esõna
Kui “Ilmamaa” kirjastus Tartus loodud sai – see oli 11. dets. 1992 – hakkas peibutama mõte: kirjastuse esimese aasta toodangus võiks olla ka üks mingisugune teos Oskar Lutsu loomingust. Lutsu on ju ikka loetud. Loetud ja trükitud – ja loetud. Ei hakanud hammas siiski peale, polnud kedagi käepärast, kes niisuguse juturaamatu koostaks. Ime tuli ise appi. Oskar Lutsu Majamuuseumist kõlistati: on leitud imelik käsikiri – Oskar Lutsu seni teada olemata jutustuse “Talve” ümberkirjutus. Nüüd on siis kõik olemas: “Kevade”, “Suvi”, “Sügise” ja “Talve”. Korrektor muudab nad muidugi tänapäevaseks: Kevad, Suvi, Sügis, Talv. Niisiis, leitud on ka Tootsi-lugude viimane vaatus: “Talve. Pildikesed raugapõlvest.” Nõnda sulgub Lutsu eepiline ilm “Talvega” nagu sulgus Tammsaare “Tõdeja õigus” V köitega, elutarga aga tundelise tagasijõudmisega väliselt teiseks muutunud, aga hinges ikka õilsana püsivale noorusmaale.
Käsikirja tiitelleht sisaldab selgituse: Oskar Lutsu käsikirja järele ärakirja teinud Arnold Feliks Karu, Uusnas, 1953. a. Käsikirja lõpus on teinegi oluline ülestähendus: Oskar Luts suri Tartus lühikese haiguse järeldusel 23. märtsil 1953. a.
Oma päevikus kirjeldab Arnold Karu lühidalt seda, kuidas ta kirgliku raamatusõbrana Oskar Lutsu juurde sattus, oma viimsel eluotsal olevalt Lutsult peaaegu lõpetatud käsikirja lugemiseks koju kaasa saanud, kuidas Luts lootuseta olnud selle avaldamises, kuidas Luts äragi surnud, kuidas Karu ise Stalini-aja karistusvanglasse sattunud, kuidas käsikiri (s.t. ümberkirjutus) kannatada saanud jne. Lutsu originaalkäsikirjast pole aga enam kusagil jälgegi. On see kõik müstifikatsioon või mitte?! Usume, et siiski mitte! Aga eks aeg otsusta – nagu hädas olles öeldakse.
Arnold Feliks Karu esialgne seletus on peajoontes järgmine:
“1952. Sel aastal palju [raamatuid] juurde pole ostnud. Vanu ei ole üldse saanud ja uutest olen vaid teadusliku sisuga raamatuid. Oskar Lutsu teostest puudub mul aga veel “Sügise”, mis ilmus 1936 aastal ja mida mul korda ei läinud osta. Kirjutasin siis Tartu ja küsisin seda autorilt eneselt, kuid Lutsul ei olnud ühtki eksemplari äraandmiseks. Ka kuulsin, et ta parajasti kirjutab “Talvet”, Tootsi lugude viimast raamatut. Minu küsimusele, millal see võib ilmuda, kostis ta, et vist ei tulegi kõne alla, sest temal puududa üldse lust oma jututegelaste elukäiku lõpule viia ning ka olud ei olla tema teose avaldamiseks soodsad. Kuid ta lubas siiski oma käsikirja mulle lugeda anda, kuid see ei olla veel päris lõpetatud. Jõulu eel Tartus käies saingi selle enese kätte. See oli lõpetamata ja kirjanik ütles, et tal osa veel mustandina olemas olla. [ – ]
1953. Veebruaris Tartus käies sain Lutsult “Talve” viimased mustandid oma kätte ja kavatsesin neist ka enesele ärakirja teha. “Sügiset” ta mulle siiski veel ei saanud, kuid lootis, et saab muretseda. Arakirjutama ma seda ei tahtnudki hakata, sest lootsin ikka saamise võimalusele, kuna see on ju alles
1936 trükitud. Aga märtsikuul suri Luts ootamatult ja minul jäigi “Sügise” saamata. Tema käsikirjad jäidki minu kätte, millest hakkasin tegema omale ärakirja. Ka sellelgi aastal ei saanud ma raamatuid köita ajapuudusel ja naelutasin ka uued ostetud raamatud kastidesse. Neid võis kõiki kokku olla umbes 1800 ümber. Kodus ma neid ei saanud hoida, sest selleaegist valitsust ei saanud karvavõrtki usaldada. Inimese arreteerimiseks aitas vaid näpuga näitamisest. Seda sain ma ka ise järgmise aasta algul tunda. [ – ]
1954. [ – ] Jällegi jäid minu raamatukastid võõraste hoole alla, kuna mind ennast Narva karistuslaagris kinni peeti. Narva laagri likvideerimisega viidi mind Tallinnasse üle. [ – ]
1956. Aprilli lõpuks 1956 vabastati mind. [ – ] …inimene, kelle kätte oma kastid olin usaldanud, neid väga lohakalt oli hoidnud. Ta oli kastid paigutanud pööningule, kus katus oli läbi sadanud ja selle 2 aasta jooksul olid pealmised kastid katuseaukude all täiesti läbi ligunenud ja nendes olevad raamatud täiesti ära mädanenud. Niimoodi hukkus mul umbes 400 raamatut, nende hulgas mitmed, mis on väga haruldased.
