mis teatas, et siin asub «Fototarvete büroo».
Veel veidram oli see, et peale mõne ajalehepaberisse mähitud sitsi- ja kalevitüki polnud selles ruumis mingeid fototarbeid.
Ruum kihas inimestest. Kõigil oli palitu seljas ja kaabu peas, ja kõik nad vestlesid omavahel elavalt. Möödaminnes kuulsin kahte sõna – «traat» ja «karbid», mu imestus oli suur, ja ka mind võeti imestunud pilkudega vastu. Ütlesin, et mul on asja Rvatski juurde. Mind juhatati jalamaid väga aupaklikult vineerist vaheseina taha, kus mu imestusel polnud enam piiri.
Kirjutuslaud, mille taga asus Rvatski, oli täis virna laotud kilukarpe.
Aga Rvatski ise meeldis mulle veel vähem kui need kilud tema kirjastuses. Ta oli kuivetu, kõhn, väikest kasvu mees, kes tundus minu silma jaoks, mis oli harjunud «Aurulaevanduse Teatajas» vene särke nägema, äärmiselt veidralt riides olevat. Tal oli seljas sabakuub, jalas triibulised püksid, kaelas määrdunud kõvakrae, selle juurde roheline lips, mida omakorda ehtis rubiinnõel.
Rvatski hämmastas mind, mina aga ehmatasin teda, õigemini küll rikkusin ta tuju, kui teatasin, et tulin alla kirjutama lepingule minu romaani trükkimiseks ajakirjas, mida ta välja annab. Ometigi kogus ta ennast kähku, võttis mu käest kaks lepingueksemplari ja taskust täitesulepea, kirjutas peaaegu midagi lugemata mõlemale eksemplarile alla ja lükkas mõlemad koos täitesulepeaga minu ette. Mul oli sulepea juba kirjutamisvalmis käes, kui mu pilk langes äkki karpidele, millel olid peal sõnad «Astrahani kilud ekstra» ning võrk, mille kõrval seisis üleskääritud pükstega kalur. Ja üks ängistav mõte torkas mulle pähe.
«Kas ma saan raha kohe kätte, nagu lepingus on märgitud?» küsisin ma. Rvatski muutus üleni magusaks, viisakaks naeratuseks. Ta köhatas ja ütles:
«Täpselt kahe nädala pärast, praegu on väike takistus…»
Panin sulepea käest.
«…või nädala pärast,» lisas Rvatski kähku. «Miks te alla ei kirjuta?»
«Eks siis või ühtlasi ka alla kirjutada,» ütlesin ma, «kui takistus on kadunud.»
Rvatski muigas kibedalt ja vangutas pead.
«Te ei usalda mind?» küsis ta.
«Mis te nüüd!»
«Lõpuks võib ka kolmapäeval,» ütles Rvatski, «kui teil rahaga häda on.»
«Kahjuks ei saa.»
«Peaasi – kirjutage lepingule alla,» ütles Rvatski sügavasti mõttes, «raha võib ju ka teisipäeval saada.»
«Kahjuks ei saa.» Seejuures lükkasin lepingud eemale ja panin palitunööbid kinni.
«Üks silmapilk, oh teid küll!» hüüdis Rvatski. «Räägitakse veel, et kirjanikud on ebapraktilised inimesed!»
Rvatski kahvatul näol peegeldus tusk ja ta vaatas ärevalt ringi. Siis aga tõttas sisse üks noormees ja ulatas talle papist pileti, mis oli keeratud valgesse paberisse.
«Platskaart ja pilet,» mõtlesin ma, «ta sõidab kuhugi.»
Kirjastaja nägu sai jume tagasi, tema silmad hakkasid särama, ma poleks küll võinud aimatagi niisugust muutust.
Lühidalt – Rvatski maksis mulle summa, mis oli lepingus ette nähtud, ülejäänud raha peale aga andis vekslid. Esimest ja viimast korda elus hoidsin käes minu nimele kirjutatud veksleid. Vekslipaberit joosti kusagilt tooma, kusjuures mina ootasin ja istusin mingisugustel kastidel, mis levitasid väga vänget parknaha lehka. Mulle tundus see üpris meelitav, et mul on taskus vekslid.
