temale on rääkinud. Naine kuulab ja raputab lõpuks pead.
“Aga kas sa siis ei arva, Maali, et õige peremees kevadel koha oma kätte võiks võtta?”
Perenaine raputab uuesti pead.
“Seda ma temast küll ei usu. Ise taju kinnitas, et ei taha talust mingit osagi…”
Peremehe hinges on aga kahtlused ellu äratatud ja ta ei saa neid muidu maha suruda, kui on kõik naisega mitmel ja mitmel korral läbi arutanud.
“Pealtnäha on ta väga kena vanamees,” kinnitab veel kord perenaine ja piilub aidauksest välja, et keegi nende juttu ei juhtuks pealt kuulama. “Tema hingest ma sihukest pettust kohe mitte ei usu. Nägid ise, kui suure hoolega ta sulle abiks oli toakese kordategemisel ja katuse parandamisel. Alevis maksis isegi oma rahaga kõik materjalid kinni, mis remondi jaoks sai toodud, ega lasknud meil mingisugust kulu kanda.”
“Mis tal viga maksta, see ju tema oma maja ja meie oleksime saand siin ka ilma remondita ära elada,” kostab Jüri. “Seda kõike oli ju ainult tema enda jaoks vaja.”
“Noh, eks me näe, mis tulevik toob. Aga et tema meie kasvatatud loomi võiks käest ära võtta, on küll tühi kartus. Seda ei saaks ju tema kasuks mõista ükski kohus.”
“Kas ta viimaks ei põhjenda oma nõudmisi sellega, et meie saime siia tulles talu enda kätte ühes loomade ja inventariga? Mis sellest, et praegused loomad on meie kasvatatud? Küsitakse kohe, et kuhu jäid siis talu endised loomad, mis meie kätte said? See ongi see konks, mida mina kõige rohkem kardan.”
Nüüd jääb ka perenaine mõttesse. Ta toetab end uksepiida najale ja ta endine rõõmus nägu muutub tõsiseks. Jüri klopib veel koüd loomajahu kasti kohal puhtamaks ning riputab nad lae alla ridva peale, et hiired neid nii kergesti kätte ei saaks ja puruks ei näriks. Siis pöördub perenaine uuesti tema poole ja lausub:
“Ei, seda ta siiski ei tee! Mis kurja meie temale oleme teind, et ta peaks meid paljaks teha tahtma? Meie oleme tema eest ju väga hästi hoolitsend ja teeme seda ka edaspidi! Ei, nii kurje mõtteid ei või tal küll oma sugulaste vastu olla. Ja mida hakkaks ta ise kõige selle varandusega peale? Tal pole ju naist ega last, kellele seda püüda…”
“Igal juhul katsume temaga olla heal jalal ja hoidume tülisse sattumast!”
Jüri astub aidast välja, päästab ohjad uksehinge küljest valla ja läheb hobust eest rakendama ning rege rehe alla asetama. Perenaine lukustab aidaukse ja sammub võtit käes hoides kiirelt üle õue kambri poole.
V
Kõne all olev vanahärra aga istub oma väikses kabinetis käsipõsakil kirjutuslaua ees ja vaatab läbi akna välja. Väljas on ilus selge talvine päev ja sätendav lumi peegeldab heledamat valgust läbi akna kambrikesse, mis nüüd juba elamiskorda on seatud. Akna all seisab kirjutuslaud, mille mõni Saare hilisematest peremeestest tallu on toonud, sest Arno ei mäleta, et tema isa ajal siin majas seesugune laud oleks olnud. Aga Jüri teda ka pole toonud, sest tema talusse tulles oli see laud juba olemas. Tagumise seina äärde on vana puuvoodi ilusasti korda seatud ja perenaine on sellele isegi valge lina tolmu kaitseks teki peale laotanud. Tagumise seina ääres seisavad virnas paar kohvrit ja akna kõrvale on valgetest laudadest seinariiul kokku löödud, mis põrandast kuni laeni ulatub. Kogu riiul on raamatutega täidetud. Ukse kõrvale on asetatud vana koidest puretud riidekapp, mis nüüd puhtaks tehtud ja vanahärrale riiete panipaigaks antud. Veel on toas paar tooli ja see ongi siis kogu mööbel ja sisseseade. Voodi jalutsi taga toanurgas seisab ümmargune raudahi, millele Jüri nüüd uue voodri ja kerise on pannud. See läheb juba vähesest kütmisest kuumaks ja suudab ka kambrikese soojaks teha. Seinapalgid on kunagi ammu olnud valgeks lubjatud, aga nüüd on lubi juba kollaseks tõmbunud ja lagi üsna halliks suitsenud. Talve ajal ei saa uut lupjamist ette võtta, tuleb leppida sellega, mis siin vanas talumajas olemas on. Ja Arno ei ole ka kuigi nõudlik, või kellelt siin olekski midagi nõuda! Ta istub laua ääres ja viibib sügavas mõttes, millest teda äkiline köhahoog üles äratab. Akna kõrvalt väikesest seinakapist võtab ta pisikese rohupudeli ja tilgutab sellest mõned tilgad pitsklaasi, mis sealsamas kapikeses asub. Laual seisavad kirjutusabinõud, joogiveekarahvin ja klaas. Ta kallab veidi vett pitsklaasi lisaks ja rüüpab siis segu ära.
