keerleb mu peas ringi ning ma sõidan Wrangleriga otseteed Nirgi kodusele aadressile ja pargin auto teisele poole tänavat; kohta, kuhu tänavavalgustus ei paista. Võtan binokli ja sihin selle ta kolmandal korrusel asuva korteri akna poole. Ehmun otsekohe tagasi.
Häbelik see mees just pole.
Hambaid pestes ja telefoniga rääkides kõnnib ta paljalt korteris ringi. Pärast seda hakkab ta triikima. Mulle isiklikult eriti ei meeldi paljas olla. Eelistan riideid. Alastus on minu jaoks liiga… ebahügieeniline.
Aeg möödub ja lõpuks paneb ta selga polosärgi ja jalga khakid. Ta haarab võtmed ja lahkub korterist, paar minutit hiljem longib ta välisuksest välja ja kõnnib vilistades mööda tänavat minema.
Vaadates teda kõndimas, hakkab mu süda kõvemini taguma, sest mul on aina põnevam mõelda, milline on õhtu lõppmäng. Kuna ta on jala, ei lähe ta ilmselt kaugele.
Autos istudes näen, et ta kõnnib paari tänavavahe kaugusele ja siseneb mingisse restorani. Ronin välja ja järgnen sama rada pidi, kuni seisan ukse ees, kust tema just sisenes. Liigun paremale ja läbi akna luuran inimesi täis restorani. Hingan enne veel julgustuseks paar korda sügavamalt sisse, haaran ukselingist ja astun sisse.
Koht on puupüsti täis, keegi ei pane õigupoolest tähelegi, et ta istub baarileti ääres ja joob valget veini.
Mäletan Victorit ütlevat, et valge vein on mökude jook. Ilmselt seetõttu Nirk selle telliski – et malbe tunduda.
Suur hulk inimesi ootab, et lauda saada, ja ma liitun nendega; seisan seina ääres, et tunduks, nagu ka mina ootaksin. Hea, et tegemist pole lihtsalt baariga, muidu oleks mind juba ammu märgatud ja minema saadetud.
Hoolimata sellest, et on september ja väljas on ikka veel soe, on restoranis küte sees. Mina eelistan jahedat. Olen alati eelistanud. Mu kehatemperatuur on alati niigi kõrge.
Juba mõne minuti pärast läheneb Nirgile keegi naine. Ma ei kuule, mida Nirk vastab, aga ta oskab seda olen-lihtsalt-üks-kohmetu-nohik-mängu natuke liiga hästi. Nagu näha, läheb naine lihtsasti õnge – samamoodi nagu teisedki. Nirk on temast tõenäoliselt kümme aastat noorem ning naine on liiga rumal ega saa aru, et mees ei ole purjus.
Need naised magavad temaga kaastundest. Või vähemalt arvavad, et magavad.
Nirgiga on selline lugu, et tal ei ole kindlat tüüpi ohvrit. Naised kohtusaalis olid pikad/lühikesed, paksud/peenikesed, blondid/brünetid.
Sellel on lühikesed mustad juuksed ja suured rinnad, mis kohe kindlasti võltsid välja ei näe. „Preili,“ vibutab teenindaja minu poole kätt. „Soovite lauda?“
Ehmun ja lõpetan jõllitamise. „Ma ootan veel kedagi.“ Vaatan kella, et asja usutavamaks muuta.
„Praegu on tunniajane ootejärjekord. Äkki tahate nime kirja panna?“
„Ei, aitäh.“
Ta naeratab mulle viisakalt ja jätkab teiste inimeste teenindamist. Mina piidlen edasi.
Nirk ja Suurtiss liiguvad edasi purjustutvumise rada pidi ning mõni aeg hiljem koperdavad nad restoranist välja – naine on purupurjus ja mees teeskleb. Näen, et naine ulatab Nirgile autovõtme. Nad lähevad kusagile, aga mitte jala.
Mulle ei torgatanud pähe, et nad võivad ka autoga sõita, seega väljun restoranist ja sörgin nii tavaliselt kui võimalik paari tänavavahe kaugusel asuva džiibi juurde, lootes, et nad ära ei kao.
Nad on seal, nõjatuvad naise auto kapotile, amelevad. Mina vaatan, veidi häiritud sellest läägest pildist, ja ootan, et nad astuksid järgmise sammu.
