siis Saare vanahärra, nagu Paunvere inimesed Arnot nimetavad, koos Jüriga alevikku, ja kui nad sealt tagasi tulevad, siis on neil rees tubli koorem igasuguseid elektriseadmete osi ja materjali. Muude asjade hulgast paistavad silma pikad tsinkplekist installatsiooni torud ja paar kera jämedat hõbedakarvalist traati. Ree põhjas asetsevad kõverad raudkonksud. Muud peenemad asjad on pakitud kastidesse ja need laaditakse koju jõudes rehe alla maha. Isegi montööride tööriistakasti on nad alevist koju tulles kaasa toonud ja ka see pannakse teiste asjade juurde. Kõige selle materjali eest on Arno ise tasunud, nii et Jüril mingit kulu kanda ei tule.
Ja juba uue nädala algul tulevad alevist kaks meest kohale, kes Saarel ka kohe kibedasti tööle hakkavad. Kõigepealt aetakse siht Rajalt üle vahekopli Saarele välja, sihitakse ja plaanitsetakse veel veidi selle kallal ja asutakse siis juba märgitud kohtades auke maa sisse kaevama. Maapind on kaunis sügavalt külmunud, eriti neis kohtades, kus lund kuigi paksult peal ei ole. Esimeste aukude kallal on tükk tööd, sest külmunud osa tuleb teravaks tehtud raudkangide abil välja lõhkuda. Kopli rohumaal on see aga juba hulga kergem, sest rohukamara juurte all on maa palju vähem külmunud. Seni kui mehed auke teevad, veab Jüri postid kohale. Seda on hoopis kerge teha, muudkui postile kett kaela ja hobune kolgi abil ette, ning palk libiseb mööda lund kohale, ilma et teda vaja oleks tõsta. Teisel päeval tulevad alevist veel paar töömeest abiks ning hakkavad poste püsti ajama ja õhtuks seisavadki valged tulbad nagu sõdurid reas, alates Rajalt ja lõppedes Saare hoonete vahel. Töömehed viimistlevad veel oma tööd ja annavad Jürile õpetusi:
“Kevadel, kui maa sulab ja lumi kaob,” seletavad nad, “tuleb iga posti ümbert muld uuesti tampida ja postid õigeks seada, muidu vajuvad viltu. Praegu on muld lund ja külmunud kamakaid täis ja pole teda võimalik tihedalt kinni lüüa…”
Jüri lubab õpetused meeles pidada ja tasub õhtul meeste töövaeva korralikult ära. Kolmandal päeval tulevad Saarele veel kord ainult kaks montööri. Postidele puuritakse ülemisse otsa augud ja sinna keeratakse nüüd need kõverad raudkonksud, mis Jüri alevist reepõhjas tõi. Konksude otsa kruvitakse lõpuks ilusad valged isolaatorid, mis päikese käes säravad nagu kummulikeeratud kohvitassid kusagil idamaa sultani laual, nagu Jüri naljatades ütleb. Lõpuks jõuab kätte see aeg, mil üks hõbehaljas traadikera rehe alt välja tuuakse ja lahtikerimise värtnale asetatakse.
“Imekerge teine,” ütleb Jüri kera õlale võttes. “Tont teab, kas ta on seest õõnes või…”
“Oh ei!” naeravad montöörid. “Õõnes ta küll ei ole, aga see pole ju raud, mida sa oled harjunud nägema ja tõstma. See on alumiinium – saad aru – a-lumii-ni-um!”…
“Ei-noh, aru saan küll, et ta raud pole, aga… miks ta siis raud ei oleks võind olla, oleks ju odavam tulnd?” küsib Jüri edasi.
“Odavam ei tule raudtraat vist mitte kuigi palju,” kostab üks montöör. “Aga raud pole selle asja jaoks sobiv materjal… Vanasti pandi välisliinid punasest vasktraadist. Vask on selleks kõige parem, eriti just liinijuhtmeiks, aga ta tuleb meie oludes kaunis kallis. Sõja ajal, kui vaske saada polnud, seati hulk raudliine üles ja saadi ka läbi. Viimasel ajal aga kasutatakse selleks kõige rohkem alumiiniumi. See on küll veidi halvem juht kui vask, aga meie tarbeks küllalt hea, hulga parem jälle kui raud. Ta tuleb oma kerguse tõttu kaunis odav, kuigi kilo hind on hulga kallim kui raudtraadil. Oma kerguse ja sitkusega suudab alumiiniumtraat ka suurtele tormidele vastu pidada.
