kaasa.
Rooman verandale tagasi ja proovin keskendunult, kindlate kätega uuesti. Lukk teeb vaikselt klõps ja ma naeratan maski varjus.
Astun üle lävepaku, sulgen vaikselt ukse ja kuulen otsekohe klaverimängu. Võtan hetkeks aja maha, et orienteeruda, ja liigun siis hääle suunas. Poole koridori peal jään seisma, sulgen silmad ja hingan hästi pikalt – ja rahulikult – välja.
Teen silmad jälle lahti ja keskendun otse ees asuvas ruumis võbelevale küünlavalgusele. Üle mu meelte tulvab vanilje lõhn. Lähemale liikudes kuulen nuuksumist ja metalli kõlksumist. Helid segunevad ja vaigistavad tuksumise mu kõrvus ning sunnivad mind tuppa astuma.
Seal seisab Nirk, särgi ja bokserite väel, mask peas – nagu minulgi – ja till püksist väljas. Naine lamab paljalt voodil, käeraudadega kinni ja marlitropp suhu topitud.
Naine näeb mind ja hakkab otsekohe visklema.
Nirk pöördub ja ma näen, kuidas ta silmad suureks lähevad.
Aeg on käes, kajab mu kõrvus, ent ma ei liiguta. Nirk on hetkeks segaduses, aga tuleb sellest kiiresti välja ning teeb kohmaka sööstu minu poole. Põikan kobamisi eest. Ole ründaja poole näoga. Sensei sõnad ujuvad mu ajus ringi. Ma teen kõike valesti. Ma olen näoga teises suunas!
Pööran ümber ja suundun Nirgi poole, kohmitsen püksitasku nööbiga ja tõmban taseri välja. Ta paiskab mu pikali. Hõkk! Kogu õhk surutakse mu kopsudest välja ja kusagil kuklas tuksub mõte: ma oleks pidanud taseri juba enne kätte võtma.
Veereme paar korda üle põranda, toas kõlab lõõtsutamine. Ta maandub mu peal ja sirutab käe taseri poole ning siis tuleb mullegi meelde, et see on mu pihku surutud. Tõstan taseri üles, suunan tema selja poole ja loodan, et löök jumala eest mind ei tabaks. Vajutan päästikule, kidadega elektroodid lendavad välja ja Nirgi keha lendab must eemale.
See läks napilt. Liiga napilt.
Urisedes lükkan ta enda pealt maha ja tõusen püsti. Südamelöögid kiirenevad, kui vaatan tema ülekeha krampides tõmblemas ja kuulan ta karjeid. Peene õigusemõistmine.
Võtan ära kidad ta tagumikult ja alaseljalt, tundes hetkeks rõõmu, et ma talle pihta sain, aga ka kurbust, et need ta tilli külge ei jäänud. Pean sihtimist harjutama.
Enne kui 0,3 džauli mõju kaob, pööran ta lühikese ja töntsaka keha selili ning nagu võmmid telekas, seon ta randmed, reied ja pahkluud kaablisidemetega kokku. Tõmban eriti tugevalt. Ilmselt liiga tugevalt, aga mind ei huvita. Ja mis siis, kui tal tekibki jäsemetes verekaotus.
Võtan taseri ja annan talle veel ühe šoki, lihtsalt, et näha teda visklemas, et kuulda teda karjumas, et veri mu soontes uuesti käima hakkaks. Ma näen ta lõtva tilli ja puhas adrenaliin kõditab mu närve, sest mul tuleb üks hea idee.
Öökapil on nuga, mida ta oleks kasutanud, et ohvrit hirmutada ja piinata. Kõnnin kapi juurde ja võtan kätte noa, mille suur tera helgib hubisevas küünlavalguses. Hoian seda enda ees ning astun aeglaselt üle magamistoa ta seotud keha juurde.
Ta näeb mind tulemas, ta keha hakkab hirmust vappuma – ta on selle täiesti ära teeninud. Vibutan noatera ta nina ees ning ta hakkab nuuksuma, haletsusväärne vägistaja, nagu ta on. Ta nuutsumine läbib mu keha ja täidab selle sooviga tuua olukorda õiglus.
„P-p-palun ära,“ anub ta.
