seda ei tee. Rosie oli peen natuur ja tema on, noh, tema on advokaat. Ma ei kujuta ette, mida ühist oli õdede arvates advokaadil ja veterinaaril, kuid nad kärutasid ta minu naabrusse juba esimesel õhtul ja siin istub ta sellest päevast peale.
Ta jõllitab mind ja tema lõug liigub üles-alla nagu põhku mäluval lehmal. Uskumatu. Ta tõesti sööb seda kraami.
Vanadaamid lobisevad õndsas teadmatuses nagu koolitüdrukud.
„Nad on siin pühapäevani,“ ütleb Doris. „Billy astus läbi ja uuris välja.“
„Jah, kaks etendust laupäeval ja üks pühapäeval. Randall ja tema tüdrukud võtavad mu homme kaasa,“ räägib Norma. Ta pöördub minu poole. „Jacob, kas sina lähed?“
Teen suu lahti, et vastata, kuid enne pahvatab Doris: „Ja kas sa nägid neid hobuseid? Sa mu meie, nii ilusad. Meil olid hobused, kui ma tüdruk olin. Oh, kuidas mulle ratsutada meeldis.“ Ta vaatab kaugusse ja viivuks näen ma, kui kaunis ta noore naisena olla võis.
„Mäletad, kui tsirkus veel rongiga tuli?“ küsib Hazel. „Müürilehed pandi mõni päev varem üles – linnas olid kõik pinnad nendega kaetud! Mitte üht kivi ei jäänud nähtavale!“
„Jah, Golly. Muidugi mäletan,“ ütleb Norma. „Üks aasta kleepisid nad lehti meie küüni seinale. Mehed kinnitasid isale, et kasutavad erilist liimi, mis kaks päeva pärast esimest lumesadu ise ära kaob. Aga olgu ma neetud, kui meie küün veel kuid hiljem nendega koos ei olnud!“ Ta puksub naerda, raputades pead. „Isa oli maruvihane!“
„Ja mõni päev hiljem saabus rong. Ikka koidu ajal.“
„Isa viis meid alati raudtee juurde, kui nad asju maha laadisid. Issake, oli see alles vaatepilt. Ja seejärel paraad! Ja küpsevate maapähklite lõhn.“
„Ja popkorn!“
„Ja suhkruglasuuriga õunad! Ja jäätis, ja limonaad!“
„Ja saepuru. Selle lõhnast ei saanud lahti!“
„Mina viisin elevantidele vett,“ ütleb McGuinty.
Pillan oma kahvli käest ja vaatan talle otsa. Ta lausa nõretab enesega rahulolust ja ootab, millal tüdrukud tema ümber lipitsema hakkavad.
„Kindlasti mitte,“ vastan.
Möödub vaikusehetk.
„Kuidas palun?“ küsib ta.
„Te ei viinud elevantidele vett.“
„Jaa, just seda ma tegin.“
„Ei teinud.“
„Te nimetate mind valetajaks?“
„Kui te ütlete, et viisite elevantidele vett, siis jah.“
Tüdrukud vaatavad mulle ammuli sui otsa. Mu süda lõhub, ma tean, et ei tohiks seda teha, kuid mingil põhjusel ei suuda ma end ohjeldada.
„Kuidas te julgete!“ McGuinty toetab oma mügarikud käed laua servale. Tema küünarvartel ilmuvad nähtavale soonilised kõõlused.
„Kuulge, vennas,“ ütlen ma. „Ma olen aastakümneid pidanud kuulama teiesuguste vanade peerude juttu sellest, kuidas te elevantidele vett viisite ja ütlen teile nüüd, et seda pole kunagi olnud.“
„Vana peer? Vana peer?“ McGuinty lükkab ennast sirgu ja tõukab oma ratastooli tagurpidi veerema. Ta osutab pahkliku sõrmega minu peale ja kukub siis pikali, nagu granaadist niidetud. Ta kaob laua serva taha, silmis segadus, suu endiselt lahti.
