meeldivust, kuid näis, et sellesse meeldivusse oli lisatud liiga palju suhkrut; tema käitumises ja olekus oli midagi, mis otsis poolehoidu ja tutvust. Ta naeratas võluvalt, oli valgetverd ja siniste silmadega. Temaga vesteldes ei saa esimesel minutil ütlemata jätta: «Kui meeldiv ja hea inimene!» Sellele järgneval minutil ei ütle sa mitte midagi, aga kolmandal ütled: «Kurat teab, mis see on!» ja lähed temast hästi kaugele; kui sa aga ei lähe, siis hakkad tapvat igavust tundma. Temalt ei kuule sa ühtki elavat või vähemalt trotslikkugi sõna, mida võid kuulda peaaegu igaühelt, kui puudutad teda riivavat küsimust. Igaühel on oma kirg: ühel on nõrkus hurdakoerte vastu; teisele näib, et ta on suur muusikaharrastaja ja tunneb imehästi kõiki sügavaid kohti muusikas; kolmas on meister mehemoodi sööma, neljas kas või ühe verssoki võrra kõrgemat osa mängima, kui talle on määratud; viies, kelle soovid on rohkem piiratud, magab ja unistab sellest, kuidas kõndida jalutuskäigul koos tiibadjutandiga, nii et seda näeksid tema sõbrad, tuttavad ja võhivõõradki; kuues aga on õnnistatud säärase käega, mis tunneb üleloomulikku iha murda nurk mõnel ruutu ässal või kahel, kuna seitsmenda käsi otse tükib kuskil korda looma, postijaama ülema või postipoiste näole ligi tikkuma – ühesõnaga, igaühel on oma, kuid Manilovil ei olnud midagi. Kodus rääkis ta väga vähe ja enamasti meeliskles ning mõtles, kuid millest ta mõtles, ja seda teadis ehk ainult jumal. Ei saa öelda, et ta oleks tegelnud majapidamisega, ta ei käinud kunagi põldudelgi, majapidamine läks kuidagi iseenesest. Kui valitseja ütles: «Hea oleks, härra, kui teeks seda ja seda,» vastas ta tavaliselt: «Jah, ei oleks halb,» popsides piipu, mille suitsetamine oli talle harjumuseks saanud juba siis, kui ta veel sõjaväes teenis, kus teda peeti väga tagasihoidlikuks, delikaatseks ja haritud ohvitseriks. «Jah, tõesti ei oleks halb,» kordas ta. Kui tema juurde tuli talupoeg ja ütles käega kukalt sügades: «Härra, luba välja tööle minna, maksu jaoks raha teenima,» vastas ta piipu popsutades: «Eks mine,» ja tal ei tulnud pähegi, et mees läks purjutama. Mõnikord, vaadates mõisatrepilt õuele ja tiigile, rääkis ta, kui hea oleks, kui kaevaks äkki maja juurest maa-aluse käigu või ehitaks üle tiigi kivisilla, millel oleksid mõlemal pool ääres poekesed, kus istuksid siis kaupmehed ning müüksid kõiksugu talupoegadele tarvilikku pudukaupa. Seejuures muutusid ta silmad haruldaselt magusaks ja nägu võttis kõige rahulolevama ilme; muide, kõik need fantastilised kavatsused ainult sõnadeks jäidki. Tema kabinetis oli alati mingi raamat, järjenäitaja neljateistkümnenda lehekülje kohale vahele pandud, mida ta juba kaks aastat alatasa luges. Tema majas puudus alati midagi: võõrastetoas oli suurepärane mööbel, mis oli üle tõmmatud uhke, kindlasti õige kalli siidiriidega; kuid kahele tugitoolile ei olnud seda jätkunud ja need seisid lihtsalt roguskiga kaetult; muide, juba mitu aastat hoiatas peremees iga kord oma külalisi sõnadega: «Ärge nendesse tugitoolidesse istuge, nad ei ole veel valmis.» Mõnes toas ei olnud mööblit hoopiski mitte, kuigi juba esimestel päevadel pärast pulmi oli räägitud: «Kallike, homme vaja hoolitseda, et siia tuppa kas või ajutiseltki mööbel panna.» Õhtuti asetati lauale väga uhke tumedast pronksist küünlajalg kolme antiikse graatsia ja uhke pärlmutrist kilbiga ning selle kõrvale pandi mingi lihtsalt vasest invaliid – lombak, küljele kaardunud ja üleni rasvaga koos; kuid seda ei märganud ei peremees, perenaine ega teenrid. Tema naine… muide, nad olid teineteisega täiesti rahul. Sellest hoolimata, et juba üle kaheksa aasta oli möödunud nende abiellumisest, tõi kumbki neist ikka veel teisele kas tüki õuna, kompveki või pähkli ja ütles liigutavalt õrna häälega, mis väljendas täiuslikku armastust: «Ava, kallim, oma suuke, ma panen sulle selle tükikese suhu.» Endastmõistetav, et suuke avanes sel puhul väga graatsiliselt. Sünnipäevaks valmistati üllatus: mingi pärlitega kaunistatud vutlar