tal viga on?»
«Taevake!» hüüdis noormees. «Esiteks… Te lubate mul olla otsekohene, Ilja Ivanovitš?»
«Palun väga, palun väga,» ütles Rudolfi särades.
«Esiteks on ta elementaarselt kirjaoskamatu! Ma võin teile alla kriipsutada kakskümmend kohta, kus on lihtsalt jämedad süntaksivead!»
«Peab otsekohe üle lugema,» mõtlesin ma, hing kurgus.
«Noh, ja stiil!» kisendas noormees. «Mu jumal, kui hirmus stiil! Peale selle – kõik on eklektiline, ilma isikupärata, kuidagimoodi hambutu. Odav filosoofia, pealispinda mööda libisemine… Halb ja lame, Ilja Ivanovitš. Peale muu – ta ju jäljendab!»
«Keda?» küsis Rudolfi.
«Avertšenkot!» prahvatas noormees, pööras ja käänas ajakirja käes ning tõmbas lahti üksteise külge kleepunud lehti. «Avertšenkot kõige lihtlabasemal kombel! Kohe näitan teile.» Noormees hakkas ajakirja sorima, kusjuures mina ajasin kaela õieli nagu hani ja jälgisin ta käsi, aga kahjuks ei leidnud ta seda, mida otsis.
«Kodus otsin üles,» mõtlesin ma.
«Kodus otsin üles,» lubas noormees. «Number on rikutud, jumala eest, Ilja Ivanovitš. Ta on ju lihtsalt kirjaoskamatu! Kes ta niisugune on? Mis haridus tal on?»
«Ta ütles, et on lõpetanud kihelkonnakooli,» vastas Rudolfi silmade välkudes, «aga eks küsige tema enda käest. Palun, saage tuttavaks.»
Rohekas kõduhallus ilmus noormehe palgele ja tema pilk väljendas sõnulkirjeldamatut õudust.
Kummardasin noormehele tervituseks, ta ajas hambad irevile ja kannatus moonutas tema meeldivaid näojooni. Ta ütles «oi», tõmbas taskust ninarätiku, ja ma nägin, et veri nirises mööda ta põske. Ma tardusin.
«Mis teil viga on?» hüüatas Rudolfi.
«Nael,» vastas noormees.
«Noh, ma lähen siis,» ütlesin ma puise häälega, püüdes noormehele mitte otsa vaadata.
«Võtke raamatud.»
Võtsin autorieksemplaride paki, surusin Rudolfi kätt, kummardasin noormehele hüvastijätuks – too surus ikka veel rätikut vastu põske ning pillas jalutuskepi ja raamatu maha –, suundusin, selg ees, ukse poole, lõin küünarnuki vastu lauda ära ja lahkusin.
Sadas lund, laia jõululund.
Ei tasu kirjeldada, kuidas ma kogu öö istusin, ajakiri ees, ja lugesin siit-sealt oma romaani. Väärib mainimist, et ta kohati meeldis mulle, sealsamas aga pani lausa iiveldama. Hommikuks ajas ta mulle õuduse peale.
Järgmise päeva sündmused on mul hästi meeles. Hommikul käis minu juures varastatud ja õnnelikult jälleleitud brauningu omanik, kellele ma kinkisin romaani ühe eksemplari, õhtul aga läksin koosviibimisele, mille organiseeris grupp kirjanikke üpris tähtsa sündmuse puhul: välismaalt oli elu ja tervisega tagasi jõudnud kuulus kirjanik Izmail Aleksandrovitš Bondarevski. Pidulikkus tõotas seda suurem olla, et ühtlasi pidi seda peetama ka teise kuulsa kirjaniku Jegor Agapenovi auks, kes oli Hiina-reisilt tagasi tulnud.
Nii riietumise kui ka mineku ajal olin ma ülimas ärevuses. Olgu kuidas tahes – see oli minu jaoks too uus maailm, mille poole ma püüdlesin, see maailm pidi nüüd minu ees avanema, ja seejuures kõige paremast küljest – õhtul pidid ju koos olema kirjanduselu kõige hiilgavamad esindajad, tema au ja uhkus.
Ja oligi nii – kui astusin korterisse, tundsin lausa hingesütitavat rõõmu.
Esimene, kes mulle silma hakkas, oli seesama noormees, kes eile kõrva naela otsa katki tõmbas. Tundsin ta ära, olgugi et ta pea ümber oli puhas marliside.
