style="font-size:15px;"> Daisy trambib uuesti alla. Ta on endale selga pannud pisikese pluusi ja liiga lühikese seeliku. „Kus Zach on?“
„Ta läks ära!“ informeerib Justin teda rõõmsalt.
„Mis asja?!“ Daisy vaatab mind. „Mis sa talle ütlesid?“
„Mitte midagi.“ Miks ta alati eeldab, et mina midagi tegin?
Daisy jookseb välisuksest välja. „Zach!“
„Mulle meeldib Zach,“ ütleb Justin mulle.
„Mulle ka.“ Daisy tahab teda lahkumise tõttu ilmselt veel rohkem.
Vaatan köögikella. „Paneme hakama’d selga. Ma ei taha aikido’sse hilineda.“
Viisteist minutit hiljem hakkame just Wranglerisse istuma, kui ema auto hoovi keerab. „Lähete tundi?“
„Sa tulid arvatust varem tagasi,“ tähendan ma.
Ta tõstab oma kotti. „Tõin töö koju kaasa.“
„Daisy toas käis üks poiss.“ Justin reedab Daisy.
Ema ohkab. „Ma tegelen sellega.“ Ta rühib maja poole ning ma vaatan portfelli, mis on palju paksem kui enne. Ebatüüpiline on see, et portfell on lukus. Õnneks tean, kuhu võti on peidetud.
Parema meelega jätaksin aikido vahele ja soriksin ta kotis. See juba tähendab midagi, sest aikido on üks parimaid asju maailmas.
Ilmselt avan portfelli täna öösel, siis, kui kõik juba magavad.
Seitsmes peatükk
„Mida sa teed“ võtab õde tol öösel mu vahele.
Nagu muuseas lükkan ema toimikust pärit fotod oma märkmiku alla. „Viimase minuti kodutöö.“
„Ema kabinetis?“
Noogutan peaga ta arvuti poole. „Tal on Excel.“
Daisy vidutab silmi, nagu ta kahtlustaks mind valetamises.
Ignoreerin teda ja pöördun tagasi vaatama Exceli faili, mille just seks puhuks lahti võtsin.
Et nuhkida kõige efektiivsemalt, on oluline seda just avalikult teha. Oleksin ma kabineti ukse lukku pannud, kõik asjad segamini ajanud või hästi jutukas olnud, oleks Daisy midagi kahtlustanud. Asjade ajamine avalikult võimaldab teeselda ausust, normaalsust.
Daisy on tõesti viimane inimene, kellel minu vastu mingeid trumpe võiks olla.
„Ma olen koduarestis,“ ütleb ta.
Noogutan. Ma tean.
Ta ohkab ja ma rohkem kuulen, kui näen teda minema tuiskamas. Miks ta üldse kell üks veel üleval on?
Ta võtab midagi külmkapist ja varsti pärast seda kriuksub üks trepiaste, kui ta oma tuppa läheb.
Võtan uuesti märkmiku alt pildid välja.
Mulle vaatab vastu naise äralõigatud pea – suured pruunid silmad pärani, blondid juuksed pea ümber. Leiti basseinist Fall Churchis ja identifitseeriti kui Cynthia Hughes. Kahekümne viie aastane lasteaiakasvataja sealtsamast lähedalt.
Ülejäänud keha pole veel leitud.
Selle ainukese raporti järgi, mida ma lugesin, oli pea ära lõigatud terava noaga. Juhtum on väga sarnane eelmisel aastal samal ajal toimunud pea maharaiumisega Oregonis, samuti kaks aastat tagasi Arizonas ja kolm aastat tagasi Tennessees toimunud juhtumiga.
„Väga sarnane“ on võtmesõna. On erinevusi, kuid raport nendest detailselt ei räägi.
