viies neile jõuluroaks kaasa kellele tükikese leiba, kellele lihtsalt peotäie jahu.
IV
Peale pühi teeb Saare Jüri, nagu ta on lubanud, väikese kambri korda, et külaline sinna oma aseme võib sisse seada. Ka tuuakse Arno kastid ja kohvrid raudteejaamast ära. Neid pole küll palju, aga selle eest on nad jälle hästi rasked – just nagu oleksid tina täis – nagu jaama laomees seda naljatades väljendab.
“Võõralt maalt tulnd,” kostab Jüri, “tont teab, missuguseid aparaate või masinaid ta sealt kaasa on toorid!”
“Või isegi kulda,” naerab laomees.
Jüri aga laob pakid ree peale ja toob nad kõik Saarele. Ja peagi teab Paunveres juba igaüks, et Saare Arno on koju tulnud kusagilt kaugelt-kaugelt maalt, kus ta oli olnud üle veerandsaja aasta kooliõpetajaks.
“Mida ta küll siin tegema hakkab?” küsivad ühed omavahel juttu ajades. “Töömeest tast niikuinii enam ei saa – on selletarvis juba liiga vanaks jäänd…”
“Mis muud, kui võtab Saare enda kätte ja hakkab peremeheks…” arvavad teised.
“Noh, küllap ta hakkaks, aga ütelge ise, mida linnamees talutööst teab või on! Jüri võib tema pärast vist küll surmani Saarele edasi jääda! Vahest saab alevis mõne kirjutaja koha… Või mine tea, mida ta seal võõral maal õieti on õppind või olnd!”
“Olnd seal koolmeistriks, nagu kõneldakse, aga eks jäänd vanaks ja mis siis muud, kui anna noorematele ruumi ja koli ise ära kodumaale tagasi, kust oled tulnd! Pole ju naljaasi võõral maal elada. Aga, kes tont teda küll siit nooruses välja ajas? Eks jäänd isa juurde ja pidand talu!”
“Kõneldakse, et jooksnud seeliku järel minema. Kes sedan’d küll õieti teab, aga nii kõneldi omal ajal. Nüüd sellest juba mitmed aastakümned mööda, kes seda kõike enam teab või mäletab, kuidas see lugu just oli…”
Nii need jutud siis liiguvad. Igal pool, isegi Paunvere alevikus ei kõnelda muust, kui Saare Arnost, kes nüüd jälle koju tagasi on saabunud. Vähesed on teda näinud, aga siiski teatakse kõnelda, et olla teine õige kõhnaks jäänud ja näost ära lõppenud seal võõrsil…
“Ei see vist kevadist käokukkumist enam kuule,” kinnitavad mõned, kuigi ise kõne all olevat isikut silmagagi pole näinud. Niisiis polegi sel aastavahetusel Paunveres põnevamat juttu, kui Saare Arno kojutulek. Tõnisson on teda esimesena näinud ja sellest kodus kõnelnud. Sealt need jutud siis alguse on saanudki. Aga igaüks, kes seda kuuleb, ruttab uudist edasi kõnelema, unustamata omapoolseid kommentaare ligi panna.
Mõni päev peale uut. aastat käib Saare Jüri alevis veskil ja tuleb sealt koju. Sama teekond on ka ühel teisel ligidase asula mehel ja lastes hobuseid kotikoormatega tasaselt kodu poole sammuda, kõnnivad mehed omavahel juttu puhudes ja pupusid popsutades koormate järel. Muuseas torkab külamehele meelde ka Saare Arno kojutulek ja ta hakkabki Jürilt nüüd selle kohta pärima.
“Teile olla uus peremees majasse tulnd – kas võtab kevadel talu teie käest hoopis ära või jälle paneb kõrge rendi peale?”
