«Faust»!» mõtlesin ma. «Noh, on vast õigel ajal! Aga ma ootan Mefisto tuleku ära. Viimast korda. Ma ei kuule seda enam iialgi.»
Orkestrisaade kadus kord, kord muutus jälle kuuldavaks, aga tenor karjus aina kõvemini:
«Nean elu ja usku ja teadust!..»
«Nüüd, nüüd,» mõtlesin ma, «aga kui kiiresti ta laulab…»
Tenor karjatas ahastavalt, siis mürtsus orkester.
Värisev sõrm vajus päästikule, sel silmapilgul jäin mürast kurdiks, süda langes kuhugi alla, mulle tundus, et leek lendas petrooleumiahjust lakke, revolver kukkus mul käest. Müra kordus. Alt kostis raske bassihääl:
«Siin olen ma!»
Pöördusin ukse poole.
4. PEATÜKK Mul mõõk on peos
Uksele koputati. Käskivalt, mitu korda. Pistsin revolvri püksitaskusse ja hüüdsin hädise häälega:
«Sisse!»
Uks lendas lahti, ja mina kangestusin põrandal maas õudusest. See oli tema, polnud vähimatki kahtlust. Hämaras seisis kõrgel minu kohal vägeva nina ja sirgete kulmudega nägu. Varjud vilkusid, ja mulle viirastus, et kandilise lõua alt paistab musta kikkhabeme teravik. Barett oli uljalt viltu ühe kõrva peal. Tõsi küll, sulge ei olnud. Niisiis – minu ees seisis Mefisto.
Siis tabasin ära, et tal on seljas palitu ja jalas läikivad botikud, kaenla all aga portfell. «See on loomulik,» mõtlesin ma, «ta ei saa ju teistsugusel kujul XX sajandi Moskvas ringi käia.»
«Rudolfi,» ütles õel vaim tenori-, ja mitte bassihäälega.
Tal poleks üldse tarvis olnud ennast tutvustada. Tundsin ta ära. Minu toas seisis tolleaegse kirjandusmaailma silmapaistvamaid mehi – ainukese era-ajakirja «Rodina» toimetaja ning väljaandja Ilja Ivanovitš Rudolfi.
Tõusin põrandalt üles.
«Võiks ehk lambi põlema panna,» arvas Rudolfi.
«Kahjuks ei saa ma seda teha,» kostsin mina, «pirn põles läbi ja teist mul ei ole.»
Õel vaim, kes oli võtnud toimetaja kuju, tegi ühe oma lihtsa nõiaviguri ja võlus silmapilk portfellist elektripirni välja.
«Kas te kannate alati elektripirne kaasas?» hämmastusin mina.
«Ei,» seletas vaim karmilt, «lihtne kokkusattumus, käisin just kaupluses.»
Kui tuba valgeks läks ja Rudolfi parajasti palitut ära võttis, haarasin kähku laualt sedeli, kus tunnistasin üles revolvrivarguse, vaim aga tegi näo, nagu poleks ta seda märganud.
Võtsime istet. Vaikisime.
«Te kirjutasite romaani?» küsis lõpuks Rudolfi rangelt.
«Kust teie seda teate?»
«Likospastov ütles.»
«Teate…» hakkasin ma kogelema (Likospastov ongi see elatanud literaat), «tõepoolest, jah… aga… ühe sõnaga – see on vilets romaan.»
«Nii,» ütles vaim ja vaatas mulle tähelepanelikult otsa.
Siis selgus, et tal polegi habet. Varjud olid vingerpussi mänginud.
«Näidake,» ütles Rudolfi käskivalt.
«Mitte mingi hinna eest,» vastasin mina.
«Näi-da-ke,» ütles Rudolfi silphaaval.
«Seda ei lasta trükki…»
«Näidake.»
«Teate, see on käsitsi kirjutatud, ja mul on kole käekiri. Täht «o» tuleb mul välja nagu kriips, ja…»
Seejuures ei pannud ma ise tähelegi, kuidas mu käed tõmbasid lahti sahtli, kus asus õnnetu romaan.
«Minu jaoks on igasugune käekiri niisama selge nagu trükikiri,» väitis Rudolfi. «Professionaalne vilumus.» Ja vihikud olidki tema käes.
Möödus tund. Mina istusin petrooleumiahju ääres ja soojendasin vett, Rudolfi aga luges romaani. Mul käis igasuguseid mõtteid peast läbi. Esiteks mõtlesin ma Rudolfist: peab ütlema, et Rudolfi oli suurepärane toimetaja ja tema ajakirja veergudele pääsemist loeti meeldivaks ning austavaks. Mind oleks pidanud rõõmustama asjaolu, et toimetaja ise ilmus minu juurde, olgu kas või Mefisto kujul. Aga teisest küljest – romaan võis talle mitte meeldida ja see oleks olnud kurb… Peale selle ma tundsin, et enesetapp, mis katkes kõige huvitavamal kohal, jääbki sooritamata ja järelikult olen ma juba homsest päevast peale jälle kõikide hädade vintsutada. Peale selle – peaks teed pakkuma, aga mul pole võid. Üldse oli mu peas tõeline virvarr, mille sekka tükkis veel ilmaaegu varastatud revolver.
Sel ajal neelas Rudolfi ühe lehekülje teise järel, mina aga murdsin asjata pead, mis mulje romaan võiks talle jätta. Rudolfi nägu ei väljendanud mitte kui midagi. Kui ta vahet pidas, et prilliklaase puhastada, lisasin ma seniöeldud rumalustele veel ühe:
«Aga mida Likospastov minu romaani kohta ütles?»
«Ta ütles, et see romaan ei kõlba kuhugi,» vastas Rudolfi külmalt ja pööras uue lehekülje. («Näed, misuke lurjus see Likospastov on! Selle asemel, et sõpra toetada ja nii edasi…»)
Kell üks öösel jõime teed, kell kaks lõpetas Rudolfi viimase lehekülje lugemise.
Mina nihelesin diivanil.
«Nii,» ütles Rudolfi.
Vaikisime.
«Jäljendate Tolstoid?» küsis Rudolfi.
Mina sain vihaseks.
«Missugust Tolstoid?» küsisin vastu. «Neid oli palju. Kas Aleksei Konstantinovitši, tuntud kirjanikku, või Pjotr Andrejevitši, kes võttis välismaal kinni tsareevitš Aleksei, või numismaatikut Ivan Ivanovitši või Lev Nikolajevitši?»
«Mis haridus teil on?»
Siinkohal pean paljastama väikese saladuse. Asi on nimelt selles, et olen lõpetanud ülikoolis kaks teaduskonda, aga ma varjasin seda.
«Lõpetasin kihelkonnakooli,» ütlesin ma pärast köhatust.
«Ah nii,» ütles Rudolfi ja naeruvine libises üle ta huulte. Siis küsis ta: «Mitu korda nädalas te habet ajate?»
«Seitse korda.»
«Vabandage mu pealetükkivust,» jätkas Rudolfi, «aga mis te teete, et teie juuksed niimoodi siledalt seisavad?»
«Määrin pead brioliiniga. Aga lubage küsida, milleks te seda kõike…»
«Jumala pärast,» vastas Rudolfi, «ma niisama küsin.» Ja lisas: «Huvitav. Inimene on lõpetanud kihelkonnakooli, ajab iga päev habet ja lamab petrooleumiahju kõrval põrandal maas. Te olete keerulise iseloomuga inimene!» Seepeale muutis ta järsult kõnetooni ja ütles karmilt: «Teie