Palun ära mida? Ära tee sulle seda, mida sa oled nii paljudele teistele teinud? Ära sunni sind maksma nii jälk olemise eest? Ära kindlusta seda, et keegi enam sinu pärast ei kannata?
Ta vastab mu vaikimisele kõrgel häälel kisaga, mis paneb mu vere peaaegu et keema. Viimase välgatusega tõmban tera mööda ta raseeritud reit üles ja jätan maha vereraja. Ta karjub veel kõvemini, jäädes aga täiesti vait, kui talle jõuab kohale, et ta armas till jäi puutumata. Niipea, kui ta sellele arusaamisele jõuab, hakkab ta uuesti karjuma.
Tõmban ta näo eest maski ja topin selle talle suhu. Lõpuks jääb kõik õndsalt vaikseks.
Naise visklev keha tõmbab mu tähelepanu voodile. Teen taseri ohutuks ja lähen naisele lähemale. Nuuksudes ja nuttes vaatab ta mulle suurisilmi otsa.
Katan ta alasti keha tekiga ja võtan tropi suust.
„Palun,“ vigiseb ta, „palun aita mind.“
Vaatan toas ringi. Olen selle enne hoolikalt läbi mõelnud – kuidas teda aidata ja ikkagi anonüümseks jääda. Võtan öökapilt telefoni ja panen ta pea kõrvale.
„Palun,“ – naine sikutab käeraudu – „oled sa kindel, et ta ei saa lahti?“
Noogutan ja valin 911. Operaatori hääl toob minuni järsu selguse. Ma pean siit ruttu minema saama. Sööstan toast välja, läbi maja, üle hoovi, tagasi autosse.
Naisega saab kõik korda. Abi on juba teel.
Ronin Wranglerisse, võtan suusamaski peast ja topin kindalaekasse. Näen Nirgi verd. Kurat. Kurat. Kurat. Kurat.
Seda on kindalaeka peal, mu riietel, käepidemel – kõigel, mida kinnastatud kätega katsusin. Ma olen paraja supi kokku keetnud. Päris paraja. Täielik imbetsill ikka. Pean järgmisel korral olema hoolikam, valvsam, rohkem organiseeritum. Ei mingit soperdamist, kohmakat põiklemist, vereplekke. Pean kõik läbi mõtlema. Asi peab olema puhtam. Ettekavatsetum.
Okei, mõtle nüüd. Kell on kolmveerand kaksteist ja ma pean veerand tunni pärast kodus olema. Mul on vahetusriided ja mul on esmaabikarp, kus on desinfitseerivaid salvrätte. Topin vereplekilised riided kilekotti ja panen nad koju jõudes kohe pessu. Pühin auto salvrättidega puhtaks ja pesen homme seestpoolt ära. Mitte keegi ei saa midagi teada.
Vahetan kiiresti riided ja kui pükse jalast võtan, lähevad mu sõrmed vastu uinutipüssi. See on ikka veel taskus ja varastatud rahusteid niivõrd täis laetud, et võtaks maha kolm korda nii suure mehe kui Nirk.
Ma ei tapnudki teda…
Viies peatükk
Kaks päeva hiljem istun köögis ja kõik uudistesaated räägivad Nirgist. Paljas mõte talle taseriga šoki andmisest ja selle naise aitamisest täidab mind himuga seda uuesti teha.
Jah, ta on uudistes, nagu ka Maskeeritud Päästja.
Maskeeritud Päästja? Ärge tehke nalja.
„Öäkk, see on õõvastav,“ oigab mu õde. „See mees vägistas kõiki neid naisi. Issand, Lane, miks sa seda vaatad? Vaheta kanalit.“
Vaatan talle otsa. Mis selles nii hullu on? Lihtsalt uudised.
Daisy pööritab silmi. „On sul üldse mingeid tundeid?“
Haaran puldi ja vahetan kanalit. Ma pole nii tundetu, nagu kõik arvavad. Näitan üles kaastunnet seal, kus vaja. Vihkan neid, kes on selle ära teeninud. Mul pole lihtsalt tavaliste asjade suhtes tundeid ja sellel on omad plussid. Miks ma olen ainuke, kes seda hindab?
„Ja kui juba tunnetest räägime, siis kas tõesti on nii raske naeratada? Tegelikult – mulle tundub, et ma pole sind kunagi naermas kuulnud.“
No võib-olla ma võiksin