“Narr köha, – tahab vahel nagu hinge seest välja võtta!” sõnab ta kõiki asjakesi endisele kohale tagasi pannes. Siis kõnnib ta toakeses ringi, niipalju kui ruum seda lubab, ja istub lõpuks tagasi oma laua taha. Laual on mingi raamat lahu, aga Arno pilk vaatab sellest kaugelt üle – välja, kus aia ääres kõrge kokkutuisanud lumehang päikesepaistel sätendab. See kõik äratab vana mehe jaoks mälestusi elusse.
“Oli ju tookordki samasugune ilus talvine ilmakene, kui ma selle vana isamaja maha jätsin…” mõtleb ta siis omaette. “Teekond viis mind kaugele võõrale maale. Mida otsisin ma õieti võõra rahva hulgast? Mida lootsin leida võõrsilt? – Kas õnne? – Milline peaks see õnn küll välja nägema ja kas keegi on teda oma elus ka kätte saanud? Peab küll vist vastama – ei! Onn on liiga väle olevus – meie, surelikud, ei suuda teda näha, veel vähem kätte saada! Meie silmad ei suuda isegi elektrivirvenduse vahemomenti näha, mis siis veel õnne! Ha-ha-haa! Millised imelikud mõtted! On siis õnn mingi elektriline loodusenähtus? Õnn! – Kui imelikult ma kõiki asju oma mõtetes võrdlen. Ometi jooksevad kõik inimesed selle tundmatu järel, loodavad teda leida ja kättegi saada! Kõigile on ta elusihiks. Aga keegi ei saavuta kunagi seda sihti, keegi ei püüa teda kunagi kinni. See on täpselt samuti, nagu ma kord ammu lugesin ühest inglise kirjaniku Rider Haggardi romaanist, kus kirjeldati mingisuguse muistse kultuurrahva jäänuseid kusagil Aafrika südames Etioopia tagamail. Sealgi oli rahva usundiliseks põhjaks omamoodi “tõeotsimine”. See oli päikesekummardaja rahvas, aga Tõde oli nende jumalanna… Nad püstitasid tema auks hiiglaslikke templeid ja ehitasid ausambaid. See vana kultuurrahvas pidi olema teiste Egiptuse kultuurrahvaste esivanemaiks, kelle usundi aluseks on samuti päikesekummardamine. Päike! Noh, see oleks kummardamiseks ju hoopis reaalsem kuju, kui see salapärane Tõde, keda keegi pole näinud. Eks ole ju Päike kogu elu alus meie planeedil. Ilma tema soojuse ja valguseta valitseks siin igavene jää ja külmus ning poleks ainsatki elusat olevust. Kas aga tundsid muistse Etioopia elanikud kõiki neid elusaladusi, mis on tingitud päikesest? Vististi küll väga vähestel oli neist aimu, sest muidu poleks ju tekkinud taolist usundit, nagu “tõeotsimine”. Siiski on aga selle muistse rahva usundis sügav tagamõte… Mäletan, kui imesügavalt ja hingeliselt too kirjanik seda usundit kirjeldas. Tõde on ülim jumalanna … Ta lehvib üle ilma… ta nägu on kaetud ime-peene looriga, et surelikud seda näha ei saaks… Ta peatub inimeste juures ja lehvitab oma tiibu… Õrn tuuleõhk toob sellest teateid inimmõistusele, … et see mõistaks kogu looduse hinge, mis on varjatud selle salapärase loori taha… Tõde sirutab jumaliku graatsiaga oma käed inimeste poole ja küsib, kas leiduks kedagi surelikkude seas, kes kõrvaldaks loori tema näolt ja vaataks talle silmi… Aga pole ühtegi, kes seda suudaks teha, sest Tõe pilk on surmav… tema ilu vaadata ei kannata ühegi sureliku silm… Küll ihkavad inimesed teda näha, et saada tema vääriliseks… Kuid ükski inimene ei või kinnitada, et ta oleks tõe avastanud… Niisamuti, nagu keegi öelda ei saa, et ta oleks saanud kätte õnne… Pole seda võimalik öelda kellegi kohta, ka mitte nende kohta, kes ise veendunult seda kinnitavad… Kui selliselt küsida, kas ta tõesti kõik on saavutanud ja tal enam midagi soovida ei ole… Ei, tõesti ei leidu niisugust inimest! Ikka on igaühel jällegi uued soovid kätte saada veel rohkem, kui ta seni on saanud… Ja mida ütleb seesamane asjaolu? Ei midagi rohkem ega vähem, kui et see inimene siiski pole seni saavutanud oma täielikku eesmärki, pole leidnud oma õnne ja ikka veel otsib… Vahe seisab ainult selles, et üks seab oma õnne liiga kõrgele, teine lepib madalama eesmärgiga… Ühesõnaga, ükski inimene ei saavuta lõplikult oma elu eesmärki ega õnne! – Mida olen minagi saavutanud? – Kogu pika eluea jooksul ainult see riiulitäis
