külamees!” vastab peremees. “Külamees tuleb vist alevi poolt?”
“Jah, seda praegu küll,” kostab tulija ja köhib hea hoo. Tasakaalu jälle kätte saanud, jätkab ta: “Sain end kiriku juures ühele hobusemehele rekke sokutada ja pääsesin nõnda üsna kerge vaevaga siia teeotsale. Jalgsi tulles oleksin praegu vast alles Kiusna oja kohal olnud.”
“Eks võtke aga kasukas seljast ja soojendage ennast,” ütleb perenaine. “Täna on väljas kaunis käre ilm!”
Sealjuures aitab ta tulijal kasuka maha võtta ja riputab selle varna.
“Võib-olla olete pika tee maha käind, eks puhkus kulub selle peale nagu marjaks ära,” jätkab Jüri.
“Hmjah,” kostab külamees taskurätiga nägu pühkides, “käinud olen ma võrdlemisi vähe, kui seada see kõrvuti sellega, mida olen läbi sõitnud…”
“Nii, et tulite siis päris kaugelt?” kordab Jüri teiste sõnadega oma endist küsimust.
“Üsna kaugelt, – rongiga… Jätsin oma pagasi jaama, võtsin vaid selle kohvrikese näpu otsaja tegin sealt kuni alevikuni väikse jalutuskäigu. Kirikus puhkasin veidi jalgu ja siis asusin siiapoole kõndima. Kirikumäel sain Tõnissoniga kokku, tema saan tõigi mind kuni siia roobastee otsani, minu sihtpunkti, – kui mulle siin aga ainult ulualust lubatakse. Olen siin praegu ju hoopis võõras ja arvan, et keegi teist mind ei tunne…”
“Ei,” kinnitab Jüri, teravalt võõra otsa vaadates, kes nüüd tule-valguses seisatab. “Tõesti ei tunne! Aga kuhu teie siis nüüd jõuluööl enam lähete? Ei Saarel ole ruumipuudust, öömaja pole ma veel kellelegi ausale inimesele keeland.”
“Seda küll, aga kui see võõras tahab koguni pikemaks ajaks siia peatama jääda, – kuidas siis sellega oleks?” ütleb tulija poolnaeruse näoga ja jääb siis küsivalt peremehe otsa vahtima.
“Kuidas?” küsib Jüri. “Ma ei saand teie küsimusest nagu hästi aru. Tahtsite vist küsida siia pikemaks ajaks elukorterit?”
“Just nii, just nii! Selleks ma tõesti ju tulingi, ainult küsimus seisab selles, kas võtate mind vastu, või saadate lihtsalt lumehange…”
“Ei, lumehange küll mitte mingil tingimusel…” kostab Jüri. “Aga kui küsida tohin, siis kust kandist külamees päriselt pärit on? Istuge aga laua juurde, meil parajasti soojad vorstid laual ja küllap teil võis pikal teel kõhtki tühjaks minna. Istuge aga siia, palun, – olge lahke!”
Perenaine ulatab oma istme võõrale ja läheb endale uut tooma. Võõras võtab pakutud tooli vastu ja istub laua juurde.
“Tulin tõesti kaugelt,” algab ta siis, “aga enne, kui sellest kõnelda, lubage küsida, kas teil kellelgi on meeles üks väike lugu piibliloost, jutt ühest ärakadunud pojast, kes isamajasse tagasi pöördub pärast seda, kui ta sealt kaua on ära olnud?..”
Hetkeks valitseb toas vaikus. Siis turgatab perenaisele midagi meelde… Ta müksab peremehele küünarnukiga külje pihta ja küsib tasase häälega:
“Egas külamees ometi mitte sarnane ärakadund poeg ole?”
“See on siiski just nii!” kostab võõras iga sõna rõhutades. Olen tõesti üks kadunud poeg, kes nüüd paljude aastate järel on võõrsilt kodumaale tagasi saabunud…”
“Siis pole ma oma arvamistes eksind,” lausub nüüd ka Jüri pikkamisi. “Olete ehk viimati veel sellesama talu perepoeg, kes noores põlves siit ära kusagile võõrale maale rändas?”
