oleks võinud niiduki alla jääda ja ära uppuda, sinule on see aga tilk vett. Kuradi mees!”
„Sulle võib iga päev mõni oks, kivi või katus pähe sadada!” nähvasin. „Sa võid auto alla jääda või jala vigaseks kukkuda. Ei saa nii närviliseks iga asja peale minna. Kui niiduk olekski ümber läinud, siis on selle lõikur juba küllalt lai, et poissi mitte kokku litsuda. Ainuke asi mis… Persse!” vandusin. Mu süda oli paha ja silmade ees käis ringi. Nüüd hakkasin tõesti kahekordselt nägema. Ilmselt olen saanud päikesepõletuse… Piste või midagi sellist.
„Mis sa ropendad!” riidles Synne. „Ise keerad käki kokku ja… Kuhu sa lähed nüüd? Oota ometi! Hinno, mis sinuga on?”
Ma ei saanud enam millestki aru. Kogu mu keha kuumas ja pea oleks otsekui lõhkenud. Kakerdasin maja poole ja viimane asi, mida ma tajusin, oli see, et Oliveri märjad käed haarasid mu ümbert kinni ja tirisid kööki. Siis vajusin pimedusse.
3
„Ei tea, kas Rapla haigla hakkab minust sügavat puudust tundma, kui ma teatud aja tagant jälle sinna sisse ei lenda. Aga seekord polnudki ma enam Raplas, vaid hoopis Mustamäel. No mis mõtet oli siis kohe tagasi sõita, kui ma olekski võinud siia jääda, sest võtsin nagunii Retsi ja Riina Mustamäelt peale. Kokkuhoid missugune! Nüüd uha aga edasi-tagasi nagu napakas.”
„Tead, Hinno, ole parem vait. Meil on niigi raske olla,” noomis Synne ja kohendas patja mu selja taga.
„Teil,” imestasin. „See tähendab siis kellel?”
Synne laiutas käsi. Vaatas korraks palatiukse poole ja ohkas.
„Kõik tulid: Riina, Rets, Oliver, Linda, Lauris isegi Priit. Ainult Kadyt ei ole ja parem ka,” valgustas ta mind.
„Mingi pidu või?” küsisin irvitades. „Kutil viskas palavaga pildi eest ära ja teie kohe kõpsti kohal nagu Madonna etendusel. Kas see on traditsioon või?”
„Ma näitan sulle praegu sellist pilti, et oled uuesti kolm päeva koomas. Miks sa ei rääkinud mulle, et sind mürgitati? Alles Arno käest sain ma seda teada,” plärtsus Synne.
„Mis see tilk rotimürki ikka mehele teeb,” ühmasin. „Kevadel pani rästik siraka ära ega olnud ka midagi. Nüüd siis…”
„FSDB oli see!” käratas Synne.
„Miks mitte FBI?” ilkusin vastu. Ma ei uskunud ikka veel, et asi nii tõsine oli. Mis kolm päeva? Jama ajab. Päike oli madalal, kui ma kokku kukkusin, ja nüüd hakkab juba loojuma. Mingi kolm päeva ja ma tunnen ennast nii hästi. Mine või kohe hokit mängima, aga vist ei lasta.
Synne oigas ja kutsus teisedki palatisse. Kitsuke ruum sai rahvast täis.
„Paps, sa olid kolm päeva koomas ja su süda tuksus ainult vaevu,” hädaldas Lauris ja Oliver noogutas.
„Öösel olime onu Retsi ja tädi Riina juures ja hommikul tulime siia tagasi. Õigemini mitu ööd juba,” lisas ta.
„Miks ma ennast nüüd nii hästi tunnen?” tundsin huvi.
Synne kärises pahaselt. Kuidagi kurgupõhjast nagu solvunud hüljes.
„Sulle pandi kohvi sisse mingit lõhnatut ja maitsetut sodi. Suures koguses võib see tappa, aga väiksemas viib pikemaks ajaks koomasse, pärast tekib erutusseisund, milles sina praegu oled, ja siis tuleb sügav masendus. Arstid praegu tegelevad sellega, et sa…” rääkis naine ja takerdus.
„Mida?” pärisin.
