purk ja ülemine tuba, kus Linda pidi koos lastega magama, aga seekord veetis ta öö ateljees diivanil, sest ta keeldus minemast korrusele, kus väike Mõkakene elas, nagu Pisu teda hellitavalt kutsus. Meie läksime küll, sest mina konni ei kartnud. Synne suhtumist konnadesse ma ei teadnud. Lastele konnad meeldisid, aga naistele vist mitte.
Hommikul ilmus välja mu kass Renoir, täiesti elu ja tervise juures. Keegi polnudki teda metsas nahka pannud! Aga teisalt jälle – kes sellist pulstunud elukat ikka tahab. Renoir tiirutas söödavat otsides köögis ringi. Ma kostitasin teda kapist leitud vorstiga ja tänutäheks hakkas ta nurru lööma. Pole siis ime, et isegi konn võib armas olla, kuigi nurru nad ei löö, see-eest krooksuvad küll kõvasti.
Synne tuli unise näoga trepist alla ja jäi siis seisma.
„Sul on lollid naljad täna hommikul. Ime, et sa seda Lindale ateljeesse ei tassinud,” sõnas ta trepimademelt konna üles korjates. Minul polnud vähimatki aimu, kuidas oli kahepaikne sinna saanud. Ehk tahtis temagi saada laiemat eluruumi ja hingamisvabadust ning laskis Pisu purgist jalga. Ütlesin seda ka Synnele, kui too oli konna õue viinud. Ime küll, aga täna hommikul sadas vihma ja ma lausa ulgusin rõõmust. Ehkki ma polnud sellest antidepressandist segaseks läinud, kuid pidevalt lõõmavast päikesest võis see juhtuda küll. Udune ja vihmane hommik oli… Haarasin õnnelikult hommikumantli ja lausa keksisin konnatiiki ujuma. Hea jahe oli olla.
Synne tuli samuti vette, sulistasime mõnda aega mõnuga, siis ronisime taas kuivale.
„Mis Pisukas ütleb, kui avastab, et tema Mõkakene on jalga lasknud?” muretsesin ja kuivatasin ennast.
„Ma ei tea,” nohises Synne.
Jalutasin natukene konnatiigist eemale ja öelge veel, et saatust pole olemas – otse sirelite alt leidsin kaks prisket konna. Võtsin need õnnelikult kätte ja viisin Synnele näha.
„Paneme need Pisule purki,” pakkusin talle konni nina alla pistes.
Synne röögatas ja oleks äärepealt ehmatusega tiiki tagasi kukkunud. Tundus, et temagi pole konnadega eriline sõber. Eriti kui need otse nina ees on. Kuigi pihku oli ta küll söandanud konna võtta. Siiski, pärast põhjalikku tiraadi minu suhtumise kohta naistesse, elusse ja üldse inimlikku olemusse, lubas Synne mul siiski konnad Pisule viia. Ma lootsin, et Pisu ei pane konnade vahetust tähelegi, sest minu arvates olid nad kõik ühte nägu. Ilmselt tuleb kuidagi selgitada konnadega öö jooksul toimunud pooldumist, aga ehk saan sellegagi hakkama.
Päeva edenedes ärkasid üles ka teised majalised. Gaili ja Maili olid kusagil küla peal, aga igav meil ei hakanud. Rets ja Riina istusid laua ääres ja Riina aitas jõudumööda Synnel süüa teha. Mina praadisin panni peal liha ja naised tõmbasid nina viltu pähe.
„Rasvane liha on kahjulik,” tähendas Synne ja tegi köögiukse lahti.
„Annab liigset kolesterooli,” lisas Linda.
„Ja tervist parandab ainult jooksmine,” lisas Rets reipalt. „Tule, Lauris lähme teeme ühe hommikuse tiiru.”
„Ma eriti ei viitsi, aga olgu,” sõnas Lauris, tulles kaksikute toast, kus tema oli maganud, ja haigutas.
Nad tõmbasid dressid selga ja botased jalga ning läksid välja. Hetk hiljem Linda kiljatas, viskas lusika valamusse ja pani susside väel uksest välja. Dresse tal ka polnud.
Mina kehitasin nõutult õlgu ja kärsatasin liha pannil edasi. Jooksku, kui tahavad. Ka sussides võib seda teha. Peakski sussides metsajooksu talu traditsiooniks muutma.
Siis kuulsin Pisuka helisevat häält:
„Näe, emme, nüüd on mul kaks kallist konnakest!”
