tahan. Mida ma otsin, teda ei huvitanud.
Jäime õhtul hilja peale. Tagasi lepikusse me enam ei läinud, vaid hakkasime saunatama ja istusime pärast õues.
4
„Sul puudub igasugune kohusetunne,” riidles Linda järgmisel päeval Oliveriga. Magamistoast välja astudes juhtusin seda pragamist pealt kuulma. Nende toauks oli praokil ja ma isegi nägin, kuidas ema poega riietest sakutas.
„Vaata, kuidas sa oled oma paremad riided ära määrinud. Sa oled niipalju raha tädi Synne ja onu Hinno käest saanud. Miks sa endale riideid ei osta? Lõhud ära viimasedki vähegi korralikud riided. Millega sa sügisel kooli lähed? Ehk aitab isa sulle midagi osta, ma loodan.”
„Ma ostsin Pärnust riideid,” teatas Olle ja tõmbas lahti kapiukse. Poiss oli riided siia jätnud ega olnud neid veel koju või isa juurde viinud. Sealt ladus noormees välja korraliku varustuse ja ema asus neid uurima.
„See on sulle liiga väike ja miks sa Pisule midagi ei ostnud? Ise oled juba suur poiss, sa pead ka õe eest hoolitsema,” arvas ema.
„Las ostab ise. Tema sai ju ka raha,” nähvas poeg.
„Kuidas sa räägid!” käratas Linda, kuigi minu arvates poeg midagi erilist ei öelnud, aga mis see minu asi on. Läksin trepist alla ja istusin oma sohvale. Sirutasin jalad välja ja lihtsalt olesklesin. Päike oli juba ammu tõusnud, sest täna olin ma tavalisest kauem maganud.
Tegin endale kohvi ja kuulsin, kuidas üleval toas läks jagelemine üha valjemaks. Mul hakkas Oliverist kahju ja ma otsustasin ta ema käest ära päästa. Läksin trepi juurde ja hõikasin:
„Oliver, kui sul veidi aega on, siis tule mulle korraks appi!”
„Kohe!” vastas poiss ja hüppas toast välja. Nüüd sain ma aru küll, miks ema nii pahane oli: Oliver oli üleni mullane ja isegi juustes tolknesid koltunud rohukõrred. Ja alles eile oli meil saun, kus kõik olid ennast korralikult puhtaks küürinud.
„Kas sa käisid aaret otsimas?” küsisin.
Oliver noogutas tummalt ja tuli koos minuga õue. Mina tahtsin aga esialgu ära käia konnatiigis, siis kohvi lõpuni juua ja pärast vaadata, mis edasi saab. Oliverile ütlesin, et tahtsin teda lihtsalt ema käest ära päästa, sest mäletasin väga hästi, kuidas Kady vahel Laurise kallal naaksus ja poiss siis tujust ära oli. Tüli võis tekkida tühisest asjast ja minu arvates oli probleem rohkem Kadys kui Laurises. Naine maandas nii oma pingeid ja öelge, kes meist seda teinekord isegi ei teeks. Väike või suur tüli võib tekkida millest tahes ja tagantjärele vaadates on selle algatajaks ikkagi süüdistaja ise, kuigi ei taha seda ehk tunnistada.
Kui me tagasi kööki tulime, pesi Linda hoolikalt köögipõrandat ja koristas pliitide ümbrust. Nagu Synne oli temagi suur puhtusearmastaja, kuid eks meil oli ju ka elanikke omajagu ja mitte kõik ei pidanud puhtust. Näiteks Pisu, kes oli igavene värten ja võis ühe hetkega kõik korralikult segamini keerata.
„Kas Synne magab alles?” küsis Linda vaikselt.
„Praegu küll,” kinnitasin. „Sa võta endale midagi süüa ja tunne vabalt. Pole vaja koristada. Küll Riina ja Synne teevad seda. Puhka parem,” soovitasin.
Linda naeratas natuke mõrult.
„Siin olles peab ikka perenaist aitama,” kostis Linda lappi kuivatades. Ta tõmbas põranda veel kord üle ja nüüd see lausa säras puhtusest. „Kas Synne ei viiks mind pärast Orgitale?” küsis ta.
