täna Meeli käest. Kas sina oled nendele alla kirjutanud?”
Vaatasin dokumente.
