kust mina peaksin seda teadma,” laususin.
„Vaata, sõja ajal oli siin mail üks rikas talunik,” pajatas Artur. „Ta oli ikka päris rikas kohe. Tal oli kulda ja puha. Kui Vene võim tagasi tuli ja juba enne seda, kui sakslased sees olid, peitis mees oma kulla sinna heinamaale ära. Nüüd on see kadunud ja minu teada pole keegi varandust üles leidnud.”
Artur näitas mulle võserikku ja korralikku lepikut, mis taamal kasvas.
„Seal on ju mets,” arvasin mina.
„Nüüd on mets,” rõhutas Artur, „aga enne oli heinamaa. Isegi pärast sõda kasvas seal veel hein, aga siis jäi see unarusse ja kolhoos ei hoolinud sellest metsaäärsest lapikesest. Nii kasvaski mets peale. Kuld on siiani kadunud. Mõned mehed on käinud küll otsimas, aga kulda pole nad leidnud.”
„Kust sa seda tead? Ega nad oleks ju sulle maininud, kui oleksid leidnud,” arvasin.
„Seda oleks näha, aga pole mette,” mühatas Artur endist viisi piipu tossutades. Ka Oliver oli meie juures ja kuulas kikkiskõrvul.
„Lähme otsime selle kulla üles,” oli poiss hakkamist täis.
„Oota nüüd,” peatasin tulihingelist aardeotsijat. „Enne peab natukene mõtlema ja asja vaagima. Kui seda kulda on ennegi otsitud ja keegi pole leidnud, siis on vähe tõenäoline, et ka meie selle leiame. Samuti ei pruugi kulda üldse seal ollagi. Mees võis vabalt aarde mujale matta, kui tal see üldse oligi,” arutlesin loogiliselt.
„Oli,” kinnitas Artur. „Katrin oli siis alles plikakene, umbes nagu Pisu praegu, kui Eduard talle enne surma jõudis kõrva sosistada kulla asukoha. Ta sai raskelt haavata, aga jõudis metsa põgeneda ja seal ta hinge heitiski. Katrin sattus juhuslikult tema peidukoha juurde ja siis Eduard rääkiski.”
„Miks Katrin ei ole ise kulda üles otsinud?” küsis nüüd Oliver, kes lausa põles soovist kuurist labidas võtta ja kaevama minna.
Artur võttis maast oksarao ja vedas sellega mulla peale jutte. Mõtlikult vaatas ta madalalt üle maa kihutavaid pilvi ja sügas nina.
„Ta pole selline inimene. Talle pole varandust vaja. Katrin on pärit endisest aristrokraadisoost ja talle piisab tiitlistki. Ta on oma päritolult paruness,” tunnistas Artur.
Mina teadsin seda, aga Oliverile oli naise tiitel suureks uudiseks.
„Ausalt vä?!” küsis poiss ehmunult.
Artur jäi seletama noormehele selle küla ajalugu ja inimesi, kuid mina ei saanud rohkem enam rääkida, sest õuele sõitis Geilo. Läksin talle vastu.
„Kuidas läheb ka?” küsis ta kätt ulatades.
Surusin tema kämmalt.
„Läheb ka,” ühmasin.
„Mul on täna kiire, aga ma tulin ütlema, et teeks laupäeva õhtul ühe simmani ära. Nimelt on Varbolas pereõhtu ja Dirtex on kutsutud sinna esinema. Mingit eriti suurt raha loota ei ole, aga midagi ikka saame. Ega me päris muidu ka lähe,” seletas ta.
Kutsusin Synne ja pidasime kolmekesi nõu. Geilo arvas, et neli tundi või natuke peale ka läheb ära küll. Meie võtku ainult kitarr ja Merike kaasa, sest naisvokaaliga on kitsas käes. Veel andis ta meile nende plaadi, et naised saaks seda kuulata, ja pataka laulusõnu, et need selgeks õppida. Mina olin sooloesineja ja mind huvitas ainult mu oma muusika. Muidugi, ega ma niisama ka vahtinud, vaid aitasin siit ja sealt mõne akordiga kaasa, kui vaja oli.
Täna oli teisipäev ja juba juuli lõpp. Laupäevani on veel aega ja me jõuame harjutada küll. Õigemini naised, sest minul olid duurid ja osaliselt ka sõnad käes. Laulda kavatsesin ainult oma lugusid.
