tihemini „normaalne“ olla. Mida see aga täpselt tähendab – et olen nagu Daisy ja pooled ülejäänud meie kooli teismelised? Ei, „normaalne“ on subjektiivne, mitte objektiivne. Pealegi, oma maailmas olen ma normaalne.
„Mis on kõhe?“ küsib Victor kööki tulles.
„Lane. Ma ütlesin talle, et ta peab rohkem naeratama ja rääkima.“
Victor näpistab mu põske. „Ära kuula Daisyt. Ole täpselt selline, nagu oled.“
„Aitäh.“
Daisy ohkab dramaatiliselt. „Mida iganes.“
„Mida iganes,“ teeb Victor teda järele ja Daisy itsitab.
Panin Daisy kunagi samamoodi itsitama, kui tegin lagritsanöörist poomissilmuse. Mõnikord mõtlen, kas ta mäletab seda.
Ema tuleb mu selja tagant tuppa ja haarab tassi presskannukohviga. „Kas te Maskeeritud Päästjast kuulsite?“ Ta naerab. „Pole midagi paremat, kui hea omakohus.“
Victor kallistab mind ühe käega, teeb emale musi ja läheb siis ümber köögisaare Daisy juurde. Too võtab ta hüvastijätumusi vabatahtlikult vastu.
Ma tean, et see häirib ema, olgugi et ta seda välja ei ütle.
Ema võtab külmkapist peekonit ja hakkab seda praadima nagu igal nädalavahetusel. Hõrk toidulõhn täidab otsekohe toa. Ema küpsetab peekonit hästi aeglaselt ja madalal kuumusel. Praadimine võtab ilmatuma kaua aega, aga tulemus on täiesti seda väärt.
Justin vaarub kööki nagu märguande peale. Ta kallab endale klaasi külma kakaod ja tõmbab diivanile kerra, et multikaid vaadata. „Kas issi läks juba golfi mängima?“
„Ta läks just uksest välja.“ Ema pöördub minu poole. „Sa lähed täna tööle?“
Noogutan. „Pärast hommikusööki.“ Töötan peaaegu igal laupäeval loomaarstiabina.
Daisy telefonile tuleb sõnum. Ta loeb seda. „Ema, kas ma võin hiljem Samantha poole minna? Ta kutsub paar sõpra külla ujuma, enne kui ta vanemad basseini selleks aastaks kinni panevad.“
„Isver, imelik, et see üldse veel lahti on.“ Ema heidab mulle pilgu. „Kas sa saad ta tööle minnes ära visata?“
Just sel põhjusel ei suuda ma juba ammu ära oodata, millal Daisy endale juhiloa saab. „Ikka.“
Hommikusöök saab läbi ja ma viskan Daisy Samantha poole. Paar sõpra? Hoov on autosid täis ja kell pole veel üksteistki.
„Ära emale ütle,“ hüüab Daisy autost välja hüpates. Ei ütle. Ma ei ütle kunagi. Küll Daisy valikud talle varem või hiljem kätte maksavad.
Veel paar-kolm kilomeetrit ja ma keeran Käpa ja Täpi loomakliinikusse. Suundun otsemaid kliiniku asukate ja Maisikrõpsu juurde, kes on urukoera ja šnautseri segu. Ta on siin peaaegu igal nädalavahetusel. Ta ema reisib palju. Miks on üldse inimesel lemmikloom, kui teda pole kunagi kodus, et looma eest hoolitseda? Ma olen alati endale koera tahtnud, aga emale ei meeldi loomad. Kui ma kunagi omaette elama hakkan, võtan kindlasti koera.
Nii kui Maisikrõps mind näeb, hakkab ta keha väänlema.
Ma armastan teda väga. Ta teeb mind inimlikumaks. Tema teeb mind erinevaks kõigist neist, kes on mu kinnisideeks. Mul ei ole tungi talle või ühelegi teisele loomale viga teha. Miks peakski? Nad on süütud. Tahavad vaid armastust ja mõnusat kõhukratsimist. Küll aga on mul tung teha haiget neile, kes loomadele haiget teevad. Suur tung.