“Täiesti õieti arvatud,” kostab võõras, “olen tõesti siit-talu poeg Arno Tali, kes kord isamaja maha jättis ja võõrsilt läks õnne otsima. Nüüd, aastate järel, saabub ta tagasi just nagu kadunud poeg oma isamajasse ja palub siin ulualust… Kadunud pojal oli veel isagi elus, kelle jalge ette ta end kahetsusega võis heita, – minul pole aga kedagi enam, kes mind siin tunneks. Minu vanemaist pole kumbagi elus, isamajas elavad hoopis teised inimesed ja mina pean end otse häbematuks tunnistama, et neilt julgen tulla ulualust paluma.”
“Ulualust leidub Saarel ikka,” ütleb Jüri. “Aga ainult – kui vastuvõetav see teile on. Teil on ju seaduslik õigus siin ulualust saada – kuidas võiksime meie seda teile keelama hakata!”
“Ei, – õigust pole mul siin küll mitte mingisugust… Lahkusin siit omal tahtel ja otsisin uusi sihte võõral maal ja võõra rahva seas. Sellega loobusin siis ju ise isamajast ja kodumaast… Jah, õigust pole mul Saarele küll sugugi rohkem, kui mõnel teisel. Võõrsil lakkas mu kodu olemast ja seal uut otsida polnud enam minu võimuses. Nõnda pidin nüüd üles otsima vana kodumaa ja vana isamaja, et siit ulualust paluda, kuniks mulle veel elupäevi jätkub. Nii on lood, kallid sõbrad!..”
Uuesti valitseb kambris vaikus. Maie on tagasi laua äärde istunud ja silmitseb võõrast, kes kannab peent kalevist ülikonda, aga ise nimetab end kerjuseks…
Nüüd aga tõstab Jüri jällegi oma pilgu, mis sihitult ringi uitnud, võõra näole ja ütleb:
“Mis ulualusesse puutub, siis seda vaatame järele, kuidagi ikka hakkama saame. Egas inimest või hange otsa ajada! Praegu on meil ju väike kambrike hoopis tühi, ainult tühja-tähja kolu täis. Selle võib ju korda seadida, ainult ahjuga on asi halb, see on hoopis sisse langend. Seal oleks teil omaette hea elada, aga enne peame pisut remonti tegema. Talvel nüüd sisse just ei saja, aga katus on sealt kohalt väga lagund, seda peab küll veidi kohendama, muidu teeb vihmade tulekuga kambris uputust. Meie oleme siin ju ka nagu ühepäevaliblikad eland. Pisiremonte oleme ikka teind, aga midagi suuremat pole ette võtnud. Kogu aeg oli ju see arvamine, et kui meie paneme talu korda, siis ehk tekib kellelgi isu selle järele ja ta hakkab meid siit välja kangutama. Nii olemegi püüdnud parandada ainult seda, mis just väga karjuvalt nõudis… Pole meile ju kõiki ruume vaja olnd ja nii on see ka lohakile jäänd. Noh, seniks peame aseme küll siia seadima, kuni remondiga hakkama saame.”
“Ah, egas ta talvel kaelajookse, arvab külaline. Kevadel katsume uue katuse peale panna. Eks kõik kambrid vaja vist uut katust, sest see vana on ju muidugi üsna auke täis.”
“Kas nüüd just uut, aga vana vajaks ikka lappimist küll, sest kes teab, kui terved need seinadki siin enam on.”
“Teil on õigus, peremees!” kinnitab nüüd ka külamees ja noogutab peaga. “Tuleb järele vaadata, kas see maja vääribki enam uut katust! Kui juba põhjaliku ehitusega peale hakataja sellele kulutusi teha, siis tuleks alustada vundamendist peale.”
“Teil on õigus, härra Tali, – aga see nõuab jälle omajagu kapitali.. Pealegi, kuna meie pole siin mitte omanikud ega jäädavad…”
“Kuidas, kas Saare siis nii kehvaks on muutunud, et pidamist enam ära ei tasu, nii et siit tahate ära minna?”
“Seda küll mitte, aga egas meie ei ole ju ometi Saare päris-omanikud…”
“Ei ole Saarel minu teada ligemaid pärijaid! Mina ennast ei loe, sest mina pole ju põllumees ja niikuinii siit mingit osa ei taha. Olete kord juba seda talu majandama hakanud, siis tehke seda ka edasi. Edaspidi kanname hoolt, et see kuuluks päriselt teile. Minule oleks vaja ainult nurgakest, kus ma vagusi oma viimaseid päevi võiksin veeta, sest küllap pole mu elu enam kuigi kauaks.”
“Mis te räägite! Pealtnäha olete ju täies jõus mees… Kas siis võõramaa
