lõõskava soojuse käes aiatoolis aega surnuks lüüa, rätik üle pea, siis saate aru, mida tähendab ikka parajalt küps olla.
Nüüd oli see ilus punane traktor järelkäru peal ja kinnitatud nii, et ta ise sõitma ei hakkaks. Kutsusin poisi enda kõrvale ja asusime tagasiteele. Olin juba Järvevana teel, kui mulle helistati. Kuigi moblaga sõidu ajal rääkida ei tohi, võtsin ma kõne ikkagi vastu, sest helistajaks oli kallis koduabiline Riina.
„Kas sa oled kodus?” küsis ta.
„Ei ole,” vastasin.
„Retsike ja mina tahaksime teile kangesti külla tulla. Kas sa tuled varsti koju?” päris naine edasi ja nii tõusvas joones, kuni viimaks tunnistasin, et olengi Tallinnas ja võin nad Mustamäelt peale võtta.
Nii sõitsingi Mustamäele. Riina oli endale selga pannud ilusa kostüümi ja nägi välja väga viisakas, aga Arno alias Rets nägi ikka välja, nagu oleks äsja vanglast lahti saanud. Ometi oli ta vabaduses juba päris kaua olnud, meenutasin.
„Mis asi sul seal taga on?” küsis Riina autosse istudes.
„Muruniiduk,” ühmasin.
Oliver pelgas natukene Retsi, aga seda pean ma küll ausalt tunnistama, et ehkki Rets nägi oma armilise näoga välja nagu viimane bandiit, oli ta südames ääretult õiglane ning otsekohene ja igas olukorras abivalmis. Pealegi hoidis ta Riinat kogu hingest hoolimata viimase krutskitest.
Mingil hetkel hakkas Rets aina sagedamini tagaaknast välja kiikama ja ma tundsin murelikult huvi:
„Kas muruniiduk hakkab ära kaduma?”
„Niidukil pole häda midagi,” seletas Rets oma soonilisi käsi mudides. „Niipalju kui ma aru saan, jälitab meid juba pikemat aega mingi auto. Minu arust vähemalt Mustamäest saadik, aga võib-olla varemgi. Muidugi, ega ma päris korralikult näe, sest niiduk segab, aga nii mulle vähemalt tundub.”
Mingi foobia vist, arvasin. Mina ei märganud midagi ja ainus, mis mind häiris, oli mu higist läbimärg särk. Autos töötas küll konditsioneer, aga palavus vaevas mind ikka. Tundsin end uimaselt ja minu suurim soov oli tass kohvi. Olgugi et kell oli juba üle kolme, aga ma pidin kohvi saama.
Pidasin Laagris kinni ja kutsusin ka teised kohvikusse sööma ja kohvi jooma. Retsil ja Oliveril polnud selle vastu midagi, aga Riina kadus kohe kusagile. Rets lõi lihtsalt käega.
„Ma tean küll, kus ta on,” ütles ta ainult.
Ausalt öeldes teadsin minagi. Lootsime ainult, et ta ennast selle palavaga päris segi ei joo ja jõuab lõpuks ikkagi auto juurde tulla. Meil oli ju eriline tunnus ka – murutraktor, nii et loodetavasti leiab ta selle parkimisplatsilt üles.
„Härra Hinno Hõim,” uuris üks blondide lokkis juustega naine, kes ootamatult meie juurde ilmus. Vaatasin toda mulle täiesti võõrast keskealist, kuid ilusa kehaehitusega naist huviga. Mida ta tahab?
„Ma tahtsin teile öelda, kui lummatud ma teie kunstist olen. Olen näinud teie maale ja need on mind suisa hinge põhjani vapustanud. Kas te neid ka müüte ja mis hinnaga?” siristas naine ja istus meie juurde. „Palun kohvi ja klaas mahla samuti,” sundis ta mind tagant, nagu oleksin ma tema kavaler. Oliver tuli ka koos minuga leti juurde kaasa, sest tahtis endale midagi magusat reisi peale kaasa osta. Kui tagasi jõudsin, oli naine juba Retsiga ühise keele leidnud ja vestles tollega sundimatult.
„Ma unustasin ennast tutvustada,” ärkas blondiin üles. „Olen Anne Tali ja töötan turundusjuhina Tallinnas.”
„Ahah,” mühisesin matslikult ja mul oli täiesti ükskõik, kas too blondiin turustab kogu Tallinna või on seal mõni firma ka. Võtsin kohvitassi ja rüüpasin lonksukese. Kohv oli ka täna kuidagi eriti tuim ja maitsetu.
Vaatasin Retsi poole ja too raputas pead. Ta näitas silmadega kohvitassile ja pigistas hetkeks ühe silma kinni.
