suutsidki just nemad kõige paremini aidata lastel uue eluga kohaneda.
6
Mind pole kunagi huvitanud rikaste ja kuulsate elu. Palju hingelähedasem on hoopis vaeste ja õnnetute toime tulemine. Nende hulka arvan ka invaliidid, joodikud ja muud tegelased, kuid jätan välja need, kes ise vähimalgi määral ei pinguta, et oma elujärge pisutki paremaks muuta. Hädasolijaid on erinevaid ning põhjusi, miks nende elu viltu on läinud, on ka mitmeid. Sama lugu on lastega. On halvasti käituvaid kapriisseid lapsukesi, kes saavad enamasti kõik, mida nad tahavad, kuid on ka õnnetuid ja haavatud hingega lapsi, kes elavad päev korraga ja kelle suurim mure on saada kõht täis ja pääseda ärritunud vanemate vägivalla eest.
Ma tundsin südamest kaasa Pillele ja Indrekule ning hakkasin neid väga hoidma. Pille oli imearmas pisike tirts kergelt lokkis heledate juuste, pisikese musisuu ja nöpsnina ning veidi pruntis põskedega. Oma uutes riietes nägi ta välja nagu väike printsess. Indrek oma tumeda pea, kõhna näo, kotkanina ja pruntis huultega erines oma õest täielikult. Mõtlesin, et ilmselt pole lastel üks ja seesama isa ning hiljem selgus, et nii see tõesti oli. Aga õde-venda see ei lahutanud. Koos olid nad kasvanud ja oma olemasolu eest võidelnud. Mis tähtsus oli siis päritolul?
Lauris tegi ettepaneku viia lapsed paariks päevaks Vainule Priidu, Kady, Epu, Agne-Mari ja Liliti juurde. Synnel ja minul polnud selle vastu midagi ning ka lapsed tervitasid ettepanekut rõõmuga. Viisime põrnikad ise kohale ja olime nende juures õhtuni. Soovitasin Kadyl oma õpetamiskirge taltsutada ja olla lihtsalt naine ning ema. Tuletagu meelde aegu, kui Lauris alles pisike oli.
„Kas sa arvad, et ma olen loll või?” käratas Kady mulle vastuseks.
„Kui ausalt rääkida, siis vahel arvan tõesti. Peaksid ju mäletama, kuidas Lauris sinu juurest alailma plehku pani ja minu juurest varju otsis. Oliveri peletasid sa ka endast eemale. Ära nüüd seda tee!” põrutasin vihaselt.
Kady ei hakanudki vastu õiendama, üksnes vaatas oma suurte silmadega, huuled värisemas.
Mu telefon helises.
„Isa,” teatas Maili. „Riina tuli ja on maani täis. Tahab siia jääda ja nõuab, et sina talle õlut tooksid.”
„Joodikutel meie majas enam kohta ei ole, aga las ta praegu olla. Ma tulen õhtul ja löön ta ise välja,” lubasin. Pelgasin, et lapsi võib häirida purjus naise nägemine, ja seda ma küll ei tahtnud. Riina oli ju ka oma lapsest joomise pärast ilma jäänud. Varemalt olin minagi palju kordi tema tütart Heidit hoidnud, kuid nüüd oli tüdrukul Synne endise ämma juures hea ja turvaline olla. Aeg-ajalt helistas Synne eksämmale, et küsida, kuidas lapsel läheb. Tüdrukul oli olemas kõik, millest paljud lapsed võisid ainult und näha. Vahel tahtis Heidi ka minuga rääkida ja Synne ulatas mulle mobla ning laps jutustas mulle põhjalikult, mida ta teeb ja kuidas ta elab, kuid meie juurde ta ei kippunud. Küllap oli hakanud ka tema ema kartma ja põlgama, sest poleks mind olnud, siis ilmselt oleks Heidi samuti Riina joomapäevade ajal põllult oblikaid korjanud. Siiski oli Riina kaine peaga olnud hoolikas ja ka puhas pereema.
Istusime aidas õhtuni ja tulime Kurrule tagasi. Merike oli Raplasse läinud ja majas oli vaikseks jäänud, sest ka Oliver ja Pisu olid isa juurde jäänud. Ma tundsin sellest sagimisest lausa puudust, sest kodus olid ainult kaksikud plikad ja tagatoas magas joodikust Riina.
Õhtul ei tulnud mul und ja ma sahkerdasin mööda voodit ringi seni, kuni viimaks käega lõin ja ateljeesse läksin, et arvutis surfata.
