ja võimalikule tööotsale – võib-olla koguni hangin pileti tagasi Ithacasse, kuigi mul pole sentigi hinge taga ega mingit alust uskuda, et nad mu tagasi võtavad. Ja mis siis, kui võtavadki? Mul pole enam kodu, kuhu pöörduda või praksist, millesse saaksin panustada.
Möödub veel vaguneid, koormatud millegagi, mis sarnaneb telefonipostidega. Vaatan tahapoole, püüdes aru saada, mis järgneb. Korraks ilmub välja kuu ja laotab sinakat valgust kaubavagunitele.
Hakkan rongiga kaasa jooksma. Libastun lahtisel killustikul – mulle tundub, nagu jookseksin liivas ja püüan sellest üle saada, kallutades end ettepoole. Komistan jälle ja vehin kätega, et tasakaalu säilitada, enne kui mõni mu ihuliige rataste ja rööbaste vahele satub.
Võtan end kokku ja lisan uuesti hoogu, otsides vagunite küljes midagi, millest kinni haarata. Mööda sööstab kolm tihedalt lukustatud vagunit. Nende järel tulevad loomavagunid. Uksed on avatud, kuid vastu vaatab rida hobusesabasid. See näib nii kummaline, et pööran sellele tähelepanu, kuigi jooksen liikuva rongi kõrval keset tühja kõnnumaad.
Aeglustan sammu ja lõpuks peatun. Hingetu ja peaaegu lootusetuna pööran pead. Kolm vagunit minust tagapool on avatud uks. Võtan hoogu ja loendan mööduvaid vaguneid.
Üks, kaks, kolm..
Kahman kinni raudkäsipuust ja kargan üles. Esimesena saan peale vasaku jala ja küünarnuki ning seejärel lõua, mis põrutab vastu metalläärist. Liibun kõigi kolmega tihedasti vastu vagunit. Müra on kõrvulukustav ja mu alumine lõualuu põrkab rütmiliselt vastu rauast serva. Tunnen vere või rooste lõhna ja mõtlen, et olen hambad kaotanud, kui äkki taipan, et seisan palju suurema probleemi ees – ripun hukatuslikus asendis ukselävel, parem jalg vaguni all. Parema käega hoian kramplikult kinni käsipuust. Vasaku käega kraabin põrandalaudu nii meeleheitlikult, et puit koorub maha ja koguneb mu küünte alla. Olen minetamas haaret – ma ei saa oma jalgu kuhugi toetada ja vasak päkk libiseb lühikeste jõnksudega ukse poole. Parem jalg on nüüd juba nii kaugel rongi all, et pean seda kaotatuks. Soovides, et see juba juhtuks, pigistan silmad kinni ja surun hambad kokku.
Mõne sekundi pärast taipan, et olen endiselt vigastamata. Teen silmad jälle lahti ja kaalun oma võimalusi. Valikuid on ainult kaks, ja kuna lahtilaskmine ei tähendaks muud kui rongi alla jäämist, loen kolmeni ja tõukan end kogu jõuga ülespoole. Saan vasaku jala üle serva. Kasutades jalga, põlve, lõuga, küünarnukki ja küüsi, sikutan end sisse ja vajun põrandale kokku. Leban hingeldades maas, üleni kurnatud.
Siis tajun nõrka valgust. Kargan küünarnukkidele.
Kotiriidel istub neli meest, kes mängivad petrooleumilambi valgel kaarte. Ühel neist, vanal ja kuivetunud mehel kitsa näo ja habemetüükas lõuaga, on savikruus huulil. Oma üllatuses näib ta selle unustanud olevat. Nüüd võtab ta kruusi huulilt ja pühib käisega suu puhtaks.
„Tskae!“ ütleb ta venitades. „Kes see siis on?“
Kaks meest istuvad täiesti vagusi, põrnitsedes mind lehvikuna üles tõstetud kaartide tagant. Neljas upitab end püsti ja astub minu poole.
See on tiheda musta habemega toores hiiglane. Mehe riided on räpased ja tema mütsi serv näeb välja nagu oleks keegi sellest tüki ära hammustanud. Ajan end üles ja koperdan tahapoole, kuni tunnen, et pole kuhugi taganeda. Heidan pilgu üle õla ja taipan, et olen vastamisi suurte kangarullidega.
