vidukil silmadega otsa ja noogutab siis. „Olgu pealegi. Pole minu asi. Kuhupoole liigud?“
„Ma ei ole kindel.“
„Töötu oled või?“
„Jah, sir. Paistab niimoodi küll.“
„Ei anna häbeneda,“ ütleb ta. „Mida sa teha oskad?“
„Peaaegu kõike,“ vastan.
Ilmub Grady kruusiga ja annab selle Cameli kätte. Too pühib serva käisega puhtaks ja ulatab kruusi mulle. „Säh, võta üks klähv.“
Ma pole alkoholi koha pealt täielik ullike, aga samakas on hoopis teine tera. See levib põrgutulena mu rinnus ja peas. Ahmin õhku ja püüan pisaraid alla suruda, vaadates ainiti Camelile silma, kuigi mu kopsud tahavad ära põleda.
Camel jälgib mind ja noogutab siis aeglaselt. „Jõuame hommikul Uticasse. Viin su Onu Ali juurde.“
„Kes? Mis?“
„Tead küll. Alan Bunkel, direktor extraordinaire, Tuntud jaTundmatute Universumite Isand ja Valitseja.“
Näin ilmselt segaduses olevana, sest Camel kõkutab oma hambutut naeru. „Poiss, kas sa pole siis veel märganud või?“
„Märganud mida?“
„Oi, pask, poisid,“ huilgab ta, vaadates teiste poole. „Ta tõesti ei tea.“
Grady ja Bill irvitavad. Ainult Blackie’le ei tee see nalja. Ta kortsutab kulmu ja tõmbab mütsi veel sügavamale silmile.
Camel pöördub minu poole, köhatab kurgu puhtaks ja hakkab aeglaselt rääkima, iga sõna rõhutades: „Sa ei karanud lihtsalt mingi rongi pääle, poiss. Sa kargasid otse „Vendade Benzinide maailma kõige imetlusväärsema etenduse“ Lendavasse Eskadroni!“
„Kuhu?“ küsin.
Camel rõkkab nii kõvasti naerda, et tõmbub kõverasse.
„Ah, see on kuldaväärt. Kuldaväärt, tõepoolest,“ ütleb ta luristades ja käeseljaga silmi pühkides. „Oi jah. Sa maandusid perseli keset tsirkust, poiss.“
Pilgutan arusaamatuses silmi.
„See seal on suur tsirkusetelk,“ sõnab ta, kergitades petrooleumilampi kõrgemale ja vehkides konksus sõrmega suurte kangarullide poole. „Üks vagunitest jooksis rööbastelt maha ja keeras paraja pahanduse kokku, sestap on see nüüd siin. Võid endale aseme otsida. Meil kulub veel mitu tundi, enne kui kohal oleme. Ära ainult uksele liiga lähedal lesi, muud midagi. Mõnikord on kurvid maru järsud.“
Kolm
Ärkan pidurite veniva kriiksumise peale. Olen vajunud sügavamale kangarullide vahele kui enne uinumist ja ei mõista, kus ma viibin. Kulub sekund, kuni selgusele jõuan.
Rong jääb värisedes seisma ja kohiseb tühjaks. Blackie, Bill ja Grady ajavad end jalgele ja hüppavad sõnatult vagunist välja. Kui nad läinud on, komberdab Camel minu juurde. Ta kummardub ja sorgib mind.
„Tule juba, poiss,“ ütleb ta. „Sa pead siit kadunud olema, enne kui telgimehed tulevad. Püüan su täna hommikuks Hullu Joe juurde saada.“
„Hull Joe?“ pärin ma ja tõusen istukile. Mu sääred sügelevad ja kael valutab nagu põrguline.
