ta pere…“
„Ta oli alati minu vastu nii lahke…“
„Ta naeratas koridoris, kuigi ta ei tundnud mind…“
„Ma loodan, et see mees saab eluaegse vanglakaristuse…“
„Ei, kas te siis ei tea? See oli naine…“
„Räägitakse, et ta pääses karistuseta. Tal oli vist mingi alibi…“
Viimase lause peale kikitan kõrvu. Tunnikell heliseb ja ma lähen otse raamatukokku õppeassistendi tööd tegema. Selle tööotsa võtmine oli kaalutletud otsus. Teadsin, et see annab mulle veidi „minu“ aega kõrgtehnoloogiliste arvutite jaoks.
Tubli õppeassistent nagu ma olen, lähen kõigepealt raamatukoguhoidja juurde. „Mr Bealles, mida ma tegema pean?“
Ta vibutab kätt, nagu arvata oli. „Ei midagi. Tee kooliasju.“
Istun arvuti taha, login sisse ja hakkan kohe uurimistööd tegema. Ka seda õpetas mulle Reggie. Tavakasutajate jaoks on kooli arvutitel tulemüür ees. Tagaukse kaudu minnes saab aga takistamatult netis ringi kolada. Lapsed, kes seda oskavad, kasutavad seda Facebooki või porno jaoks. Mina uurimistööks.
Jah, Lindsay sai löögi Mini Cooperilt, mis on registreeritud Heather Andersoni nimele. Naine väidab, et auto varastati ja tema sellega ei sõitnud. Töökaaslane kinnitas Heatheri alibit ja ta lasti vahi alt vabaks.
Ajakirjaniku sõnul põgenes varastatud Mini juht sündmuspaigalt ja on ikka veel vabaduses.
„Tere, Lane.“
Vaatan üle õla ja näen Zachi oma selja taga seismas. Ta naeratab. „Või hoopiski Kriips?“
„Lane sobib küll.“
Ta viipab ekraani poole. „Kõhutunne ütleb, et see naine on süüdi.“
Kõhutunne ütleb mulle sama.
„Keegi peab sellele naisele tema tegude eest kätte maksma.“
Jah, keegi peab. Imelik, et Zach midagi niisugust ütleb. Tavaliselt olen mina see, kes selliseid asju mõtleb. Või siis mõtlevad ka teised nii, aga lihtsalt ei väljenda seda.
Zach seisab mu kõrvale ja ma tunnen ta poisilikku dušigeeli lõhna. „Kas mälestusteenistusele lähed?“
Raputan pead. Mulle ei meeldi matused. „Sina?“
„Ei.“ Zach nõjatub puusaga vastu lauda. „Ma ei tundnudki teda.“
„Tõsi.“ Login arvutist välja ja tõusen, et meie vahele rohkem ruumi teha. Mulle ei meeldi, kui inimesed on mu isiklikus ruumis. „Näeme siis hiljem.“
„Lane?“
Pöörates näen teda endiselt laua najale toetumas. „Jah?“
„Kas sa tuleksid minuga mõnikord välja?“
Üheksandas klassis kutsus mind välja üks poiss teadusklubist. Kümnendas üks poiss vastasmajast. Üheteistkümnendas jälle teadusklubist. Ütlesin kõigile ei. Mind ei huvita kohtamas käimine. Zach on neljas poiss ja ma ütlen talle samamoodi. „Ei, aitäh.“
„Miks? Kas sellepärast, et käin üheteistkümnendas?“
„Ei,“ vastan talle ausalt. „Kas sa ei käi Daisyga või midagi?“
„Ei.“
„Sa peaksid seda vist talle ka selgitama.“
Ta noogutab. „Okei. Kas sa siis tuled minuga välja?“
Järjekindlus. Seda peab tunnistama. „Ei.“
„Hmm.“ Zach ei nõjatu enam laua vastu. „Kas ma olen sinu meelest kena?“
Vaatan teda üsna pikalt. „Jah. Sa oled teistest erinev.“
„Mis mõttes?“
„Sa oled otsekohene ja ladusa jutuga.“
„Enamik poisse siis ei ole?“
Mõtlen kõikide poiste peale, keda olen koolis rääkimas kuulnud. „Ei, ma ei ütleks, et just paljud neist ladusa jutuga oleks.“
Zach silmitseb mind vaikides. „Ma usun, et inimesed pelgavad sind.“
„Mida minus pelgama peaks?“
„Sa oled intelligentne. Iseseisev. Ja ilmselgelt pole sa siin selleks, et kellelegi muljet avaldada.“
Mul ei ole sellele vastust. Kõik ta kolm väidet on õiged.
Ta astub sammu minu poole. „Näeme veel, Lane.“
Ja juba ta ongi läinud.
Kui ta mind uuesti välja kutsub, siis võib-olla ma nõustun. Kohtamas käimine on ju lõppude lõpuks see, millega normaalsed teismelised õhtuti peaks tegelema, eks?
Mina õhtuti just eriti normaalseid asju ei tee. Ja veel, ma olen viimases klassis, aga pole kunagi kohtamas käinud. Ausalt öeldes on dr Issa ainuke meesisend, kes minus mingisugusedki naiselikud tunded on esile kutsunud. Dr Issa on aga kakskümmend viis. Kaheksa aastat vanusevahet ei ole võib-olla vanemana mingi suur asi, aga praegu küll.
Jah, kui Zach mind uuesti välja kutsub, olen ilmselt nõus. Ta on kena, sõbralik, ta pole idioot ja nii käituda on normaalne.
Üheksas peatükk
Järgmisel nädalal uurin internetist nii palju kui suudan maharaiutud pea kohta ja selle kohta, kas see on eelmiste mõrvadega seotud. Leian ainult uudisteartikleid, aga mul oleks vaja paremat infot. Mul on vaja kõiki neid detaile, millest reporterid ei tea või mida nad ebaoluliseks peavad. Just nende detailide kaudu õpin ma päriselt tundma sarimõrvarit – Timukat, nagu teda eelmisel aastal nimetati.
Samal nädalal uurin ma veidi ka Heather Andersoni joobes sõidu juhtumit. Põhja-Virginias on kohti, kus valgusfooride juures on kaamera, ja on kohti, kus seda pole. Seal, kus Lindsay löögi sai ja suri, kaameraid polnud. Niisiis ei saa Heatheri juttu varastatud autost kuidagi tõestada, sellest ka alibi tugevus.
Sama nädala jooksul ma Heatherit ei jälita, meelega. Selline teguviis mitte ainult ei suurenda mu enda ootust, see annab talle ka aega tunda end süütu staatuses jälle mugavalt. Mugavuse saabumisega jätkub tavaline käitumine, tavalisusega aga tehakse vigu ja vead viivad selleni, mis ta ära on teeninud.
Teisipäeva õhtul jälitan teda esimest korda. Ta lõpetab polikliinikus laborandi töö kell kuus. Ta Mini Cooper on endiselt arestis, seega sõidab ta enne kojuminekut rendiautoga poest läbi.
Sama juhtub kolmapäeval ja neljapäeval ning ma hakkan enda mõtetes kahtlema. Võib-olla on ta autovarastamislugu tõsi. Reedel läheb ta lähemate töökaaslastega baari. Pargin baari juurde ja kuni ma ootan, et ta välja tuleks, kirjutan inglise keele tunni jaoks kümneleheküljelise essee.
Kell üksteist õhtul koperdab ta koos purjus töökaaslastega välja.
Hakkab pihta. Lülitan
