urin sarimõrvareid. Nad hoiavad omaette. Neil on sundhäired. Neil pole tundeid ja nad unistavad vägivallast. Intelligentsed inimesed, kes on pealtnäha täiesti tavalised.
Huvitav on see, et ka mina olen selline. Mul on tungid. Ma mõtlen välja viise, kuidas inimestele vägivaldselt kätte maksta selle eest, mida nad teistele on teinud.
Loomus versus kasvatus. Muidugi olen ma seda uurinud. Mul on head vanemad, kellel on korralikud geenid, seega kahtlustan, et mind mõjutab miski muu. Ainult et… mul pole aimugi, mis.
Ma ei tea, miks ma selline olen, miks ma nii mõtlen, miks ma nii toimin. Tean vaid, et erinen teistest. Olen alati erinenud. Ma ei mäleta aega, millal ma ei oleks arvanud, et minus on midagi teisiti.
Kümneselt, kui teised värvisid värviraamatuid, hakkasin mina sarimõrvareid jälgima ja tapmiste detailide kohta päevikut pidama – päevikut, millest ainult mina üksi tean.
Nüüd, seitse aastat hiljem veedavad teismelised enamiku ajast sõpradega. Mulle aga meeldib vabal ajal kohtumajas olla – kohtunik Penni istungitel, kui täpsem olla. Temal on kõige keerulisemad juhtumid.
Töötajad juba eeldavad mind seal näha ja usuvad mu juurahuvi-valet, seega noogutan neile, minnes oma tavalisse kohta saali tagumises vasakus nurgas. Istun ja võtan välja kohustusliku kirjanduse, juhuks kui päevakava peaks igav olema.
Aga ei ole.
Süüaluse pingis on kiilakas, lühike ja töntsakas raamatupidaja tüüpi mees. Tema kõrval istub libeda välimusega advokaat, kes on talle kindlasti palju maksma läinud. Panen süüalusele nimeks Nirk.
Pealtvaatajate hulgas on grupp naisi, kolm neist nutavad ja kaks vahivad ilmetu näoga enda ette.
Üks neist ilmetuist istub tunnistajapingis ja räägib: „…klassikaline muusika, küünal. Ta liikus majas ringi, nagu oleks seal varem käinud. Lukustas mind käeraudadega randmeid ja pahkluid pidi voodi külge ja surus mulle marlitropi suhu, et keegi mu karjumist ei kuuleks. Lõikas mul riided seljast. Ta kasutas kondoomi ja ta oli igalt poolt raseeritud, üleni. Ta nägu varjas mask.“
Ei mingeid tõendeid.
„Ta vägistas mind,“ ütleb naine nagu nentides tõsiasja ning kirjeldab siis detailselt kõiki õelaid viise, kuidas mees seda tegi.
„Mul hakkab paha,“ sosistab minu ees istuv naine, enne kui püsti tõuseb, et ruumist lahkuda.
Mina aga kuulan pisiasju edasi, tehes neist mõttes nimekirja. Detailid ei häiri mind. Mul ei hakka paha. Mul ei teki tahtmist saalist ära minna. Kui üldse, siis pisiasjad pigem tõmbavad mind ligi, sest just seda need on – detailid, faktid.
Paar naist saalis nuuksub ja ma vaatan Nirgi poole. Olgugi et ta varjab oma emotsioone hästi, näen ma ta huultel värelemas naeratust ja mu pulss tõuseb.
Oskust selliseid asju märgata valdan ma hästi. Mõni inimene näitab kõiki emotsioone välja, aga mina ei näita ühtegi. Samuti oskan ma lugeda teiste kehakeelt ja miimikat, kui nad enda arvates kõike imehästi varjavad. Ilmselgelt arvab ka Nirk, et ta pääseb sellest puhtalt.
Kolmkümmend minutit hiljem mõistetakse Nirk õigeks, sest tema vastu pole piisavalt tõendeid. Ta kõnnib kohtusaalist välja ning möödudes ühest nuuksuvast naisest, muutub ta irve nähtavamaks.
Veel üks asi, milles inimesed eksivad – enesekindlus, ülbus, ego.
Nirk vägistab kindlasti uuesti. Selles olen ma kindel.
Kui minu saatus on olla tapja, siis pean ma välja valima kindlat tüüpi ohvrid.