Minu tuleku üle rõõmustas ta nii, nagu oleks ta kokku saanud mõne lähedase inimesega, ja surus kaua mu mõlemat kätt, öeldes, et ta lugenud öö läbi minu romaani, ning see hakanud talle päris meeldima.
«Mina lugesin ka öö läbi, kuid mulle lakkas ta meeldimast,» ütlesin talle.
Sattusime kena jutujoone peale, kusjuures noormees teatas, et serveeritakse sammakala tarretises, üldse oli ta lõbus ja elevil.
Vaatasin ringi – uus maailm võttis mind vastu, ja mulle see maailm meeldis. Korter oli ilmatu suur, laud oli kaetud umbkaudu kahekümne viiele inimesele. Kristall sätendas tulede valguses, isegi mustas kalamarjas välgatasid sädemed; rohelised värsked kurgid tõid pähe tobedalt lõbusaid mõtteid mõnest piknikust, millegipärast ka kuulsusest ja muust sellisest. Siis tehti mind tuttavaks silmapaistvaima autori Lessosekoviga ja novellist Tunskiga. Daame oli vähe, aga siiski neid oli.
Likospastov oli õige vagur ja vaikne, ja otsekohe tundsin ma õhust, et küllap ta on auastmelt teistest madalam, et teda ei saa võrrelda isegi mitte ruugelokilise Lessosekoviga, kes on algaja, rääkimata siis veel Agapenovist või Izmail Aleksandrovitšist.
Likospastov trügis minu juurde, me teretasime:
«Nojah,» ütles Likospastov ja ohkas millegipärast. «Soovin sulle õnne. Kõigest südamest. Ja ma ütlen sulle suu sisse – sa oled osav vend. Oleksin võinud lasta käe maha raiuda, et sinu romaan trükki ei pääse, et see on lihtsalt ilmvõimatu. Mismoodi sa Rudolfi pehmeks rääkisid, mitte ei saa aru. Aga ma kuulutan sulle ette: sa jõuad veel kaugele! Pealtnäha oled küll nii vagur, et… Aga vaga vesi…»
Siin katkestas Likospastovi õnnesoovimise paraadukse poolt kostev vali kellatirin, ja peremehe kohustusi täitev kriitik Konkin (koosviibimine toimus tema korteris) hüüdis: «See on tema!»
Oligi õige – helistas Izmail Aleksandrovitš. Eestoast kostis kõlav hääl, siis suudluste laksatusi, ja söögituppa astus tselluloidist kraega ja lühikese kuuega väikest kasvu tegelane. Kohmetu mees, tasane ja viisakas, käes sametäärisega ja riigiametniku kokardi ümmarguse jäljega müts, mida ta polnud millegipärast eestuppa jätnud.
«Lubage, lubage, see on mingi arusaamatus…» mõtlesin mina – seevõrd ei seostunud sisseastunud inimese välimus müriseva naerulaginaga ja sõnaga «pirukas», mis enne eestoast oli kostnud:
Ja tuli välja, et oligi arusaamatus. Sissetulnu kannul tõi Konkin söögituppa pikakasvulise, turske, ilusa mehe, kellel ta õrnalt ümbert kinni hoidis ja kellel oli hele hoolitsetud käharhabe ning korralikult kammitud lokkis pea.
Kohalviibiv proosakirjanik Fialkov, kelle kohta Rudolfi mulle sosistas, et ta läheb nobedasti ülesmäge, oli üliuhkelt riides (üldse olid seal kõik hästi riides), aga Fialkovi ülikonda ei saanud võrreldagi Izmail Aleksandrovitši rõivastusega. Kõige kvaliteetsemast riidest ja esmaklassilise Pariisi rätsepa õmmeldud pruun ülikond rüütas Izmail Aleksandrovitši rühikat, kuigi pisut tüsedavõitu kehakuju. Tärgeldatud särk, lakk-kingad, ametüstist mansetinööbid. Puhas, valge, värske, klaar, lõbus ja lihtne oli Izmail Aleksandrovitš. Tema hambad sädelesid, ja kui ta oli lasknud pilgul üle pidulaua käia, hüüatas ta:
«Haa! Kuradi poisid!»
Ja siis pääses valla kerge naer ja käteplagin, laksusid suudlused. Mõnda teretas Izmail Aleksandrovitš kättpidi, mõnda suudles mõlemale põsele, mõne ees pööras ennast viguri pärast kõrvale, kattis näo valendava käega, otsekui oleks ta päikesest pimestatud, ning korskas ise sinna juurde.
Mindki
