ma pean siis tegema?“ pärin aeglaselt.
„Ma ei tea, poju. Sooviksin, et teaksin. Ajad on rasked, see on fakt.“ Ta naaldub toolikorjule, hoides sõrmi endiselt koos. Kallutab siis pead, nagu oleks talle idee pähe turgatanud. „Kujutan ette, et võiksite läände minna,“ pakub ta.
Mulle koidab, et kui ma kohe tema kabinetist välja ei pääse, siis löön teda huupi näkku. Tõusen, panen mütsi pähe ja lahkun.
Kõnniteele astudes taipan midagi muud. Oskan leida vaid ühe põhjuse, miks mu vanematele laenu tarvis võis minna: et tasuda minu koolitamise eest Ivy League’is.
Valu, mida ootamatu selgushetk minus tekitab, on nii tugev, et vajun kummargile ja haaran kõhust kinni.
Mulle ei torka pähe muud, kui kooli tagasi minna – ajutine lahendus, parimal juhul. Peavarju ja kosti eest on tasutud õppeaasta lõpuni, kuid see jõuab kätte kuue päeva pärast.
Mul on vahele jäänud nädalajagu kordusloenguid. Kõik tahavad mind innukalt abistada. Catherine annab mulle oma konspekti ja tema embus laseb aimata, et mu harjumuseks saanud üritusel võiks sedapuhku teistsugune tagajärg olla. Kuid ma tõmbun eemale. Esimest korda teadliku elu jooksul pole mul seksi vastu huvi.
Ma ei saa süüa. Ma ei saa magada. Ja kahtlemata ei oska ma õppida. Põrnitsen veerand tundi ühtainsat tekstilõiku, ent ei suuda sellesse süveneda. Kuidas saaksingi, kui näen sõnade taga, valge paberi peal korduvaid kaadreid vanemate hukkumisest? Kui näen, kuidas nende koorekarva Buick kaitsepiirde purustab ja silla ääre pealt alla kukub, vältimaks kokkupõrget vanahärra McPhersoni punase veoautoga. Vana McPherson, kes tunnistas kohapeal, et ta polnud kindel, kummal pool teed ta sõitma pidi ja arvas, et võis piduri asemel gaasipedaali vajutada. Vana härra McPherson, kes sai legendaarseks sellega, et ilmus lihavõtte jumalateenistusele ilma püksteta.
Proktor sulgeb ukse ja võtab istet. Ta jälgib kella seina peal ja ootab, millal minutiosuti kohale loksub.
„Võite alustada.“
Viiskümmend kaks eksamivihikut pööratakse ümber. Mõned lehitsevad selle läbi. Teised hakkavad kohe kirjutama. Mina ei tee kumbagi.
Nelikümmend minutit hiljem pole ma paberit pliiatsiga puutunudki. Meeleheites vahin vihikut enda ees. Näen diagramme, numbreid, ridu ja tabeleid, ribasid sõnadega ja kirjavahemärke nende lõpus – mõned punktid, mõned küsimärgid – ja ei saa millestki sotti. Viivuks koguni kahtlen, kas tegu on inglise keelega. Katsetan poola keelega, kuid seegi ei mõju. Need võiksid samahästi olla hieroglüüfid.
Üks naine köhatab ja ma võpatan. Mu laubalt potsatab vihiku peale higipiisk. Pühin selle käisega maha ja võtan vihiku näppude vahele.
Võib-olla, kui seda lähemal hoida. Või kaugemal – näen nüüd, et see on inglise keel; õigemini üksikud sõnad on inglise keeles, ent ma ei suuda neid ritta lükkides mis tahes sidusat tervikut luua.
Langeb teinegi higipiisk.
Vaatan ruumis ringi. Catherine kirjutab rutakalt ja ta nägu varjavad helepruunid juuksed. Ta on vasakukäeline ja kuna ta tarvitab pliiatsit, on tema vasak käsivars randmest küünarnukini hõbedase tolmuga koos. Kõrval nõksatab sirgu Edward, heidab paanilise pilgu seinakellale ja tõmbub jälle kössi vihiku kohale. Pööran silmad akna poole.
Läbi lehestiku paistab laiguti taevast – nagu siniroheline mosaiik, mis tuule käes õrnalt väreleb. Puurin sellesse pilgu ja lasen nägemisteravusel hajuda, vaatan teisele poole lehti ja oksi. Mu silme alla satub orav, kes hüppab muretult oksalt oksale, kohev saba püsti.
Lükkan tooli lõikava kriiksuga tahapoole ja tõusen püsti. Mu otsmik leemendab ja sõrmed vabisevad. Minu suunas pöörab viiskümmend kaks nägu.