Tänane pani paika, et minu ohvriks saab kurjategija – täpsemalt see, kes on kuidagi karistusest pääsenud.
Järgmisel nädalal saan seitseteist. Minu kingitus iseendale on Nirk. Leidsin vist äsja oma esimese ohvri.
Teine peatükk
Surudes alla presskannu sõela, vaatan üle köögilaua oma viieteistaastase õe poole. Ta on „täiusliku“ teismelise musternäidis. Populaarne, õpilasomavalitsuses, sirgeks triigitud blondid juuksed, korralikud hinded, tantsutüdruk, ägedad riided, ilus kurvikas keha.
Need on põhjused, miks ta mulle ei meeldi. Ma tunnen päris Daisyt. Ta on popp, sest tal on palju sõpru, juuksed on värvitud, korralikud hinded spikerdatud ja ma-olen-su-parim-sõbranna-mäng tuleb tal natuke liiga hästi välja.
„Kes joob igal hommikul presskannukohvi?“ küsib ta üleolevalt, näidates mulle jällegi enda põhiolemust.
Ma ei viitsi vastata.
Ikka veel unine kaheksa-aastane vend vaarub kööki ja põimib käed mu keskkoha ümber. „Tere hommikust, Lane.“
Kallistan teda vastu. „Hommikust.“
Daisy ja Justin on mulle poolõde ja poolvend. Daisyga suheldes tuletab see teadmine end meelde peaaegu iga päev, Justiniga mitte kunagi.
Juba varakult leiti, et Justinil on õpiraskused, aga teda vaadates ei saaks sellest iial aru. Tema keerulises ajus ei oska miski lihtsalt õigesti käivituda.
Panen käe talle õlgade ümber. „Kas sa kardad ka suurde klassi minekut?“ Varem õppis ta väiksemas grupis. „Natukene,“ pomiseb ta.
„Õpetajad ei oleks seda soovitanud, kui nad ei usuks, et sa hakkama saad,“ ütleb Daisy julgustavalt. See, et me mõlemad armastame Justinit, hoiab meie suhte natukenegi, ja ma rõhutan sõna „natukenegi“, mõistlikumana.
Ema klõbistab kõrgetel kontsadel kööki. „Tere hommikust, lapsed!“
„Esimese koolipäeva jaoks võib-olla liiga reibas,“ teen ma nalja.
Ta sakutab mu imelikke punaseid juukseid. „Sulle sobib lahtine soeng.“ Ma naeratan talle oma haruldast naeratust. „Aitäh.“
Jagan kange kohvi kahe termostassi vahel ja libistan ühe üle laua emale. Ta naeratab, nagu oleksin just talle kandikul Püha Graali toonud, ja just seetõttu viitsingi ma igal hommikul maitsvat kohvi valmistada.
Ta annab mulle põsemusi ja kummardub alla, et ka Justinit suudelda. „Uh, mine pese hambaid.“ Justin hingab talle näkku, lihtsalt et tüütu olla, ja vaarub vannituppa.
Ema kõnnib ümber köögisaare, et suudelda Daisyt, kes aga oma tavalisel vältival moel toolilt püsti hüppab ja magamistuppa läheb.
Järjekordne põhjus, miks Daisy mu kannatuse proovile paneb. Lase siis emal endale musi teha. See ei võta sul tükki küljest ära.
Teeseldes, et ta pole solvunud, pöördub ema minu poole. „Ka minu esimene päev.“ Ta viipab oma meresinisele kostüümile. „Sobib?“
Ema töötab Washington DC-s, FBI peakorteris, nagu mu kasuisa Victorgi. Seal nad ka tutvusid pärast seda, kui mu isa suri. Ema aga on ametiredelil kordades kiiremini edasi jõudnud kui Victor. Ema viimane ametikõrgendus oli kõige suurem. Käitumisanalüüsi osakonna juhataja. Seal tegeletakse sarimõrvaritega.
Mida ta tegi, kui ta kätte saadi?
Mille järgi ta ohvreid valis?
Kas verd oli palju?
Taparuumist on video? Kas ma saaksin seda vaadata?
Ema vastas mu küsimustele alati kannatlikult ja nii ausalt kui võimalik, arvates ilmselt,