Sedaviisi hukkus ka Lutsu “Talve” käsikirja originaal, mida ma enam Lutsu omastele tagastada ei saa. õnn, et oli jäänud alles minu tehtud ärakiri.”
Ka ärakirja 16 lehekülge oli pea loetamatuseni kannatada saanud. Seepärast ei hakanudki raamatusõber seda raamatuks pookima, ei olnud silmale ilus. Raamatusõbra täiuseigatsus ei andnud aga enne rahu, kui ta veel kord käsikirja puhtalt ümber kirjutas ning kaante vahele pookis. Poogitud raamatu sissejuhatavasse seletuses on aga tulnud uus varjund. Arnold Karu kirjutab seal nüüd nõnda:
“Käesolev jutustus trükis ilmunud ei ole. Ärakirja tegin Lutsu käsikirjast 1953. aastal, et mul Lutsu teostest midagi puudu ei jäks. Käsikirja laenasin Lutsult endalt, kes arvas, et selle avaldamine trükis ei ole enam ajakohane ja ta on otsustanud seda kõrvale heita. Käsikirja osad tagastasin 1953 a. tema abikaasale, kuna Luts ise juba surnud oli. Käsikirja osi hoitakse ala Lutsu majamuuseumis Tartus.”
Uus ümberkirjutus erineb vanast pisut ka sisu ja stiili poolest. Ümberkirjutajast on saanud justkui “loov toimetaja”, nagu öeldi omal ajal. “Ilmamaa” kirjastus võttis praeguse raamatu käsikirjaliseks aluseks Arnold Karu esimese ümberkirjutuse. Kahe käsikirja erinevuse piltlikustamiseks olgu toodud ümberkirjutaja viimane, täies ilukirjanduslikus hiilguses seletus jutustuse enda lõpupeatükist:
“Nõnda lõpeb Lutsu käsikiri, või õieti katkeb ja jääb oma lõppu ootama. Ning kui autorilt eneselt küsitakse, et miks ta lugu päris lõpuni pole kirjutanud, või kas ta kavatseb seda teha, vastab ta, et: las ta tühi jääb sinna, kus ta on. Pole enam mõtet seda jätkata, sest see lugu pole nüüd enam ajakohane.
Jah, et kord oli kavatsus seda küll veel pikendada, kuigi ained kõik juba on ammendatud, aga olud on muutunud ja ma arvan, et seda raamatut pole nüüd enam kellelegi vaja…
Aga kui sa, armas sõber, või kaaskodanik, just teada tahad, mismoodi ma kogu seda lugu tahtsin lõpetada, noh siis võin ma seda sulle mõne sõnaga ära ütelda.
Ta otsib paberite hulgast, mida küll laual ja riiuleiski leidub, käputäie mustandeid, osalt tindiga, osalt pliiatsiga kirjutatud paberilehti ja ütleb:
“Siia on mul kritseldatud kogu selle krempli lõpetus ja selle poole ma kavatsesin sammuda, aga – jäägu nüüd kõik! Kellel seda enam vaja!”
–
Ning neilt pabereilt ma siis kirjutangi nüüd, peale autori surma, selle lõpuosa siia ära, et tema kirjutus ka minule mitte üheks poolelijäänud torsoks ei jääks…”
Selles lõigus on ümberkirjutaja jõudnud väga lähedale Oskar Lutsu stiilile!
I
Lumi sätendab allavaatava täiskuu heledal helgil. Taevas pole ainsatki pilvekest liikumas ja pole ka tuult, mis neid liigutakski. Pika sihvaka varju heidab üle õrna härmatisega kaetud vanade puude Paunvere kirikutorn. Pisut eemal särab tuledemeres suur kahekordne valge hoone, mis alles mõne aasta eest on püstitatud. Vanade hiiglapuude alla on lasilapuude külge köidetud terve rida hobuseid, kes tasaselt krõmpsutades närivad neile ettepandud märssidest ristikheinu, sealjuures tasa helistades kurinaid – ka aisakellade helinat on mõnelt kuulda. Kuid miski nagu hoiaks isegi hobuseid täna tagasi, et nad püha öö rahu liigse krõmpsutamisega ei rüvetaks. See salapärane “miski” hõljub nagu karges talveõhus püha jõuluöö taustal.
Kirikust kostab jälle mürisevat oreliheli ja sellele kaasneb koguduse üha valjenev laul. Jõuluteenistus jõuab peagi lõpule. Lõpuks ometi avaneb kiriku uks ja hele valguseriba lõikab kiilu kaugele kiriku varjusse.
See on nii aga ainult üheks hetkeks. Siis juba muutub vana Paunvere kiriku esisel elavaks. Mustad ja hallid kogud, väljunud kirikust, sammuvad lume krudisedes ja tasaselt kõneldes hobuste suunas. Hobused, kellel