Avan puuri ja lasen välja tema ja mõned teised, kes omavahel läbi saavad. Nad järgnevad mulle küljeuksest välja taraga aeda, nagu oleksin karjajuht.
Viskan mõne palli eri suundades laiali ja kõik neli koera pistavad jooksu, võideldes ärevalt uhke auhinna eest.
„Arvasingi, et oled siin.“
Mu selja taga seisab dr Issa. Kahekümne viie aastasena on ta siinsetest töötajatest noorim loomaarst. Tunnen teda juba kaks aastat, nii kaua, kui siin töötanud olen. Kui me tuttavaks saime, oli ta veel intern.
Mu venna naeratus teeb mu südame soojaks, aga dr Issa häbelik ja intelligentne naeratus mõjub, nagu masseeriks keegi tervet mu südamelihast. Pikk, tumedate juuste ja pruunide silmadega. Peaaegu kõik tüdrukud on temasse armunud, aga ta ei paista seda tähelegi panevat.
Maisikrõps jookseb dr Issa juurde ja too sügab koera üle kere. „Mul on hiljem operatsioon. Tahad mind aidata?“
„Muidugi.“ Dr Issa laseb mul alati operatsioonide juures abistada. Mulle meeldib kogu protsessi jälgida. See on väga paeluv.
Ta naeratab. „Kell üks teeme ettevalmistusi.“
„Okei.“
„Kuidas esimesed päevad McLeani keskkoolis läinud on?“
„Hästi.“
Dr Issa viskab palli ja koer pistab jooksu. „Mu vend hakkas ka seal käima. Võib-olla võiksid talle teinekord tere öelda?“
Uute õpilaste tervitamine ei ole just mu lemmiktegevus, aga jutt käib dr Issast. „Kas ta on kümnendas?“
„Ei, üheteistkümnendas. Ta käis enne pealinnas koolis.“
„Nimi?“
„Daniel Issa. Ma ütlesin talle sinu nime ka.“ Ta teeb pausi. „Ma loodan, et see on okei?“
See tegevus sobiks palju rohkem Daisyle kui mulle, aga ikkagi, see on ju dr Issa, seega annan järele. „Muidugi. See sobib.“
Hiljem, lõuna ajal kui kõik on minu teadmist mööda majast minema läinud või kohviruumis, lähen Wrangleri juurde, et võtta varastatud, aga kasutamata uinutid, ning lattu suunduda. Panen uinutid vaikselt tagasi riiulile teiste ravimipudelite juurde.
Uks avaneb ja sisse astub dr Issa. „Oi, tere, ma ei teadnud, et sa siin oled.“ Ta vaatab uinutiriiulit. „Mida sa teed?“
Panin just varastatud uinutid tagasi. Miks sa küsid?Võtan kätte Atsepromasiini purgi, mille just käest panin, keeran end näoga tema poole ja ütlen oma standardvale. „Mul on koolis üks uurimistöö.“
Dr Issa võtab mu käest pudeli ja paneb riiulile tagasi. „Ole ettevaatlik. Seda ei tohiks ilma kinnasteta katsuda.“
Proovin ignoreerida seda, kui lähedal ta mulle järsku on, ja keskenduda vestlusele. „Sobib hobustele. Fenotiasiini derivaat. Tekitab sügava letargia, millele järgneb võimetus liigutada. Võib mõjuda südamele. Kui manustada veenisiseselt, mõjub viieteistkümne minuti jooksul.“
Dr Issa kulmud tõusevad. „Ma ei tea, miks mind su intellekt ikka veel üllatab.“
Ei pea olema geenius, et internetist infot leida, ja ei pea olema geenius mõistmaks, et nüüd ei saa ma Atsepromasiini kasutada. Pärast seda vestlust on see aine minuga ametlikult seotud.
„On sul sel juhul mingeid küsimusi?“ viipab ta ravimite poole.
Tahaksin talt küsida, mida ta Etorfiini kohta teab, aga ma ei taha, et keegi