Vaatan uuesti dokumenti – kõik juhtumid on lahendamata ning juhtusid aastase vahega septembris. Kui see on sama tapja, siis leiab FBI järgmiseks käsivarre, siis jala ning siis teise käsivarre ja jala. Käe- ja jalalabad saadetakse kõige lõpus jahuti sees kohalikku politseijaoskonda.
Tunnen selle ära. Eelmisel aastal jõudis Oregoni pea maharaiumine üleriiklikesse uudistesse ja ma lisasin selle oma päevikusse. Tundub, et härra Timukast Sarimõrvar on jõudnud Põhja-Virginiasse ja Washington DC-sse. Elu ei saa enam paremaks minna. Sarimõrvad minu piirkonnas. Kas pole mitte vaimustav? Nagu mul oleks uue filmi linastusel koht esireas.
Skaneerin pildi ja raporti ja saadan need oma meilile. Panen kõik täpselt nii tagasi, nagu enne.
Vaatan ema kabinetis ringi. Ta portfell oli väga punnis. Kus siis ülejäänu on? Pilk rändab kolmekordselt lukus kartoteegikapile. Ilmselt seal. Võiksin seda muukida, aga kolm lukku võtaks üksjagu aega.
Trepp kriuksub jälle ja ma lähen oma idioodist õe peale närvi. Miks ta ikka veel üleval on? Võtan asjad, lahkun kabinetist ja jooksen kokku emaga.
Ta pilgutab silmi. „Mida sa teed?“
Mu pere ei konda tavaliselt nii hilja ringi. „Kasutasin su arvutit, et kodutööd teha.“
„Aa.“ Ta haigutab. „Olgu, mine magama. Sul on homme kool.“ Ta suundub kabineti poole. „Ja mul on juhtum, mille pärast ma magada ei saa.“ Selle lausega sulgeb ta ukse.
Täpselt nii – tal on juhtum, mis ei lase tal magada.
Härra Timukas, tere tulemast Washington DC-sse.
Kaheksas peatükk
Paar päeva hiljem jõuab maharaiutud pea uudistesse ja ema on lekke pärast natuke rohkem kui lihtsalt ärritunud.
Kuigi ametlikku teadaannet pole veel olnud, on ajakirjanikud selle juba teiste juhtumitega seostanud, väites, et kui tegemist on sama mõrvariga, siis tuleb järgmiseks välja käsivars.
Täna pärast kooli kavatsen ma pihta hakata ning uurida teisi tapmisi. Selleks, et mõrvu saaks omavahel seostada, peab mõrvadel kattuma neli punkti. Mõned tapjad teavad seda ja ei jäta neid punkte kunagi, segamaks jälgi. Teised aga hoolitsevad selle eest, et need punktid oleksid ilmsed, andes nii kõigile mõista, et tegemist on sarimõrvaga.
Ootan huviga, mis selle juhtumi puhul sobib.
Koolis aga sumisevad kõik hoopis millestki muust.
Lindsay, meie klassi president, sai nädalavahetusel roolijoodiku süü läbi surma. Lindsay meeldis mulle. Ta oli üks neist populaarsetest, kes oli siiralt tore inimene. Ma arvasin alati, et tema on see, kes tulevikus suuri tegusid korda saadab. Tema surm paneb asjad perspektiivi. Elu on õrn asi, mis võib lõppeda ühe lühikese hetkega.
On võimas tunne teada, et mina võinuksin olla see hetk Nirgi elus ja ometi otsustasin teda säästa, samal ajal kui nii tore inimene nagu Lindsay pidi surema. Kas ma ajasin asjad tasakaalust välja? Kas Nirgi päästmine kirjutas mingil kosmilisel moel alla Lindsay surmaotsusele? Loogiliselt saan ma aru, et need sündmused ei ole seotud, aga ma mõtlen sellest ikkagi.
„Koolis on täna leinanõustajad, kui kellelgi peaks vaja olema.“ Klassijuhataja katkestab mu mõttelõnga.
Mitu nuuksuvat tüdrukut ja paar