hambaorgi jaoks. Ja õige tihti, istudes diivanil, üks pannes kõrvale oma piibu ja teine käsitöö, kui see ainult sel ajal käes juhtus olema, vajutasid nad äkki, täiesti teadmata, mis põhjusel, teineteisele nii õrna ja pika suudluse, et selle kestel hõlpsasti väikese sigari lõpuni oleks võinud suitsetada. Ühesõnaga, nad olid niisugune abielupaar, keda nimetatakse õnnelikuks. Võiks ju muidugi tähendada, et majas on palju muidki talitusi peale pikkade suudluste ja üllatuste, ning võiks esitada palju mitmesuguseid küsimusi. Miks näiteks valmistatakse köögis toitu rumalasti ja mõttetult? Miks ait on üsna tühi? Miks virtin on varas? Miks teenrid on kasimatud ja joodikud? Miks kogu mõisapere halastamatul kombel magab ja kogu ülejäänud aja logeleb? Kuid need kõik on proosalised asjad, proua Manilova aga on hästi kasvatatud. Head kasvatust aga saadakse teatavasti pansionides. Ja pansionides moodustavad teatavasti kolm kõige tähtsamat õppeainet inimlike vooruste aluse: prantsuse keel, mis on tarvilik perekonnaelu õnneks; klaver abikaasale mõnusate hetkede valmistamiseks ning lõpuks päris majapidamine ise: rahakottide ja muude sürpriiside kudumine. Muide, meetodites tuleb ette ka kõiksugu täiustusi ja muudatusi, iseäranis praegusel ajal; kõik see oleneb rohkem pansionipidajate endi arukusest ja võimetest. Mõnes pansionis on nõnda, et kõigepealt on klaver, siis prantsuse keel ja alles seejärel majapidamine. Vahel on aga ka nii, et kõigepealt on majapidamine, s.o. sürpriiside kudumine, siis prantsuse keel ja alles seejärel klaver. Meetodeid on mitmesuguseid. Ei teeks halba tähendada veel, et proua Manilova… kuid pean tunnistama, et ma kardan väga daamidest rääkida, ja pealegi on mul aeg tagasi pöörduda meie kangelaste juurde, kes juba mitu minutit võõrastetoa ukse ees on seisnud, käies teineteisele peale, et teine ees sisse astuks.
«Olge lahke, ärge minu pärast muretsege, mina tulen järele,» ütles Tšitšikov.
«Ei, Pavel Ivanovitš, ei, teie olete külaline,» sõnas Manilov käega uksele osutades.
«Ärge tehke endale tüli, palun ärge tehke endale tüli! Palun astuge aga ees,» lausus Tšitšikov.
«Ei, vabandage väga, ma ei luba, et nii meeldiv ja haritud külaline tuleb järel.»
«Mispärast siis haritud? … Palun astuge ees.»
«Noh, suvatsege juba minna teie.»
«Aga miks siis?»
«Noh, just sellepärast!» ütles Manilov veetlevalt naeratades.
Lõpuks läksid mõlemad sõbrad, külg ees, uksest sisse ja muljusid pisut teineteist.
«Lubage, et esitlen teile oma naist,» lausus Manilov. «Kallike, Pavel Ivanovitš»
Tšitšikov nägi nüüd tõesti daami, keda ta sugugi polnud märganud, kui nad Maniloviga ukse ees vastastikku kummardusi tegid. Daam oli üsna kena ja maitsekalt riietatud. Kahvatut värvi siidist kapott istus hästi; tema väike õrn käsi viskas midagi kähku lauale ja mudis väljaõmmeldud nurkadega batisträtikut. Ta tõusis diivanilt, kus ta oli istunud. Üsna suure mõnuga lähendas Tšitšikov oma huuled tema käekesele. Pisut nagu kõrinal rääkides lausus proua Manilova, et ta valmistas neile oma küllasõiduga palju rõõmu ja et ei ole möödunud päevagi, kus ta mees teda meelde ei tuletanud.
«Jah,» lisas Manilov, «tema jälle aina küsis minult: «Miks su sõber siis ei tule?» – «Oota, kullake, küll ta tuleb.» Ja nüüd te siis viimaks austasitegi meid oma külaskäiguga. Valmistasite meile tõesti ütlemata suure naudingu… maipäeva… südame sünnipäeva …»
Kuuldes, et asi läks juba südame sünnipäevani, Tšitšikov koguni kohmetus veidi ja vastas tagasihoidlikult, et tal ei ole ei kuulsat nime ega isegi mitte silmapaistvat auastet.
«Teil on kõik,» katkestas teda Manilov niisama veetleva naeratusega. «Teil on kõik, ja veel rohkemgi.»
«Kuidas teile meeldis meie linn?» küsis proua Manilova. «Kas veetsite seal mõnusalt aega?»
«Väga ilus linn, suurepärane linn,» vastas Tšitšikov. «Ja ka aega veetsin väga mõnusalt: seltskond oli ütlemata kena.»
«Kuidas meeldis teile meie kuberner?» küsis proua Manilova.
«Eks ole, väga austusväärne ja üliarmas inimene?» lisas Manilov.
«Täiesti