Edasi on mälust umbes kaks kuud nagu minema pühitud. Mäletan ainult, et käisin Rudolfi juures pahandamas, et ta oli mind saatnud säärase inimese juurde nagu Rvatski, et uduste silmadega ja rubiinnõelaga ei saa olla kirjastaja. Mäletan ka, kuidas mu süda jõnksatas, kui Rudolfi ütles: «Näidake õige vekslid siia,» ja kuidas ta jälle tööle hakkas, kui Rudolfi läbi hammaste ütles: «Kõik on korras.» Ja ka seda ei unusta ma iialgi, kuidas ma sõitsin esimese veksli järgi raha saama. Asi algas sellega, et silti «Fototarvete büroo» ei olnud enam, see oli asendatud sildiga «Kupuklaaside ladu».
Astusin sisse ja ütlesin:
«Mul on tarvis Makar Borissovitš Rvatskiga kokku saada.»
Mäletan väga hästi, kuidas mu põlved nõtkusid, kui mulle vastati, et Makar Borissovitš Rvatski on… välismaal.
Ah, süda, mu süda!.. Aga praegu, muuseas, pole see tähtis.
Jällegi lühidalt – vineerist vaheseina taga oli Rvatski vend. (Rvatski sõitis välismaale kümme minutit pärast seda, kui olime lepingule alla kirjutanud – mäletate platskaarti?) Aloisi Rvatski, atleetliku kehaehituse ja raskemeelsete silmadega mees, välimuse poolest oma venna täielik vastand, maksis mulle esimese veksli summa välja.
Kogu elu maa põhja vandudes sain teise veksli eest raha kuu aja pärast, nüüd juba mingist ametiasutusest, kuhu protestitud vekslid lähevad (vist mõni notariaalkontor või pank, kus olid võretatud kassaluugid).
Kolmanda veksli puhul olin juba targem, läksin teise Rvatski juurde kaks nädalat enne tähtaega ja ütlesin, et olen tüdinud.
Rvatski sünge vend tõstis esimest korda pilgu ja pomises:
«Saan aru. Aga milleks te tähtaega ootate? Võite ka kohe kätte saada.»
Kaheksasaja rubla asemel sain nelisada ja andsin Rvatskile suurt kergendust tundes kaks piklikku paberit.
Ah, Rudolfi, Rudolfi! Aitäh teile nii Makari kui ka Aloisi eest! Aga ei maksa ette rutata, edaspidi läheb veel hullemaks.
Muuseas, palitu ma endale siiski ostsin.
Ja lõpuks saabus päev, kus ma käreda pakasega tulin jälle sellesse ruumi. Oli õhtu. Sajaküünlase lambi valgus käis väljakannatamatult silmadele. Lambi all vineerist vaheseina taga ei olnud kumbagi Rvatskit (kas on tarvis ütelda, et ka teine sõitis ära?). Selle lambi all seisis Rudolfi, palitu seljas, ja tema ees laual, põrandal ja laua all lebasid vast trükist tulnud ajakirja hallikassinised numbrid. Oo, suur silmapilk! Praegu teeb see mulle nalja, aga siis ma olin noorem.
Rudolfi silmad särasid. Peab ütlema, et oma tööd ta armastas. Ta oli tõeline toimetaja.
On olemas üks sort noormehi, ja teie olete neid Moskvas muidugi näinud. Need noormehed viibivad ajakirjade toimetustes numbri väljatuleku silmapilgul, aga nad ei ole kirjanikud. Neid võib näha kõikides teatrites kõikidel peaproovidel, kuigi nad ei ole näitlejad. Nad käivad kunstinäitustel, aga ise ei maali. Ooperiprimadonnasid ei nimeta nad perekonnanimega, vaid ees- ja isanime pidi; ees- ja isanime pidi nimetavad nad ka vastutavatel kohtadel töötavaid inimesi, kuigi nad ei ole nendega tuttavadki. Esietendusel Suures Teatris trügivad nad seitsmendas ja kaheksandas reas ja lehvitavad sõbralikult käega kellelegi, kes istub beletaažis. «Metropolis» istuvad nad otse purskkaevu ääres asuva laua taga ja mitmevärvilised lambikesed valgustavad nende lehterpükse.
Üks neist istus Rudolfi vastas.
«Noh, kuidas teile järjekordne number meeldis?» küsis Rudolfi noormehe käest.
«Ilja Ivanõtš!» õhkas noormees tundeküllaselt ja keerutas raamatukest käes. «Üliarmas, Ilja Ivanõtš, aga lubage mul täiesti