Viimaks heitsin diivanile magama. Hommikul võtsin ette ühe pooliku maali lõpetamise. Paari tunniga sain töö lõpetatud ja ma panin selle seina äärde. Polnud midagi öelda, tuli päris kena pilt.
Siis tuli Riina tuiates ateljeesse ja kukkus oigama, kui paha tal on.
„Tead, Riina, nüüd on nii, et mina enam ei taha, et sa lakku täis peaga siia tuled. Meil on kaks väikest last ja nemad kardavad joodikuid. Nii et võta oma asjad ja ma viin su Märjamaale. Kui tahad, siis ostan sulle õlut, aga sa lähed tagasi linna või Vaimõisa,” ütlesin karmilt.
„Jumal, Rets lööb mu maha!” Ähmis Riina vajus diivanile ja vaatas hirmunult ringi.
„Mine siis Vaimõisa oma endisesse koju,” soovitasin.
„Ega muud vist üle jää,” soostus ta pärast väikest järelemõtlemist.
Tegingi nii, kuid siis jõudis minuni tõsiasi, et Riina võib ju ka Vaimõisas joomase peaga Vainule minna raha lunima ja lapsed olid praegu seal. Helistasin Laurisele ja rääkisin asja ära.
„Ära muretse, paps. Kui ta tuleb, siis viin ta koju tagasi. Olgu seal ja ärgu oma nägu näidaku. Muide, Oliver tahab sinu juurde tulla. Teil olevat üks töö pooleli,” sõnas poeg.
„Mis töö? Ah jaa, on küll.” Mulle meenus, et pidime kulda edasi otsima. Sõitsin Vainule ja autost välja tulles nägin Lilit. Juba eemalt sain aru, et ta on pahane.
„Mida see siis tähendab!?” käratas Lilit vana kase all seistes ja käsi puusa lüües. „Sa üürid aida välja ega küsi minu käest midagi!” plärtsus ta.
„Kes sa üldse selline oled?” küsisin vastu. „Talu on minu oma ja nüüd on see Laurise kodu. Sinul pole siin vähimatki sõnaõigust. Sa võid siin elada ja oma kurke kasvata, aga kui sa liiga ülbeks lähed, siis kütan su Pärnusse tagasi.”
„Kuule!” lõugas Lilit täiesti endast välja minnes. Tema nägu oli peetpunane ja käed värisesid. Lilit ei paistnud midagi teadvat omandiseadustest ja mina ei kavatsenudki teda talus osanikuks teha. Lauris ja Epp olid selle koha praegused asukad ja ka pärijad. Kuid Lilit, olles siin mõnda aega elanud, näis arvavat, et tema valitsebki siinseid maju ja maid. Nüüd tegin talle kähku ja otsesõnu selgeks, et temal siin sõnaõigust pole ja kui ta tahab käsutada, siis mingu Pärnusse Raekülla, kus on talle kuuluv ja tema valitseda olev omand. Aga kui ta soovib siin elada, siis peab ta elama minu soove ja tahtmisi arvestades. Ta ei tohi isegi ühtegi puud minu loata maha võtta.
Lilit jäi mulle järele põrnitsema, kui ma aida poole astusin. Viisaka ja kaaskodanike privaatsust austava inimesena koputasin uksele.
Priit avas ukse ja ma läksin tuppa. Mulle vastu tulnud Kady silmitses mind altkulmu. Ei tea, mis temal nüüd viga oli? Täna olid naised mu peale millegipärast vihased ja solvunud, ehkki oma teada polnud ma midagi halba teinud.
Priit kutsus mind mu endisesse ateljeesse ja ma istusin.
„Kus Oliver on?” küsisin.
„Läks Pisu ja lastega jalutama. Põnnidel on siin põnev. Nad pole ju siiamaani kodust kaugemale saanud. Lausa hale neist armsatest lapsukestest. Nad räägivad nii tasase häälega ning pelgavad kõike, iga kõvema kolaka peale nad võpatavad.”
Vestlesime ühest ja teisest, kuni Oliver lastega tagasi jõudis. Jõnglased olid nähtust vaimustuses ja ilmselt üsna näljased, aga süüa nad küsida ei söandanud. Õnneks märkas ka Priit, et vend ja õde arglikult köögi poole piilusid, ning ütles Kadyle, et too midagi süüa teeks.
„Tee ise!” nähvas naine magamistoast.
„Võib ka,” nõustus Priit kiiresti. Ta kutsus lapsed endaga kaasa ja me läksime kööki.
„Mis sellel täna viga on?” pärisin ma Kadyle viidates.
Priit kehitas õlgu ja toimetas edasi.
„Ma
