Hmm. „Aitäh, Reg.“
„Pole tänu väärt.“
Loodan tõesti, et see on nii lihtne ja kiire, kui ta väidab.
Üheteistkümnes peatükk
Kohe järgmisel päeval ostan kella sisse peidetud lapsehoidja-kaamera. Valin populaarse mudeli, mida müüvad mitmed suured elektroonikapoed. Maksan sulas ja keegi ei pilguta isegi silma.
Kodus panen kaamerakella ema kabinetti. Mul on plaanis igal õhtul mälukaart tühjaks teha, salvestused läpakas üle vaadata ja kasutada seda, mis ma leian, et teha isiklik Timuka kaust. Ma tahan tema väärastunud ja moondunud mõistusest kõike teada. Mõni ütleks selle kohta haige huvi. Aga see on minu huvi.
Tahan teada saada, kes ta on. Kuidas ta oma ohvreid valib? Eriti aga, miks ta seda kõike teeb. Kaua ta seda teinud on? Mis ta meetodid on? Milline oli ta lapsepõlv? Tegelikult oleks kõige ägedam maha istuda ja temaga rääkida. Tund aega, et ta mõistust uurida. Avastada, mis tegi ta selleks, kes ta on. Näha, kas tema tumedal poolel on minu omaga mingeid sarnasusi.
Ja siis meenutaksin talle kõiki süütuid inimesi, kellele ta on viga teinud. Näitaksin talle mõrvade detaile. Paneksin ta enda patte lunastama ja siis samamoodi kannatama. See oleks aegade parim kättemaks. Timuka kaliibriga mõrvarid on aga hetkel mu haardeulatusest väljas. Kunagi ma jõuan selle tasemeni.
Ja kuidas ma seda päeva ootan.
„Kõik korras?“
Ehmun unelemisest ja näen ema. „Jah.“ Libistan tema poole termostopsi, kus on juba kohv sees. „Ma tegin su kabinetis kella katki. Ostsin uue ja panin üles. Anna andeks.“
„Kallike, Lane, pole hullu. Sa poleks pidanud uut ostma.“
„Ma tahtsin.“ Ja nii lihtsalt ta kabineti pealtkuulamine algabki.
„Kas kellegi naise käsi visati sillalt alla?“ teeb Justin häält.
Ema tõmbab kohvi kurku. „Kust sa seda kuulsid?“
Jään kuulama. Jah, kust ta seda kuulis?
Justin näitab näpuga teleka poole, kus räägivad kaks reporterit, kuigi heli on maas. Ekraani paremal üleval nurgas on väike pilt viaduktist, kust animeeritud käsivars alla lendab.
Ema haarab puldi ja lülitab teleka välja.
See oligi see salajane telefonikõne eile õhtul. Keegi helistas talle, et käsivarrest rääkida.
Ta haarab iPhone’i ja valib kiirvalikust numbri. „Kes kurat andis selle info…“ alustab ta ja tõmbab kabineti ukse selja taga kinni.
Ema läheb harva närvi. See on vist väga suur asi.
Koolis õppeassistendi töö ajal saadab Reggie mulle sõnumi. SAAD SA RÄÄKIDA?
Valin kohe ta numbri. „Kõik on korras?“
„Ma seksisin kellegagi.“
„Ee… okei.“ See on üllatus. Kogu selles sotsiaalses suhtlemises on ta hullem kui mina.
„Ma ei teadnud, et sa kellegagi käid.“
„Ei käigi. See oli üks poiss ühikast, kes elab üle koridori.“
Sellepärast ei peakski ühised ühikad lubatud olema, tahan ma öelda, aga ei ütle. „On sinuga kõik korras?“
„Jah.. see oli.. ehh. Mul on hea meel, et see läbi sai. Tahtsin lihtsalt kellelegi rääkida ja sina tuled alati esimesena pähe.“
See lause soojendab mu südant. „Olen kuulnud, et pärast esimest korda on parem.“
„Võib-olla.“ Ta naerab, aga naerus pole rõõmu. „Tundub, et nüüd on siis sinu kord.“
Kurb on kuulata, kui õnnetu ta tundub. „Mul pole kiiret.“
„Mul ka ei olnud, aga ma olen üheksateist ja tunne on, nagu oleksin graafikust maas.“
„Reggie, see on lollus.“
„Ma tean ja see ajab mind veel rohkem närvi. Ma olen liiga tark, et niimoodi mõelda.“
„Ära seda siis rohkem tee, enne kui tahad. Lubad?“
Algul ta ei vasta, siis aga: „Olks, luban.“
Kuigi Reggie pole seda kunagi tunnistanud, arvan ma, et salaja oleks ta tahtnud rumalamana sündida. Ta oleks lihtsalt normaalne teismeline, kes teeks sporti või oleks tantsutüdruk, selle asemel, et olla hiilgava mõistusega ja lõpetada keskkool juba neljateistaastaselt.
„Kas lapsehoidja-kaameraga on muidu kõik hästi?“ vahetab ta teemat.
„Kõik on hästi.“ Vaatan uuesti arvutiekraani enda ees, millel on Timuka käsivarre lugu. „Kuule, Reg. Kas sa saaksid Timuka kohta mulle mingit informatsiooni otsida? Ta on sarimõrvar ja muuseas praegu meie piirkonnas. Ema uurib seda juhtumit.“
„Sa ikka tead, et sarimõrvaritest vaimustumine on õõvastav, eks?“
Ma tean, et ta teeb nalja, aga see läheb ikka hinge. „Vahet pole.“
„Ei! Muidugi leian ma sulle midagi.“
„Mu ema on sama põnevil,“ kaitsen ma ennast. „See on ta töö.“
„Ma tean. Kõik on hästi. Anna andeks.“
Kumbki meist ei ütle paari järgmise sekundi jooksul midagi. Mina lõpetan vaikuse esimesena. „Kohe heliseb tunnikell. Hiljem räägime.“
„Lan…“
Panen ära. Ma tean, et tal on kahju, et ta seda ütles. Terve ülejäänud päeva aga mõtlen tema kommentaarile. Õõvastav. Sama sõna kasutas Daisy. Reggie on alati olnud see, kellega aus olen. Üks inimene, kellega koos ma ennast iseendana tunnen. Võib-olla aga oleme jõudnud punktini, kus enam nii ei saa. Võib-olla oleme selles faasis, mil saame rohkem iseendaks ja sõltume teise emotsionaalsest toest järjest vähem.
Võib-olla… aga loodetavasti mitte. Ma ei kujuta ette ilma Reggieta olemist. Tõde on aga see, et Reggie ilmselt kaob, kui saab teada tõe minu kohta.
Pärast kooli viskan õe ja venna koju ning suundun Käpa ja Täpi kliinikusse.
„Miks sa siin oled?“ küsib dr Issa. „Graafikus sind pole.“
„Kas Maiskrõps on siin?“
Dr Issa naeratab ja seda on tunda isegi mu südamelihases. See on huvitav: enamikul päevadel süda lihtsalt täidab rinnakorvi. Loogiliselt võttes tean, et mul on süda, aga kui ta naeratab, siis ma tean, et mul on süda. See tõmme, mida tema suhtes tunnen, on selge – ta on loomaarst, ta on tore, ta on minu vastu hea ja ta on kena. Samuti klapime mingil huvitaval viisil, mida ma varem pole kogenud. Meie vahel oleks nagu tõmbejõud, millel on potentsiaal võimsalt plahvatada.
„Jah,“ ütleb dr Issa. „Ta on seal, kus tavaliselt.“
Kui