„Ta vastutab hobuste eest,“ ütleb Camel. „Veohobuste eest, see tähendab. August ei lubaks teda tsirkuseloomade lähedussegi. Või tegelikult on see pigem Marlena, kes teda näha ei taha, aga nende puhul on see üks ja sama. Tema ei lase sind kah nende ligi. Hullu Joe puhul on sul vähemalt võimalus. Ilmad olid kehvad, mudaseid teelõike tuli palju. Käputäiel tema meestest sai hiinlase kombel rügamisest villand ja vajutasid varvast. Tal on nüüd kitsas käes.“
„Miks teda Hulluks Joe’ks hüütakse?“
„Ei teagi päriselt,“ vastab Camel. Ta urgitseb kõrvas ja uurib siis tulemusi. „Vist istus vahepeal rootsi kardinate taga, aga ma ei tea, miks. Ei soovita küsida kah.“ Ta hõõrub sõrme vastu püksi puhtaks ja longib ukse poole.
„Noh, tuled siis või?“ hüüab ta, vaadates taha. „Me ei saa terve päeva siin passida.“ Ta laskub serva peale ja libistab end ettevaatlikult kruusale.
Püüan säärtest veel viimast korda sügelust välja saada, seon paelad ja lähen talle järele.
Meie ees on suur rohune väli. Silmapiiril paistavad koidupuna taustal hajali paiknevad tellistest majad. Rongist väljub sadu räpaseid ja karvakasvanud näoga mehi, kes sagivad rongi ümber nagu sipelgad suhkrutükil, vannuvad, painutavad konte ja süütavad sigarette. Rambid ja liugteed lastakse raksudes alla ja eikuskilt ilmub lagedale kuue- ja kaheksahobuserakmeid, mis maapinnale laiali laotatakse. Üksteise järel tulevad vagunitest välja hobused – kohevate sabadega peršeronid, kes kõpsivad turtsudes ja puhkides rampe mööda alla, päitsed juba pähe tõmmatud. Kahel pool suruvad mehed uksi vastu külgi, et loomad servade lähedale ei satuks.
Meie poole tuleb langetatud päi kamp mehi.
„Hommikust, Camel,“ tervitab peamees vagunisse ronides. Teised ukerdavad järele. Nad koonduvad ühe lõuendipuntra ümber ja hakkavad seda pingutusest ähkides ukseava poole sikutama. See libiseb umbes poolteist jalga ja maandub siis tolmupilve.
„Hommikust, Will,“ vastab Camel. „Kuule, ütle mulle, ega sul vanale mehele suitsu pakkuda pole?“
„Ikka.“ Mees ajab selja sirgu ja kombib särgitaskuid. Topib käe ühte sisse ja toob lagedale väändunud sigareti. „See on Bill Durham,“ ütleb ta ettepoole kummardudes ja seda ulatades. „Vabanda.“
„Pläru passib mulle küll,“ vastab Camel. „Aitäh, Will. Tänan kogu südamest.“
Will näitab pöidlaga minu poole. „Kes see on?“
„Üks Esimene Mai. Nimi on Jacob Jankowski.“
Will vaatab mind, suunab siis pilgu mujale ja sülitab uksest välja. „Kui uus?“ küsib ta, endiselt Cameli poole pöördudes.
„Täitsa uus.“
„Oled talle juba kohakese leidnud?“
„Ei ole.“
„Noh, edu sulle siis.“ Ta torkab mind mütsiga. „Poiss, ära sa liiga muretult põõna – mõistad, mida ma öelda tahan.“ Ja kaob vaguni sisemusse.
„Mida see peaks tähendama?“ küsin, aga Camel on juba läinud. Sörgin talle järele.
Nüüd on räpaste meeste vahel sadu hobuseid. Esmapilgul paistab vaatepilt kaootiline, ent selleks ajaks, kui Camel suitsu tossama on saanud, liigub piki vaguneid mitu tosinat rakmeisse pandud meeskonda, kes vankreid läbipääsude poole tõmbavad. Kohe, kui rattad kaldus puitplankude vastu puutuvad, hüppab tiisli abil vankrit ajanud mees kõrvale. Ja õigesti teeb. Raskelt koormatud vankrid tulevad plankusid mööda mürinal alla ega peatu enne, kui on veerenud oma tosin jalga.
Näen hommikuvalguses seda, mis mul läinud ööl nägemata jäi – vankrid on värvitud tulipunaseks, kannavad kuldseid äärekaunistusi ja kettaid, mis kujutavad
