nad magavad,” arvasin. „Vaata, mis kell on.”
„Tule mulle järele ja too mind Märjamaale!” vingus naine.
„Tule ise,” leidsin.
„Ma ei saa. Mul pole pennigi raha ja Daewoo bensiin on otsas.”
„Nojah, siis ei saa sa oma „seljakotile” uusi patakaid osta,” ühmasin mõtlematult.
„Pea lõuad, õnnetu lojus!” röökis Kady. „Sina võid uhkeldada oma vägevate autodega ja teab mis seadmetega, mis sul seal sees on, aga mul on ikkagi auto, mitte seljakott!”
Jah, tema juba oskas raha neelata. Alles ma kandsin tema arvele korraliku summa ja nüüd oli see juba otsas. Huvitav, kuhu ta selle paneb, sest Priit toetamist ei vaja ja tema lapsed samuti mitte.
Synne võttis mu telefoni ja tiris selle oma suu juurde.
„Me tuleme sulle järele, Kady, ja toome su meile. Homme lähed Priitu vaatama, aga täna jäta ta, palun, rahule. See oleks minu soovitus. Tead ju isegi, et surudes kellelegi oma hoolitsust ja armastust peale, lükkad teda endast üksnes eemale,” rääkis Synne rahulikult ja lõpetas kõne. Synne oli Kadyle autoriteet ning teda mu eksproua kuulas. Mina võisin ju rikas olla, aga mina olin ikkagi MINA – tema kunagine mees ja igavene idu siin maapeal, nagu ta tihtipeale ütles. Aga siiani ei olnud ma aru saanud, miks olid meie suhted vahepeal nii kuumaks läinud, et ta oleks minuga peaaegu uuesti ühte heitnud. Naistest ei saa kunagi aru. Aga ilma nendeta on ka halb. Nagu ütleme salatipeenar ilma umbrohuta – ikka peab üks teise lämmatama: kas umbrohi salati või vastupidi.
„Ole ometi vait,” ägas Synne. „Sinu teooriad on sellised, et ajavad hulluks. Sinu endisel pole raha ja ta on mures. Mõtle parem tema aitamisele.”
Ma oigasin. Alles mõned kuud tagasi, siis kui Synnet polnud, elas ta minu juures ja ma jagasin Kadyga puid ja maid ning möödunud armastusest jäänud ebakõlasid ja nüüd pean teda jälle siin majas vaatama. Teha polnud siiski midagi, sest nii otsustas Synne, ja ma ajasin jalad alla. Tõin toast Honda võtmed, sest ehkki Eva oli Synnele meie pulmadeks kinkinud musta Audi, ei tahtnud ta eriti rooli taha istuda.
Kady istus köögilaua taga ja hoidis pead käte vahel. Läksin koos Synnega sinna mühinal sisse, sest ma teadsin maja uksekoodi ja Kady korteriuks oli ka lahti.
„Kas sa tahad oma autoga tulla ja ma ostan sulle bensiini?” küsis Synne.
„Parem oleks,” nuuksatas Kady ja vaatas mulle nii õnnetu näoga otsa, et mul hakkas temast lausa hale. Selline habras ja õnnetu tegelane. Käed värisevad nagu minul kunagi pohmellis peaga, ja nägu on nutust punane. Nojah, eks ta ole ikka tuttav ja omajagu lähedane siiani, pidin tunnistama.
Õnneks oli Kady autos nii palju bensiini, et ta sai oma ratastel sõita bensiinijaama, kus masin lõplikult välja suri. Lasime paagi täis ja ma pistsin salaja veel Kady armatuurlauale mõned viiesajased, mis ma olin pangast välja võtnud. Patareide jaoks vist, itsitasin endamisi, kuid ma ei öelnud seda kellelegi.
Tagasi Kurrule Naistevallas jõudsime alles öösel kella kolme ajal ja kobisime kohe magama. Ülemine, meie kõrval olev suur magamistuba oli tühi ja Kady sättis ennast seal sisse.
Olin juba mõnusalt suigatanud, kui Kady vaikselt koputas ja siis tasakesi tuppa tuli. Ta hiilis aegamisi meie suure voodi juurde ja kükitas minu juures põrandale. Ta pani käed voodile, nagu palvetaks, ja sosistas:
„Tead, Hinno, minu arvates läks Priit oma endise naise juurde. Priit rääkis mulle, et ta oli teda mitu aastat üritanud tagasi võita, aga ikkagi… Ta oli täna kuidagi imelik ja sügavalt mõttes. Suurema osa päevast ta vaikis ja see mind natukene pahaseks tegigi.”
Tegin ühe silma lahti ja vaatasin naist.