Panin tassi tagasi lauale ja lükkasin selle endast eemale. Kohvi ma täna ei joo. Andsin Oliverile raha ja palusin poest ühe energiajoogi tuua.
Korraga hakkas proua, preili, piiga, neiu, naine, tüdruk… igatahes sellel Annel väga kiire ja ta tegi minekut. Ka Retsil oli välja asja ja ma jäin lauda Oliveri ootama. Rets tuli tagasi koos Riinaga, kes haises juba õlle järele, ning tema kilekotis tundus olevat mingi joogipoolis. Ka Oliver tuli.
„Ma panin tähele, kuidas see naine sulle midagi kohvi sisse puistas,” ütles Rets. „Nüüd nägin vähemalt tema autonumbri ära.”
Ma oleksin tahtnud sellest kohvitassist proovi kaasa võtta, kuid kahjuks oli korralik ning usin teenindaja kõik nõud juba kokku korjanud. Küllap ka puhtaks pesnud. Nii ei jäänudki muud üle kui tagasi autosse minna ja teekonda jätkata. Kuna poole tunni jooksul polnud minuga midagi juhtunud, siis lootsin, et nii see jääbki ja see sutsakas solgitud kohvi käib minust lihtsalt läbi. Siiski tekkis küsimus: kes tahtis mind mürgitada ja milleks? Võib-olla see, et olin Synne endise firma juhatuse liige, oli küllaldane põhjus mind mürgitada? Synnegi oli mõne aja eest ohus olnud ja nüüd oli siis järg minu käes. Aga enne võiks ju ikkagi öelda, milles asi on, ja äkki ma suudan nende soovid täita! Pagan, ma ei tea isegi. Pean Synnega asja arutama. Variante on mitu, nii et neis kõigis sotti saada on võimatu. Synnel ehk õnnestuks, aga mina nii tark ei ole.
Sõitsime tagasi Kurrule ja ajasin koos Retsiga muruniiduki maha. Kontrollisin, kas küte ja õli on olemas, ning palun väga: mine Oliver ja kaaruta sellega, palju süda lustib. Peaasi, et majale ja basseinile liiga ligidale ei läheks, sealt tuleb ikka muruniiduki või – trimmeriga rohi maha võtta.
Ausalt öeldes polnud mul aimugi, kuidas see riistapuu sõidab. Seda ütlesin ka Synnele, kui too koos oma klassiõe Lindaga koju jõudis. Mõlemad seisid minu ees nagu pahad vaimud, käed puusas ja silmad kurjad. Raputasin korraks pead ja mõtlesin, et kohv selle sodiga on hakanud vist mõjuma ning ma näen topelt. Siiski vist mitte, sest üks naistest oli prillidega ja teine mitte. Murutraktoreid oli ka üks ja Rets ja Riina ja… Oliver oskas masina kiiresti käima ja liikuma panna ning sellega muret polnud.
„Sa oled täiesti vastutustundetu,” õiendas Synne. „Paned lapse murutraktori rooli ise teadmata, mis pidi see liigub.”
„Edaspidi nagu näha.” Lehvitasin ja Oliver viipas vastu. Tal oli mõnus ja hea. Oleks ainult muru rohkem olnud, sest traktor haaras kaunis laialt ja muru tema ees lausa sulas kokku.
Synne lõi käega ning läks koos Lindaga majja, sulgedes enda järel ukse. Ma ei jõudnudki talle rääkida Laagris joodud lisanditega kohvist ja kenast blondiinist. Võib-olla ongi parem, kui hoopis vait olen. Synne läheb muidu kohvi pärast paanikasse ja blondiini peaksin tegema ka palju vanemaks ning koledamaks, kui ta tegelikult oli. Aga mida pidanuks ma siis tegema, kui ta minu juurde ujus ja seletama kukkus. Nõu võin ju ka pärast pidada, aga praegu oli tõeline õndsus konutada päikese eest sirelite ja puude varjus. Traktor liikus üsna aeglaselt ja isegi kui poiss sellega millegi vastu põrutab, ei juhtu temaga ikka midagi hullu.
Näppisin vanade vahtrate koort, mis meil väravate juures seisid ja jälgisin traktoriga tiirutavat Oliveri. Või mina olen vastutustundetu! Äh. Mõelda vaid! „Oota, Oliver, ära mine konnatiigile nii lähedale! Kuuled, poiss või! Oota! Appi!”
Jooksin kiiresti konnatiigi juurde ja aitasin Oliveri sealt välja. Muruniiduk oli ilusasti konnatiigi põhjas ega olnud isegi kummuli läinud. Ainult väikene õlilaik oli kerkinud veepinnale, muidu oli kõik täiesti korras. Oliver seisis ülimalt õnnetu näoga ja kiikas muruniiduki poole.
„Ma