„Õde, oh, õde!“ karjuvad vanadaamid.
Kostub tuttavat kummitaldade vilinat ja mõne hetke pärast sikutavad õed McGuinty käsipidi üles. Ta toriseb, tehes jõuetuid katseid neid maha raputada. Laua vastas seisab kolmas õde, heleroosasse riietatud naiselike kurvidega mustanahaline neiu, ja lööb käed puusa. „Mis siin siis nüüd lahti on?“ „See vana hoorapoeg ütles, et ma olen valetaja, vaat mis,“ vastab McGuinty, kes on turvaliselt tagasi tooli asetatud. Ta tõmbab oma särgi sirgu, lükkab virila lõua püsti ja ristab käed rinna kohal. „Ja nimetas mind vanaks peeruks.“
„Oh, ma olen kindel, et härra Jankowski ei mõelnud seda nii,“ vastab tüdruk roosas.
„Täpselt nõnda ma seda mõtlesin,“ ütlen ma. „Ja seda ta ka on. Häh. Viis vett elevantidele. Kas te ka teate, kui palju elevant joob?“
„Noh, see on küll uskumatu,“ sõnab Norma, kibrutades huuli ja raputades pead. „Ma ei mõista, mis teile sisse on läinud, härra Jankowski.“
Ah nii, mõistan, mõistan. Nüüd on siis lood sedamoodi.
„See on häbematus!“ hüüab McGuinty ja kallutab end Norma poole, tundes, et avalik arvamus on tema poolt. „Ma ei näe põhjust, miks ma peaksin sellega leppima, et keegi mind valetajaks nimetab!“
„Ja vanaks peeruks,“ meenutan talle.
„Härra Jankowski!“ tõstab mustanahaline tüdruk häält. Ta tuleb mu selja taha ja vabastab mu ratastooli pidurid. „Ma arvan, et võib-olla peaksite mõnda aega oma toas istuma. Kuni te maha rahunete.“
„Kuulge, pidage nüüd kinni!“ hüüan ma, kui ta mind juba ukse poole lükkama hakkab. „Mul pole tarvis maha rahuneda. Ja peale selle pole ma veel söönud!“
„Toon teile teie õhtusöögi järele,“ räägib ta mu selja taga.
„Ma ei soovi toas süüa! Viige mind tagasi! Te ei või minuga nii käituda!“ Kuid paistab, et võib küll. Tüdruk sõidutab mind välgukiirusel mööda koridori ja pöörab siis järsu liigutusega minu tuppa. Ta paneb pidurid nii jõuliselt peale, et terve ratastool ragiseb.
„Lähen lihtsalt tagasi,“ sõnan, kui ta mu jalatoed üles tõstab.
„Te ei tee midagi sellist,“ vastab ta, asetades mu jalgu põrandale.
„See pole aus!“ hüüatan ja mu hääles kostub vingumist. „Olen terve igaviku seal lauas istunud. Tema on seal kaks nädalat olnud. Miks kõik tema poolt on?“
„Keegi pole kellegi poolt.“ Ta kummardub ette ja lükkab oma õla mulle kaenla alla. Kui tüdruk mind püsti aitab, on meie pead kohakuti. Tema juuksed on keemiliselt sirgendatud ja lõhnavad lillede järele. Kui ta mu voodiservale maha paneb, näen oma silme ees heleroosat põue. Ja nimesilti.
„Rosemary,“ ütlen ma.
„Jah, härra Jankowski?“ küsib ta.
„Ta valetab, kas teate.“
„Mina ei tea midagi. Ja teie samuti mitte.“
„Tegelikult tean küll. Olin ühe trupiga.“
Ta pilgutab ärritunult silmi. „Mida te öelda tahate?“
Kõhklen ja muudan siis meelt. „Pole tähtis,“ vastan.
„Te töötasite tsirkuses?“
„Ma ütlesin, et pole tähtis.“
Viivuks
