ema juurde, aga Oliver oli valmis ikka aitama, sest teadis, et tasumata see töö ei jää. Ja raha oli tal väga vaja. Loomulikult tasus Synne talle töö eest. Mõnes mõttes olid lapsed meile väga lähedaseks saanud. Armsaks ka, kui muidugi Oliveri kohta saabki enam laps öelda, sest ta kõlkus noormehe ja jõngermanni piirimail. Asjade kohale sättimine ja korteri mugavaks tegemine võttis aega neli päeva. Ka Priit ja Kady olid Pärnusse tulnud. Priitki helistas sageli, kuid tema jäi rahulikuks ega teinud millestki probleemi. Ta usaldas mind ja Synnet. Nüüd tahtsid nad samuti natukene aega ja raha sirgeks lüüa ning üheskoos Pärnus suvitada. Kady oli töö koolis kaotanud ja jäänud sissetulekuta, kuid seevastu oli Priidul hakanud paremini minema ja tal oli õnnestunud oma maale inglismannidele maha müüa. Igatahes said nad hakkama ja tundusid oma eluga päris rahul olevat. Mis oli muidugi tore. Ma ei soovinud oma endisele naisele halba ja osalt olingi mina Priidule Kady kaela määrinud. Hetkel elasid nad Kady korteris. Usun siiski, et Priit ei pidanud Kady köögilaua all magama nagu mina kunagi.
Nüüd oli Synne isa korteris jälgi nii naiselikust hoolitsusest kui ka mehelikust maskuliinsusest. Vähemalt oli vanamehe elamine mugav ja puhas. Hea koht, kus pensionipõlve veeta.
Kui me Pärnust tagasi tulime, jäi Oliver veel mõneks päevaks isa ja Kady juurde elama, et nad saaksid rannas käia ja poiss osta asju, mis tal veel enda arvates tarvis läks. Meie olime kolimisest väsinud. Tulime tagasi oma majja Naistevallas ja nautisime puhkust.
2
Koolivend Geilo võttis meiega ühendust ja küsis, mida me arvame väikesest kokkumängimisest, et valmistada ette järgmist kontserti. Olime nõus ja ma võtsin ühendust Merikesega, kes oli hetkel Raplas oma pere juures. Siis kui teda vaja pole, tolgendab naine pidevalt meil jalus, aga kui tarvis… Ühesõnaga, Merike, kes oli endale uue auto saanud tänu Synne etendamisele, lubas otsekohe meie juurde tulla ja ma kuulsin, kuidas ta oma abikaasale ütles, et läheb laulma.
„Tõmba vein sisse ja laula kodus,” arvas Marek.
Rohkem ma ei kuulnud, sest Merike lõpetas kõne. Usun, et need sõnad, mis ta abikaasale veini kohta ütles, polnud meie kõrvadele mõeldud.
Pool tundi hiljem Merike tuligi. Geilo oli öelnud, et oli saanud prooviks üürida Märjamaa gümnaasiumi aula, kus oli korralik akustika, ja kuna oli koolivaheaeg, siis polnud ka liigseid huvilisi meid kuulamas ning segamas. Kui me võimu põhja tõmbame ja rajurokki paneme, lendavad koolist välja ka need üksikud töötajad, kes seal praegu olid. Vaevalt et meid siis rohkem sinna aulasse mängima lubatakse. Aula aknad välja maksta oli muidugi köömes, ent ikkagi…
Proov sujus suhteliselt normaalselt ja kõik olid tulemusega rahul. Pidime siiski veel harjutama, sest Synne, Merike ja mina olime harjunud kokku laulma ja see tuli meile kasuks. Geilo soovitaski siis meile, et võime vahepaladena mõned lood kolmekesi esitada, ja mul polnud selle vastu midagi. Edasi laseme juba terve pundiga ja kontsert tuleb vinge. Vähemalt nii me lootsime, aga proovi pidime ikka veel tegema, sest osa lugusid, mis Geilo ja tema punt mängisid, olid meile veel suhteliselt võõrad.
Koju tagasi jõudsime alles õhtul. Mina plõnnisin veel veidi kitarri, kuni Synne viimaks arvas, et tänaseks peaks muusikast aitama, ja ma panin pilli nurka. Läksin õue ja andsin oma bernhardiinile süüa. Kükitasin koera kõrvale ja silitasin tema sassis karva. Koeral vaesekesel oli kindlasti veel palavam kui meil. Ei tea, mis siis saaks, kui ma teda veidi pügaks? Usun, et Vääksu Katrinil peaks olema midagi pügamise jaoks, sest ta kasvatas lambaid.