„Et sa sellest valutumalt üle saaksid,” sõnas Synne rahulikult. „Mingisugust Anne Talit pole olemas, nagu sa isegi arvata võid. Ta oleks võinud sulle mingi muu nime hambasse puhuda, aga küllap jäi tal fantaasiast puudu. Ilmselt poleks sulle antud kogus sind looja karja saatnud, aga vaimselt haigeks võinuks sa küll jääda.”
„Mis tähendab, „vaimselt haigeks”?” küsis Oliver Laurise käest.
„Lolliks noh,” vastas poiss sosinal, et mina ei kuuleks. Aga ma kuulsin väga hästi. Isegi kõrvakuulmine läks selle solgi tagajärjel helgeks nagu raketibaasi radaril. Peaks hakkama toda FBDSi… Mis asi see oli, ettevaalikult manustama, siis kuuleksin isegi interplanetaarseid vestlusi.
„Luulusid kuuled, tola!” vihastas Synne. „See on ülitugev narkootikum, mille doos on ainult mõni milligramm, salajane värk ja seda antakse üksnes vaimuhaigetele. Seda katsetatakse alles ja just see aitabki meil tolle „Anne Tali” üles leida. Teada on koht, kust aine on saadud, aga pole selge, kes selle välja viis. Seda narkootikumi on keerulisem saada kui presidenti tappa.”
Vajusin mõttesse ja vaatasin aknast välja. Mina pole mingisugune president. Mis jama see on?
„Kas sul on paha?” küsis Linda.
Raputasin pead.
„Koju tahaks,” sõnasin ainult ja vaatasin nukralt oma kaaskonna poole.
Umbes nädala pärast saingi tulema. Masendust ei tulnudki, ehkki kõik seda pikisilmi ootasid ja lootsid, et ma hakkan oma niigi kiilakat peanuppu nülgima. Nii et on üpris vähe tõenäoline, et see aine oli too paljukiidetud narkots, mida ma endale manustasin. See, mis muudab hullud normaalseks ja normaalsed hulluks.
„Kas sa kahtled doktor Kürva otsustes?” uuris Synne tõsiselt, kui ma köögilaua taga jälle oma tugitoolis istusin ja õhtust sõin. Ta ulatas mulle üle laua mingisuguse paberi.
„KELLE otsuses?” imestasin. On ikka nimi teadlasele pandud! Aga mis siin ikka imestada. Meie talu oli ka enne Urruaugu, siis sai Kurruauguks ja viimaks lihtsalt jäigi Kurruks.
„Kuule, Synne,” sõnasin meditsiinilist otsust lugedes. „See doktor on Kübar, mitte Kürb.”
„Ma ju ütlesin, et Kübar,” õiendas Synne vastu.
„Ei öelnud, Synne,” selgitas ka Linda lepitavalt. Ma ei mõiganud, miks tema nüüd pidevalt siin oli. Mul oleks justkui needus peal: saad ühest naisest lahti ja mõne aja pärast on teine juba asemel. Tegelikult polnud minul isiklikult selle vastu midagi, et Synne klassiõde ja Oliveri ning Pisuka ema mõne aja meie juures elas. Ja hetk hiljem kepsutas lõbus plikanääps uksest sisse ja pistis ema nina alla ilge konna, mille ta kraaviservalt oli leidnud.
„Näe, emme, milline konn!” kilkas tüdruk lõbusalt. „Ja jalad on ka.” Väike piiga liputas ema silmnäo ees limast elukat.
„Koristage see konn!” kiljus Linda.
Kas keegi on näinud, kuidas naine tahab koos köögipuhvetiga uksest välja tormata? Kui pole, siis võib tulla vaatama. Äkki leiab Pisukas selle aja peale uue konna ja tema ema on ka juhuslikult siin. Igatahes seekord jäi küll puhvet tuppa, ent Linda oli imeväel kadunud ja köögiuks pärani lahti. Lindalt tutaka saanud puhvet kõlises küll natukene ja Pisukas silitas õndsa näoga konna.
„Minu konnakene,” hellitas ta punnsilmset elukat. „Minu konnakene. Minu kallikene.”
„Tead, Pisu,” sõnas Synne, „võib-olla viime selle konna siiski õue tagasi, seal on tal palju parem olla.”
„Ei vii! Mina leidsin tema ja ta on minu oma,” põrutas plika ägedalt. Ta ei hoolinud sellest, kas ema tuleb aida tagant uuesti tuppa
