alla paberitele, mis sisuliselt tähendas kahe firma täielikku laostumist. Synne endine firma neelas need alla ja teistel ei jäänud muud üle kui püksirihma närida. Pealegi oli suur rahasumma ei tea kuhu kadunud. Minu korraldusel.
„Kas sa nüüd, lollpea, saad viimaks aru, mida sa teinud oled?” röökis Synne.
„Paluks epiteetideta, aga saan vist küll, kuigi mina pole seda allkirja andnud ega neid dokumente kunagi näinud. Aga kas sina saad aru, millega sa hakkama said, kui mind selle firma juhatusse sokutasid?” küsisin.
Synne langetas pea ja tema silmist voolasid pisarad:
„Ma saadan su Austraaliasse, Uus-Meremaale, kas või Antarktikasse, aga sinuga ei tohi midagi juhtuda. Ma pean selle eest hoolt kandma,” lubas ta pisarsilmi ja ma võtsin nuuksuva naise embusesse. Silitasin tema pead.
„Ma ei sõida kuhugi, me oleme ikka koos,” lubasin teda kallistades.
Ta hõõrus rusikaga nutuseid silmi ja korraga tundus mulle, nagu oleks mu süles väike plikatirts, mitte mu suure mõjuvõimuga abikaasa. Ta oli nii armas ja ma kallistasin teda.
7
Synne kadus kohe Tallinna ja mina istusin köögis tugitoolis. Trummeldasin närviliselt sõrmedega lauale, kuni Pisukas mulle sülle ronis ja kitarri ulatas. Olin küll väsinud, aga hakkasin siiski mängima. Linda oli ka veel siin ja aitas kaksikutel õhtusööki teha. Oliver oli kusagil väljas hulkumas ja maja oli korraga imelikult tühjaks jäänud. Kui Linda ja lapsed ka minema lähevad, kaksikud oma peikade juurde kaovad, sõidan ma Vainule, sest mul hakkab siin üksinda kõhe.
Linda püüdis küll ükskõikset nägu teha, kuid viimaks ei pidanud ta vastu ja küsis:
„Kas midagi on juhtunud, et Synne Tallinna sõitis? Tal käis üks külaline ja pärast seda läks Synne täiesti paanikasse,” seletas Linda ja istus meie suure köögilaua taha.
„Jah, ma tean, kes meil käis. On inimesi, kes tahavad mind tappa. Pärast eelmist ebaõnnestunud katset sattusin ju Mustamäe haiglasse,” vastasin rahulikult.
„Issand, issand.” Sõrmi mudides vaatas Linda ehmunult ukse poole. Augustiööd on ju päris pimedad ja kui polnud ka kuud valgustamas, siis elasime nagu kotis. Mina olin sellega aastate jooksul juba Vainul harjunud, aga Linda on alati elanud kohtades, kus on tänavavalgustus ja inimesed ümberringi. Muidugi võinuks ma lasta siia postid üles panna ja suure teeni liini tõmmata, kuid selline kulutus tundus mõttetu olevat. Meil olid suured prožektorid, mis lõid hoovi valgeks nagu päeval, ja ma lülitasin need sisse. Kutsusin Linda ja palusin tal aknast välja vaadata.
„Kuidas see võimalik on?” imestas ta.
„Lihtsalt.” Ma kehitasin õlgu ja seletasin talle asja ära. Siis tulid kaksikud õiendama, et nemad ei saa televiisorit vaadata, sest midagi lõõmab neile otse pildi peale, ja ma lülitasin valguse välja.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