„Kas sa solvusid mu peale?” küsis Synne mu kõrvale kükitades. Ta kallistas mind ja tema embus oli nii armas. „Ma olen lihtsalt tänaseks tüdinenud igasugusest muusikast.”
„Ei solvunud,” vastasin.
„Miks sa siis nii nukker oled?” uuris ta edasi ja sügas sääsepunne jala peal.
„Ma pole sugugi õnnetu. Ma lihtsalt mõtlesin ja pidasin aru,” sõnasin.
„Mille üle, kui tohib küsida?”
„Vaata, Pollyl on ka väga palav. Mis oleks, kui ma laenaks Vääksu eide käest selle lambapügamise vahendi ja ajaks koeral karva maha?” pärisin.
Selle peale ei osanud Synne midagi kosta.
„Välismaal on koerte juuksurid ja see oleks ka siin väga hea äriidee,” seletasin sääski peletades. Kus pagan neid nüüd korraga nii palju välja tuli?
„Koerte juuksur,” pomises Synne. „Kas sa midagi tobedamat ei osanud välja mõelda? Miks sa peaksid Pollyl karva maha ajama? Ta on selliseks loodud ja koer oskab ennast palavaga väga hästi jahutada,” rääkis Synne ja paitas sakris peni. Polly liputas laisalt saba ja lakkus Synne kätt.
Tahtsin veel midagi öelda, aga ei jõudnud, sest mu mobla, mille olin ketiga kaela riputanud, ärkas üles. Võtsin kõne vastu ja kuulsin ehmunud Kady häält. Ta tundus paanikas olevat.
„Priit ja lapsed on kadunud!” lõugas ta nii valjult, et isegi Synne kuulis seda.
„Kuidas kadunud?” ehmatasin.
„Nad läksid õhtul linna peale ja mina jäin koju,” seletas mu endine naine ja Laurise ema. „Pidid vist mingisuguse sugulase juurest läbi minema! Aga nad pole siiani tagasi tulnud!”
„Mis sellest siis on?” imestasin. „Võib-olla jäid nad sinna ööseks või sõitsid tagasi Märjamaale. Tead ju ise, milline Pisu on – kui midagi pähe võtab, siis seda ta ka teeb.” Samas koitis mulle veel midagi. Tundsin ju Kadyt hästi ja mul oli veel siiani meeles, milline ta oli – kõiki õpetav, uhke ja ennast täis. Ühel hetkel oli ta väga tore, südamlik, abivalmis ja sõbralik ning järgmisel võis vihastada täiesti tühiste asjade peale. Eriti veel siis, kui tal see naiste tsükkel hakkas. Esimestel päevadel oli ta täiesti segane ja jooksis justkui amokki. Seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ennast ma muidugi kiitma ei hakka, sest sel ajal, kui ma Kadyga koos elasin, olin ise ka paras tegelane, joodik ja ringiajaja. Nüüd olen ma hoopis teine inimene ja seda suuresti tänu oma pojale, kes mind pärast Kadyst lahkminekut väga hoidma hakkas ja kelle eest ma vastutama pidin, sest suurema osa oma vabast ajast elas ta minu juures maal.
„Kuule, Kady, kas teil ei juhtunud juhuslikult midagi?” pärisin esialgu ettevaatlikult.
„Juhuslikult ei juhtu mitte midagi!” käratas naine.
„Noh, mingit pahandust või ütlemist?” sorkisin edasi, sest olin ka ise Priidu ja laste pärast muretsema hakanud. Kadyst oli mul suva – mu väikest kasvu, kleenuke ja pruunide lokkis juustega eksabikaasa oli vägagi elus, nagu ma aru sain. Küllap istub ta oma täispuidust köögilaua taga ja katkub juukseid, kujutasin ette.
„Noh, mõni sõna oli,” tunnistas Kady vastumeelselt. Nagu enamik inimesi ei taha temagi oma eksimusi tunnistada. Kiitusega oli ta ka kitsi, aga Priitu ta vist armastas, kui ta mehe pärast nii paanikasse läks ja selle pärast minule helistas.
„Kas sa talle helistanud oled?” uurisin edasi.
„Proovisin, aga ta ei võta kõnet vastu.”
„Helista siis Oliverile või Pisukale. Neil on ka telefonid kaasas,” soovitasin südamlikult ja see ajaski mu eksnaise väga vihaseks.
„Ei tea kuidas?!” karjus ta nii, et ma pidin telefoni kaugemale nihutama. „Ma ei tea nende numbreid ja neil on kaarditelefonid! Anna mulle need! Sina peaks ju teadma.”
Andsin Kadyle laste numbrid ja lõpetasin kõne. Riputasin telefoni uuesti kaela ja vaatasin suurt