“Ei vist üht ega teist,” kostab Jüri. “Niipalju, kui mina temast olen aru saand, temal küll põllumehe välimust ei ole. Kõneles, et tema ei taha Saarelt isegi mingit osa. Kes teda just teab, mis plaanid tal peas võivad olla, aga näha on senini olnd, et ta meilt peale ülalpidamise midagi pole tahtnud. Päris täpset jutuajamist meil küll selle üle pole olnd, aga – eks kevadeni ole ju ka veel aega. Muidugi on taju talu ligem pärija, aga kui ta minu kasuks oma õigustest loobub, nagu ta seda esialgses jutuajamises tähendas, noh, siis on ju kõik väga hea…”
“Ole aga ettevaatlik, Jüri! Seal väljamaal õpitakse ju kõiksugu kavalusi kätte, kuidas naabri nahka üle kõrvade venitada! Seal tõmmatakse vest nõnda seljast ära, et kuub ei liigu! Ole ettevaatlik! Märtsi alguseks katsu vähemalt kindel omavaheline leping tasku saada! Ma alevis nagu poole kõrvaga kuulsin teiste jutuajamist pealt ja juttu oligi just Saare uuest peremehest. Olla teisel salajased plaanid talu kogu inventari ja loomadega sinult üle võtta! Sellepärast ma sulle seda justnagu hoiatuseks ütlesingi…”
Jüri jääb hetkeks mõttesse. Mis siis, kui asi tõesti nii on? Talu võib taju võtta… Aga on siis Arnol õigust tema kasvatatud loomi omale nõuda? Ei! See ei või kuidagi õige olla. Mis puutub talu vanasse inventari, siis võtku see, kui tahab! See oli ju enne Jüri Saarele tulekut kõik talus olemas. Ja mis väärtuslikku inventari seal enam ongi? Läbikulunud heinaniidumasin, mis juba üle neljakümne aasta Saare nurmedel ja niitudel on lõgisenud… Samasuguses seisundis viljalõikaja, siis vanad linaharimise riistad rehealuse lakas, mida aastakümneid enam pole kasutatud, sest lina pole Saarel ammugi enam külvatud… Siis veel mõni ader, äke ja see olekski kõik! Reed ja vankrid on juba Jüri ise muretsenud, samuti uue külvimasina ja kultivaatori, – ei neid küll kellelgi õigust saa olla temalt ära kiskuda! Siis libisevad tema silmade eest mööda hobused ja kariloomad, keda ta oma hooldusel on kasvatanud. Ei! – neid ei annaks ta mingi hinna eest kellelegi ära… Kas tõesti on vanamehel seesugused salaplaanid tema vastu?
“Ei, see ei või õige olla!” sõnab ta siis. “Vanamees kinnitas ju mulle oma sõnaga, et ta talust isegi mitte osa ei taha, vaid ainult eluaset vanaduspäevade veetmiseks.”
“See võib ju ka võimalik olla,” kostab võõras, “sest kellele ta seda vara enam peaks koguma, ise juba ühe jalaga hauas! Pole tal ju ka ühtegi ligemat sugulast olemas. Aga mine siiski tea, mis plaane võib teise peas pesitseda! Igaks juhuks ole temaga vähe ettevaatlikum! Kas tal raha näikse ka olevat? On ta seda väljamaal ka rohkesti kokku kraapind?”
“Kes nüüd teda või tema raha teab? Või mina teda läbi oskan näha, aga väliselt paistab küll olevat lahke ja aus vanamees. Püüdis mulle nii mõneski asjas nõu ja jõuga abiks olla. Raha tal muidugi’nd on, kes seda teab, kui palju just, aga panga kaudu ta seda saab. On väljamaal sealses rahas sisse maksnud ja saab seda siinses rahas jälle kätte. Pakkus isegi minule tema ülalpidamise eest, aga muidugi ei võtnud ma seda vastu. Minu arvates on tal igatepidi ausa mehe mõtted peas.”
“Jah, kes teab! Ei ole ka kunagi kuulnud, et Saare omad kelmid oleksid olnud! Aga rahvasuu lobiseb ju igasuguseid asju. Vöi’nd mina seda ise välja mõtlesin! Maju kuulsin sihukest jutuajamist ja siis arvasin, et kui see kõik õige peaks olema, siis peaks küll Jürit hoiatama, kui kokku juhtume saama. Noh, ja sellepärast siis tuligi täna sihukene jutuajamine. Aga ära sa minu sõnu jumala pärast pahaks pane, Jüri, – eks ju?”
“Ah, ei! Arvasin isegi, et midagi säärast kõneldakse; hea, et seda nüüd pikemalt kuulda sain! Hea ka, et mind hoiatasid, kulla sõber! Ettevaatus on alati hea asi. Kuigi ma sellest mehest paha ei karda, aga ma vähemalt tahan teada, mis see rahvas kõik kokku arvab…”
Jällegi kõnnivad mehed vaikides regede järel ja puhuvad piipudest suitsupilvi kargesse talveõhku.
“Mida ta Saarel nüüd siis tegema mõtleb hakata?” küsib võõras tüki aja pärast uuesti juttu alustades.
“Ah, mis vanainimesel enam teha. Eks ta ole juba oma pikal eluajal kõik teind, mis teha suutis ja vajab nüüd päriselt puhkust. On talu mind ja minu peret jaksand toita, siis jaksan mina ka temale eluotsani pajukit anda, kui tal minuga head mõtted on. Halba ma temast küll ei taha uskuda…”
Nõndaviisi ühest kui teisest asjast juttu puhudes jõutakse Saare teelahkmele, kust Jüri hobune juba ise teed teades kodu poole keerab. Külamehe hobune vaatab korraks ärakeerajale järele, hirnatab heledalt ja astub siis kindlalt edasi, nagu näidates,