Synne võttis plaadi ja pataka sõnu. Ta lehvitas Geilole, kes õuelt minema sõitis. Synne lappas lehti ja avastas, et paljude laulude autorid olid too Õnne ja Meelis, kes Kohilas autos maha lasti.
„Andekad inimesed ja selline traagiline surm,” sõnas ta ja läks maja poole. Ta tahtis Merikesele helistada, et temaga nõu pidada, ja hiljem plaati kuulata. Mina ei saanudki enam aru, kas ma üldse kuulun sellesse kollektiivi või mitte, aga ega sel olnudki tähtsust. Hakkangi hoopis kulda otsima, sest nägin, kuidas Artur ja Oliver kadusid sauna nurga taha.
Hõikasin Laurisele, et ta saunal silma peal hoiaks, ja silkasin neile järele.
„Mis otsusele te siis jõudsite?” uudistasin.
„Me hakkame otsima,” teatas Olle ja rühkis edasi. Vihm oli juba mõne aja eest lõppenud ja ajuti välgatas pilvede vahelt isegi päikest, aga ilm oli ikka niiskevõitu. Jahedam ka, kui oli olnud viimastel päevadel.
„Aga ole vait ja ära räägi sellest kellelegi,” hoiatas Artur ja pani käe noormehe õlale. Kasvult oli Oliver Arturist juba pisut üle, aga vanamees suhtus temasse ikka kui lapsesse, sest vanusevahe ei lasknud Oliveri kui partnerit võtta. Varanduse lubas Artur küll neljaks jagada.
„Miks neljaks?” imestas Oliver.
„Vääksu Katrin peab ka midagi saama, et mulle selle saladuse avaldas. Varasemad otsijad teadsid ainult selle oletatavat asukohta, aga mulle andis Katrin väga täpsed koordinaadid kätte,” selgitas mees.
„Jagage kolmeks. Mina ei taha midagi, aga aitan teil ikkagi otsida,” lubasin. No on mulle seda kulda veel vaja, kui mul pole juba oma varandusegagi midagi peale hakata. Mul oli kõik vajalik juba olemas, nüüd oli mul isegi murutraktor. Saime selle konnatiigist kätte ja see töötas jälle. Aga varandust võis otsida küll, lihtsalt põnevuse pärast. Äkki leiamegi!
Kaevasime siit ja sealt ning Artur arutas, kuhu võis Eduard sõja ajal kulla matta. Kahjuks ei leidnud me midagi, kuigi Oliveri kaevatud auk meenutas suisa mürsukraatrit ja Artur käskis tal selle uuesti kinni ajada, et keegi juhuslikult oma jalaluid ära ei murraks. Varanduse asemel olime ainult konte välja kaevanud, õnneks mitte inimluid. Artur seletas, et kolhoosi ajal oli siia lõpnud lehmi maetud. Pärast oli hakatud neid mujale viima ja loomade matmispaik kaeti mullaga. See tegi otsimise muidugi keerulisemaks – aare võis olla jumal teab kuhu pühitud või kui sügavale maetud. Istusime kolmekesi puutüvel ja pidasime aru. Korraga tuli mulle meelde tuttav, kellel oli metalliotsija. Teatavasti on kuld metall ja atribuut pidi selle peale reageerima. Kuna mul selle mehe telefoni polnud, siis pidin ise tema juurest Märjamaalt läbi minema. Oliver ja Artur lõpetasid otsingud seniks, kuni ma seal ära käin. Läksin toast Honda võtmeid tooma ning märkasin, et hoovis oli ka Merikese Mazda. Too mutt oli ka sipsti kohale jõudnud.
„Noh, kas me sauna ka läheme?” küsis Synne. Naiste jutuvada ateljees võttis kõrvad hellaks.
„Kõik koos või?” küsisin hajameelselt ja vaatasin Lindat, Synnet ning Merikest. Riina poleks enam meie juurde mahtunud.
„Miks mitte,” nõustus kompleksivaba Merike.
„No kuule!” nähvas Synne.
Linda vaatas mujale ja punastas natukene.
„Mul on natuke sõitmist. Teie toimetage siin ise. Mul on vaja Märjamaal ära käia, varsti olen tagasi,” kostsin ja läksin minema. Sauna jõuan ma alati minna, aga aardejaht hakkas mind tõsiselt huvitama. Isegi enam kui see, kes ja mis eesmärgiga mu elu kallale kippus.
Ma sain metalliotsija. Sellel olid isegi erilised skaalad, mis näitasid tavalise metalli,