Kui uuesti pead pööran, olen mehega silmitsi ja mulle lööb näkku kirbet alkoholilehka. „Siin rongis hulgustele kohta pole, vennas. Võid kohe jälle maha astuda.“
„Pea nüüd hoogu, Blackie,“ ütleb kruusiga vanamees. „Kas kuuled, ära ole sõge!“
„Mis sõge,“ vastab Blackie, kes haarab mu krae järele. Löön ta käe eemale. Ta tõstab teise ja püüan selle kinni. Kondid meie peos puutuvad raginal kokku.
„Tohoo,“ kõkutab vanamees. „Vaata ette, semu. Backiega ei tasu tüli norida.“
„Mulle paistab, et võib-olla norib Blackie minuga tüli,“ hüüan ma vastu, blokeerides järgmist hoopi.
Blackie sööstab äkki ettepoole. Lendan kangarullile pikali, aga vaevalt jõuab mu pea maha puutuda, kui mind juba üles tõmmatakse. Hetke pärast on mu parem käsi selja taha väänatud, labajalad ripuvad avatud uksest välja ja näen puuderida, mis mu silme eest kiiresti mööda tuhiseb.
„Blackie,“ kärgib vanem tüüp. „Blackie! Lase’nd lahti, lase’nd lahti, ütlen ma sulle! Ja jäta ta sisse kah!“
Blackie väänab mu kätt kukla suunas ja tuuseldab mind raevukalt.
„Blackie, ma räägin sulle!“ hüüab vanamees. „Meil pole pahandusi vaja. Lase ta lahti!“
Blackie laseb mul veelgi kaugemal kõlkuda, keerab siis ringi ja heidab mu kangarullidele pikali. Pöördunud meeste juurde tagasi, kahmab ta savikruusi ja möödub minust, ronides üle kangarullide vaguni kaugemasse otsa. Saadan teda valvsa pilguga, hõõrudes muljuda saanud kätt.
„Ära pahanda, poiss,“ ütleb vanamees. „Blackie ameti üks boonuseid on inimesi rongi pealt maha visata, kuid juba ammu pole juhust olnud. Kuuled,“ räägib ta, patsutades käelabaga põrandale, „tule istu siia.“
Heidan pilgu Blackie poole.
„Tule juba,“ ütleb vanamees. „Mes sa häbened. Blackie käitub nüüd viisakalt, eks ju, Blackie?“
Blackie urahtab midagi ja võtab ühe tubli lonksu.
Tõusen püsti ja astun tagasihoidlikult lähemale.
Vanamees sirutab mulle parema käe. Kõhklen ja viimaks haaran sellest kinni.
„Mina olen Camel,“ ütleb ta. „Ja see siin on Grady. See on Bill. Paistab, et Blackie’ga oled sa juba tuttav.“ Ta naeratab, paljastades peotäie hambaid.
„Tervist,“ ütlen.
„Grady, too see kruus ära, eks?“ ütleb Camel.
Grady puurib mind oma silmadega ja vastan talle samaga. Mõne aja pärast tõuseb ta püsti ja sammub vaikides Blackie poole.
Camel upitab end jalgele, mis on nii kangeks jäänud, et mingil hetkel haaran tema küünarnukist kinni, et teda toetada.
Seistes tõstab ta petrooleumilambi pea kohale ja kõõritab mulle näkku. Ta seirab mu riideid, uurides mind pealaest jalatallani.
„No, mis ma sulle rääkisin, Blackie?“ hüüab ta tõredalt. „See siin pole teps mitte hulgus. Blackie, aja end siia ja vaata ise. Tee endale asi selgeks.“
Blackie röhatab, võtab viimase sõõmu ja loovutab kruusi Gradyle.
Camel kissitab minu poole silmi. „Mis su nimi oligi?“
„Jacob Jankowski.“
„Juuksed on sul punased.“
„Nii nad räägivad.“
„Kust tuled?“
Viivitan vastusega. Kas öelda Norwich või Ithaca? Kas päritolu tähistab kohta, kust lahkusite või kohta, kus on teie juured?
„Eikuskilt,“ vastan.
Cameli