Isegi Synne muigas klassiõe paanilise konnafoobia peale või kuidas seda kutsuda. Mina istusin oma lihataldrikuga laua taha sööma. Pisu ja Oliver tahtsid samuti liha saada ja ma jagasin seda lastega. Inimesed on ju iidsetest aegadest kolesterooliga patustanud. Ja keda see õnnelikuks teeks, kui matusekõnes öeldakse, et terve elu elas ta korralikult: ei suitsetanud, ei joonud, ei söönud igasugust jama ega vaadanud võõraid naisi. Ta sai lihtsalt rabanduse igavalt korralikust elust. Olgu naistega kuidas on, aga ma olen kõik asjad järele proovinud ega saa kuidagi öelda, et minu elu oleks igav olnud. Loomulikult ei kavatse ma enam juua ja suitsetada, kuigi olen sedagi aastaid teinud. Aga oma toidusedelile ei kavatse ma piire seada. Ma olin ja olen kõigesööja ning mis hamba all lausa ei karju, see alla ka läheb. Kaaluga pole mul ka probleeme olnud. Kui vahel lisandubki mõni kilo, siis õige pea kaotan selle jälle.
„Küll mõnel inimesel ikka veab,” tänitas Riina õlut rüübates. „Sööb, palju tahab, aga kilode number jääb samaks. Mina pean pidevalt kaalu jälgima, et mitte paksuks minna.”
Silmitsesin teda hindavalt. Nojah, kuidas võtta! Riinale ei tohi paks öelda, sest enda arvates ta seda pole, aga kõhnaks teda ka pidada ei saa. Kui ta umbes kuuskümmend kilo kaalust maha saaks, siis oleks ta ehk Synnega ühes kaalus.
Oma jutu lõpetuseks sirutas Riina käe mu praeliha järele, aga ma tõmbasin taldriku oma nina alla. Praadigu ise.
„Omlett on valmis,” teatas Synne taldrikuid jagades. Minul oli juba kõht täis ja ma läksin uurima oma sauna, mille olime lasknud ehitada, kuid polnud seda veel kordagi kütnud. Tegelikult – mõne korra vist olin, aga see oli tõesti ammu. Viga oli nimelt selles, et meil polnud üldse puid. Saun pidi olema aga tingimata ahjuküttel, elektriküttest ei tahtnud ma kuuldagi. Majas võis see olla, kuid seal oli ka pandud mingisugune maasoojuspump ja ma ei teadnudki, mis põhimõttel see kolakas õieti töötas. Sooja see igatahes andis.
Logistasin äraoleva ilmega kuuris saunaahju luuki ja mõtlesin, mida teha. Kas tõesti pean hakkama Vainult metsa tegema ja seda siia vedama? Teisalt aga… Lehes on nii palju küttepuu pakkumiskuulutusi ja keegi ei keela mul puid osta.
Läksin tagasi tuppa ja otsisin välja ühe kohaliku ajalehe. Leht oli küll paar kuud vana, aga ma lootsin, et kuulutus kehtib, ja nii oligi. Igatahes lõunaks oli kaheksa ruumi puid kohal ja ma pidasin plaani, kuhu see hunnik üles laduda. Kutsusin teised ka appi ja me ladusime puud korralikult sauna taha üles. Kui peaaegu pool puudest oli virnas, tuli meie juurde naabrimees Artur ja vaatas silmi kissitades, kuidas me vihmaga puid tassisime. Osa olin juba sauna viinud ja selle küdema pannud. Appi ma vanameest ei kutsunud, ehkki ta oleks isegi tulnud. Lasin tal niisama oma piipu popsutada ja halli habet lehvitada. Teadsin, et vanamees pidas plaani hakata Vääksu Katriniga kokku elama, aga mul polnud aimugi, mis neid siiamaani takistas. Küsima ka ei hakanud. Kuidagi piinlik oli.
Retsi puusületäied olid seda mõõtu, et võttis lausa ohkima. Uskumatu, kui tugev võis see sitke mees olla. Ka Oliver ja Lauris tassisid puid. Naised toimetasid toas. Linda oli ka ammu tagasi ja püüdis nüüd laveerida majas nii, et oleks konnadest ohutus kauguses. Pisu oli oma konnade üle nii õnnelik, kui üks laps üldse olla saab. Ema lootis küll, et tüdruk varsti tüdineb, aga siiani polnud sellest märkigi.
Artur keeras endale uue tobi ette ja puhus siniseid suitsupilvi suust välja. Üldse suhtlesime me Naistevallas väheste naabritega. Ka Vaimõisas oli minu Vainu talu teistest nii kaugel, et keegi ei viitsinud külla tulla ja ma polnud ka ise eriline külaskäija.
Naistevallas oli meil veel naaber Einar, nooremapoolne taluperemees, kes põldu pidas ja rentis ka minult maad, sest minul polnud sellega midagi teha. Mulle piisas poolest hektarist kartulimaast ja isegi seda oli liiga palju, sest nuputasin pidevalt, mida selle laariga sügisel peale hakata. Siis suhtlesime veel Livia ja Kauriga, kelle olime metsast välja toonud, ja loomulikult ka Vääksu mammiga.
„Vihmane täna,”