„Kindlasti viib,” arvasin. Tegelikult oli Linda väga armas ja tore.
„Kas ma ajan Synne üles?” uurisin.
„Pole vaja,” tõrjus Linda. „Las ta magab. Aega on. Tema ja Merike tahtsid veel harjutada ja mul pole kuhugi kiiret.”
„Ah nii,” pomisesin. „Siis küll.”
Võtsin kuurist metalliotsija ja läksin koos Oliveriga üle põllu Arturi juurde. Täna oli ilus ilm ja meie jalad sahisesid pikaks kasvanud rohus. Üldse olnuks kõik väga kena, kui ainult neid tüütuid parme poleks meie ümber sumisedes tiirutanud.
Olen alati öelnud, et loodus särab. Inimestega juhtub seda harva, aga loodus särab alati, olgu siis ilm vihmane või paistku päike. Mõelda vaid, milline õndsus on talvekargus, kui kõik on härmas ja hingeõhk jääb auruna õhku rippuma, meenutasin oma higist peanuppu kuivatades. Metalliotsija oli üksjagu raske ja selle tassimine nõudis kõvasti pingutamist.
Artur istus juba oma sirelite all ja suitsetas. Vääksu Katrin oli ka vanamehe kõrval ja koos arutasid nad midagi. Meid märgates Artur naeratas ja pakkus ka meile istet. Näitasin talle metalliotsijat ja ta uuris riistapuud lähemalt.
„Töötab ka või?” päris Artur.
„Töötab. Ma eile proovisin,” vastasin.
„Me siin arutasime, kuhu võis kuld sattuda, kui traktorid auku kinni lükkasid, ja Katrin arvas, et see võib rohkem metsa pool olla,” seletas Artur.
„Lähme ja proovime,” pakkus Oliver.
„Lähme,” olime Artur ja mina nõus ning tõusime püsti. Isegi Katrin tuli meiega kaasa, et natukene kohapeal aru pidada.
Ragistasime lepikus ja endamisi kirudes panin metalliotsija tööle. Hakkasin sellega maad enda jalgade ees sondeerima ja teised jälgisid mind nagu prohvetit, kellelt oodatakse imet. Loomulikult tahtis ka Oliver metalliotsijat proovida ja ma lubasin tal seda ka lõuna paiku teha. Ühtäkki jäi poiss nagu naelutatult seisma ja viipas käega.
„On,” sosistas ta ärevusega. „On. Kuula ise.”
Võtsin kõrvaklapid ja kuulasin. Piiksus üsna tugevalt. Ma noogutasin Arturile. Katrin oli läinud koju oma lambakarja toimetama.
„Hakkame kaevama,” arvasin. Lülitasin metalliotsija välja ja võtsin labida.
Umbes tund aega hiljem sattusime roostetanud metallesemele. Olle arvas, et see ongi kullakarp, kuid natukese aja pärast teatas Artur, et tegemist on lehmakellaga.
Ohkasime pettunult kogu südamest. Panime kella kõrvale ja ajasime mulla auku tagasi. Olime higist läbimärjad, sest pole just eriti kerge kaevata maad, mis on täis juurikaid ja igasugust prahti. Mina olin täitsa võhmal ja jõin plastpudelist vett, mille olin kaasa võtnud.
Telefon helises.
„Kus sa oled koos Oliveriga?” küsis Synne käredalt.
„Metsas,” vastasin.
„Mis te teete seal? Eile jõlkusite metsas ja täna jälle,” nuhkis naine.
„Mida me metsas teeme?” pärisin kiiresti Arturi ja Oliveri käest, sest me polnud mõelnud sellele, mida me teistele ütleme, kui nood hakkavad meie looduse- ning labidaarmastuse vastu huvi tundma.
„Oleme jahil,” mühatas Artur.
See variant jäi ära. Siis on Synne kohe siin, sest Arturi eelajalooline kukkedega jahipüss vedas väga viltu ja oli lausa eluohtlik. Kui Synne jahist kuuleb, lendab ta kohe koos Lindaga siia meile kohusetundest rääkima. Synne oli hakanud klassiõega tihedamalt suheldes omaks võtma ka tema maneere ja tõdesid ning ladus nüüd meile neid omas