Mees lõpetab amelemise ja istub juhiistmele. Kakskümmend minutit hiljem jõuavad nad Cape Codi. Nad lähevad tuppa ja ma tean – selle põhjal, mida ma kohtusaalis kuulsin –, kuidas asjad edasi lähevad. Naine tahab teda, Nirk keeldub (nagu teistegi naiste puhul) ja valib hoopis jutuajamise. Usun, et rääkimine veenab naisi tema ohutuses.
Tund aega hiljem ilmub mees uuesti välja. Enne lahkumist teeb ta maja ümber tiiru, istub siis taksosse ja sõidab ära. Preili Suurtissist saab tema järgmine ohver – selles olen ma kindel. Loodan, et olen seal, et Nirk maha lüüa.
Neljas peatükk
Paar järgmist sündmusetut päeva mööduvad koolis käies, tavalisi asju tehes ja pingsalt Nirgile mõeldes. Ma jälgin teda öösiti, kui ta oma kolmanda korruse korteris alasti toimetab, ja unistan sellest, kuidas ma teda piinan.
Kolmandal ööl pargin auto tavalisse kohta, võtan binokli ja näen teda paljalt vannitoas seismas ning ennast hoolikalt raseerimas: nägu, käed, jalad ja kubemepiirkond.
Ei mingeid tõendeid.
Täna öösel see juhtubki. Terve mu keha väriseb ootusest.
Kuni ta rituaali lõpuni viib, alustan asjade ülevaatamisega, mis ma sõjaväekaupade poest ostsin ja mille varastasin…
Topin vedrutaolised punased juuksed suusamaski, mis katab kogu näo, libistan kätte nahkkindad ja panen pikkade käistega tumeda särgi mustadesse pükstesse.
Ei mingeid tõendeid.
Pükste taskusse panen taseri elektrišokirelva, varastatud uinutipüssi, kaablisidemed ja muukraua luku muukimiseks. See on esimene kord ja komplekt muutub kindlasti sedamööda, kuidas ma oma meetodeid lihvin. Saan sellest aru ning juba ootan arengut.
Nirk sõidab maaalusest parklast välja täiesti tavalise Corollaga, otse minust mööda.
Ma ei järgne talle kohe. Tean küll, kuhu ta läheb – Cape Codi preili Suurtissi juurde.
Kakskümmend minutit hiljem jõuan tänavale, kus naine elab, ja sõidan mööda Nirgi Corollast. Ta on juba toas.
Pargin pimedusse ühe puu varju ja suretan mootori välja. Tõmban suusamaski näo eest ja rahustan hetkeks ootusärevaid närve. Aeg on käes. Öö, mil ma saan iseendaks. Kõige algus. Minu peas on kaks võimalust: ma kas tapan ta või ei.
Kui tapan, siis on ta selle ära teeninud kõigi nende naiste vägistamise eest. Kui ei tapa, siis vähemalt piinan teda ja naudin seejuures igat hetke. See ohjeldab tunge, mida ma olen juba aastaid tundnud ja ainult natukene leevendada saanud. Täna öösel täidan ma täielikult oma tumeda, puuduva poole, mis on mind järjepidevalt seestpoolt kriipinud. Ma tahan seda teha. Ma pean seda tegema.
Tundes, et olen valmis, tulen autost välja ja lähenen varjus püsides majale. Kell on üksteist ja keegi pole selles unises eramajade piirkonnas õues.
Lähen ringiga piki aeda maja tagumise ukse juurde.
Juba ammu õpetas Victor mulle, kuidas lukke muukida. Lihtsalt nalja pärast muidugi. Tal polnud aimugi, et ma seda kunagi päriselt tegema hakkan.
Samuti õpetas ta mind laskma.
Olen tagumise lahtise veranda ukse kohal küürus, kohmitsen muukrauaga ja pillan selle kogemata läbi veranda põrandalaudade. Pagan küll.
Astun verandalt maha, sobran lehtedes ja mullas, et muukraud üles leida. Olen täielik idioot. Ma ei suuda uskuda, et see võis mul käest kukkuda. Ajan lehti laiali. Kus see on? Siin! Hõbedane värv särab kuuvalguses vastu ja kui