Neid inimesi peaksin ma ometi tundma ja nädala eest oligi see nii. Teadsin, kus nende vanemad elasid. Teadsin, millega nende isad tegelesid. Teadsin, kas neil oli õdesid-vendi ja kas nad said hästi läbi. Põrgusse, mäletasin isegi neid, kes Suure Krahhi aegu ülikoolist välja langesid: Henry Winchesteri, kelle isa kukutas end alla Chicago kaubanduskoja katuselt. Alistair Barnesi, kelle isa endale kuuli pähe tulistas. Reginald Montyt, kes püüdis edutult autos elada, kui tema perekond enam toa ja söögi eest maksta ei suutnud. Bucky Hayesi, kelle töötuks jäänud isa lihtsalt minema jalutas. Aga siinolijad, jääjad? Tühjus.
Vahin neid näojoonteta nägusid – tühje ovaale, mida piiravad juuksed – ja silmitsen kasvava ahastusega enda ümber. Tajun mingit rasket, kohisevat heli ja taipan, et see olen mina. Ahmin õhku.
„Jacob?“
Minule kõige ligemal olevas näos on suu ja see liigutab. Hääl on pelglik, kõhklev. „Oled sa terve?“
Pingutan silmi, suutmata pilku keskendada. Sekundi pärast lähen läbi klassi ja viskan eksamivihiku proktori lauale.
„Juba valmis?“ küsib ta, haarates vihiku järele. Ukse poole suundudes kuulen lehtede lappamist. „Oodake!“ hüüab ta mulle järele. „Te pole veel alustanudki! Te ei tohi minna. Kui te lahkute, ei saa ma teid.“
Uks lõikab läbi tema viimased sõnad. Siseõue läbides vaatan üles dekaan Wilkinsi kabineti poole. Ta seisab aknal ja saadab mind pilguga.
Kõnnin, kuni jõuan linna piirini, siis kaldun kõrvale ja hakkan raudteerööbaste järgi kõndima. Kõnnin, kuni läheb pimedaks ja kuu on kõrgel, ja veel tunde pärast seda. Kõnnin seni, kuni mu jalad valutama hakkavad ja tallad villi hõõrduvad. Ja siis jään pidama, sest olen väsinud, näljane ja ei tea, kus ma olen. Ärkan nagu unenäost ja avastan ennast nüüd siin.
Ainus märk tsivilisatsioonist on raudtee kõrge killustikust valli peal. Ühel pool on mets ja teisel pool väike raiesmik. Kuskil läheduses kuulen vett nirisemas ja suundun sinnapoole, lastes kuuvalgusel end juhtida.
Oja on parimal juhul paari jala laiune. See kulgeb piki puuderivi raiesmiku kaugemas servas ja pöörab siis metsa. Kisun kingad ja sokid jalast ja istun kaldapealsele.
Jalgu jäisesse vette kastes on valu nii suur, et tõmban nad esiti võpatusega välja. Hoian neid visalt üha kauem vees, kuni külm mu villid tuimaks teeb. Nõjatun jalgupidi kivisele põhjale ja lasen veel varvaste vahel keerutada. Viimaks hakkab mul külm ja heidan kaldale pikali, toetades pea vastu lamedat kivi, kuniks mu jalad kuivavad.
Kaugusest kostab koioti ulgumist. See on ühtaegu üksildust ja kodusust sisendav hääl, ja ma ohkan, lastes silmadel sulguda. Kui talle vastab kiljatus ainult mõni tosin jardi minust vasakul, tõusen nagu rabatult istukile.
Kauge koiott huilgab jälle ja sel korral kõlab vastuseks rongi vile. Tõmban sokid ja kingad jalga ja ajan end püsti, vaadates üksisilmi lagendiku serva poole.
Rong on juba lähemal, suundudes mürisedes ja paukudes minu poole: TŠUHH-tšuhh-tšuhh-tšuhh, TŠUHH-tšuhh-tšuhh-tšuhh, TŠUHHtšuhh-tšuhh-tšuhh..
Pühin käed vastu pükse puhtaks ja astun rööbaste poole, jäädes mõne jardi kaugusele pidama. Terav õlilehk lööb mulle sõõrmeisse. Vile kriiskab jälle..
TUUUUUUUUUUUUUUU…
Käänaku tagant paiskub esile massiivne vedur ja tuhiseb minust mööda – nii suur ja nii lähedal, et mulle lööb näkku õhulaine. Veduri kohal kobrutab pöörlev suitsupilv, mis tüseda musta köiena vagunite kohale rippuma jääb. See vaatepilt, müra ja hais on minu jaoks liig. Hämmastusega vaatan, kuidas mööda vuhiseb