„Ma ei usu seda. Ta pole selline mees ja Linda ei võtakski teda tagasi. Nende elu on nii lõhki, et seda ei lapi enam ühegi väega. Nagu meie omagi kunagi läks. Sinagi ei võtnud mind tagasi, kuigi ma tahtsin väga tulla, aga siis läks aeg edasi ja me mõlemad hakkasime oma elu elama. Ma toibusin oma vapustusest ja elasin edasi. Tulid uued tutvused ja… Noh, ja viimaks leidsin endale selle kõige kallima naise ja olen eluga ülimalt rahul. Ma usun, et sinul ja Priidul läheb samamoodi. Sa ei tohi ainult nii armukade olla,” rääkisin vaikselt, et Synne ei ärkaks. Tegelikult ma ei aimanudki, et Synnegi oli ärkvel ja kuulis kõike, sest ei saanud oma kõrvaaparaati ööseks välja lülitada.
„Sinu elu on muidugi korras ja alles nüüd saan ma tegelikult aru, kui loll ma olin, et siia-sinna siplesin ega uskunud armastusse nagu sina. Mis ma sellest kõigest saanud olen?” ahastas Kady nutma puhkedes.
„Kady, rahune maha ja mine magama,” soovitasin.
„Ei. Ma lähen kohe Priidu juurde ja kui teda kodus ei ole, siis otsin üles Linda ja sõidan sinna,” ähvardas naine käsi mudides.
„Öösel magatakse, mitte ei konnata ringi!” nähvasin. „Kus sina tead, kus Priit olla võib! Võib-olla on alles Pärnus ja tuleb homme tagasi ja hakkab sind otsima.”
„Mingi teise naise juures, sest minuga ta olla ei saa. Mul on see…” Kady nuuskas nina. Ma polnud eksinud, Kadyl oli tõesti tsükkel ja see ta segaseks ajaski. Mina pidin ta nüüd maha rahustama ja paika panema.
„Kuule, Kady, armastus ei koosne ainult seksist ja köögilaua all magamisest. Minagi pole siiani täielikult aru saanud, mis see armastus on. Ma ei suuda mõista, miks ma olen Synnesse nii kiindunud ja talle truu, kuigi võiksin vabalt ringi tõmmata ning teda kellegagi petta. Raha oleks mul selleks küllaga…”
„Proovi ainult,” sisistas Synne. „Ma saadan sulle Rego ja Madise kraesse ja seleta siis nendega.”
Kady oigas. Ka tema oli arvanud, et Synne magab rahulikult ega kuule midagi.
„Sina maga edasi, Synne. Meie klaarime siin oma asju ja… Kuule – miks sa üleval oled?!” ehmatasin nüüd isegi ja keerasin ennast naise poole. Synne vaatas mind silmade särades ja muigas:
„Proovi ise magada, kui su külje all jahutakse armastusest ja seksist,” sõnas ta.
„Teil on väga kena poeg,” ütles müüja mulle, kui seisime Tallinnas aiatarvete ja masinate poes ning ma maksin kinni Husqvarna aiatraktori.
„Kus?” küsisin vaistlikult ja vaatasin siis Oliveri poole. „Ah soo. Nojah, on küll,” kinnitasin, kuid müüja muigas ikkagi veidi. Küllap pidas ta mind veidi hajameelseks issiks. Palavusega puha ära pööranud. Aga mis see tema asi on – hea oli see, et mees ostis võimsa ja kalli muruniiduki ja nüüd aitasid laotöölised seda järelkärule sõita.
Jah, inimene on oma loomult laisk, pidin ma tunnistama. Ma oleksin võinud vabalt tõmmata tavalise lükatava muruniiduki käima ja sellega ümber maja täristada, aga ma lihtsalt ei viitsinud. Murumaad oli üksjagu palju ja peaaegu kolm tundi seda surisevat jurakat lükata – lihtsalt ei viitsi. Kuna kedagi teist polnud silmapiiril, sest Lauris kasvatas Vainul ämma või vastupidi, Pisukas oli ema juures ja sinna sõitis ka Synne, Kady moosis Märjamaal Priitu ja kutsus teda alevisse või kaugemale kohvi jooma, sest olin talle jälle tagastamatut laenu andnud, siis võtsin endaga kaasa esimese ettejuhtuva inimese, kelleks osutus Oliver. Poiss oli meile tulnud ja laskis maja taga õhupüssist märki. Temagi igavles ja oli otsemaid nõus minuga koos Tallinna sõitma. Haakisime käru taha ja asusime teele. Ilm oli selline, et natuke õli, soola ja tooreid kartuleid, ise sinna suure plekkliua keskele ja õhtuks oleks praad valmis. Isegi lihaga,