Kui alumiiniumist liini kogu aeg voolu all hoida, peab ta kaua vastu,” seletab montöör edasi. “Vool nagu kaitseb teda riknemise eest. Aga kui liin jätta mõneks ajaks ilma vooluta, mõjub ilmastik alumiiniumile varsti hävitavalt. Traat hallitab ja muutub pudedaks. Siiski on ta rauast võrratult parem, sest raud roostetab kiiresti ja pole nii hea juht kui teised metallid. Nüüd raudliine enam ei panda. See oli rohkem sõjaaegne hädaabinõu.”
Järgmise päeva õhtuks on ilusad haljad traadid postide külge tõmmatud.
“Panevad teisi ka õige palju,” sõnab Jüri tööd silmitsedes. “Mina arvasin, et kahest traadist peaks jätkuma, et üks on niiöelda see traat, mida mööda elekter siia tuleb ja kõik lambid hõõguma ajab, teine jälle see, mida mööda ta peale tehtud tööd võib tagasi ronida.”
Montöörid pahvatavad seda kuuldes naerma. “Ju ta on ka midagi taolist,” seletab üks montööridest. “Aga siiski on nüüdsel ajal rohkem traate vaja kui kaks. Vaadake, – need kolm ülemist traati on faasid, aga see alumine neljas on null-traat, see tähendab, et selles voolu ei ole… See tuleb kevadel maaga ühendada, kui lumi on ära, maa sula ja parem auku kaevata, muidu võib suvel pikne sisse lüüa ja kahju teha.”
Jüri kuulab õpetust huviga ja ka Arno noogutab pead, näidates, et ta kõigest aru saab ja mõistab ka nõnda toimetada, kuidas vaja.
Nüüd asuvad mehed sisemisi liine üles seadma. Majaseintele kruvitakse pikad sõrmejämedused tsinktorud ja igasugused haru-karbid, stepslid ja lülitid, nagu montöörid üksikuid osi nimetavad. See on juba aeganõudev ja tolmune töö. Meestel tuleb vanadest seinapalkidest auke läbi teha, ning ämblikuvõrkudes ja tolmus töötades higistada. Ka lauda juurde ja rehe alla laseb Arno liinid vedada ning igasugused nupud ja “pesad” üles panna. Õues riputatakse posti külge kõvera raudkonksu külge suur valge klaaskera üles, sest ka sinna on pimedatel aegadel valgust vaja. Lautagi pannakse laetalade külge rippuma kaks klaasarmatuuri, millel juba elektripirnidki sisse valmis on keeratud. Mõnepäevase hoolsa töö järel võivad montöörid viimaks kinnitada, et kõik on valmis voolu sisselaskmiseks. Lambid on juba igale poole üles pandud, isegi rehe alla ja lauda lakka on neile kohad leitud. Kambrites ripuvad laest paari jala pikkuste nööride otsas helerohelised kuplid, mis alumiselt küljelt helevalgeks on värvitud. Peretoa nurka seinale on suur must plekk-kast kruvitud, mille küljes mitu portselanist nuppu reas valendavad. Kogu vool peab sellest kastist läbi käima ja tark aparaat seal klaasi all peab näitama, kui palju elektrit on ära tarvitatud. Nädalalõpuks jõuavad mehed oma tööga lõpule, parandavad veel siin ja seal, kus vaja, klõpsutavad lülititega ja siis ütleb üks neist:
“Noh, Jüri, too aga pudel lauale, meie töö on tehtud! Siis laseme kõik need ilusad pirnid helendama ja toome päikese sulle otse tuppa särama, mida Saarel ennem ei ole nähtud.”
“Ei-noh, pudel ootab juba ammugi laual joojaid,” kostab Jüri. “Küllap perenaine seni kõik korraldab, kuni teie veel viimased ühendused ära teete!”
“Ega siis muud, kui laseme voolu sisse.”
Raja hargnemispostis ongi ühendus juba tehtud. On vaja ainult Saare peretoas tolle salapärase plekk-kasti valgeid nuppe sügavamale sisse keerata. Montöörid seletavad nüüd veel kord iga üksiku osa ülesannet ja otstarvet ning annavad juhatusi nende käsitsemiseks. Kogu pere kuulab seda huviga ja kirjutab endale kõrva taha, sest see inimeste poolt taltsutatud välk on küll ju väga kasulik, aga siiski mõnest küljest kardetav, kui kuidagi voli enda kätte juhtub saama…
“Kas selle läbi ei või tulekahju tekkida, et te liinid üles laudalakka viisite? Seal on ju põhk liiga lähedal…” muretseb perenaine.
“Ärge seda kartke!” vastab montöör. “Kasutasime parimat installatsioonimaterjali ja tegime oma töö nii korralikult, et võime selle eest täiesti vastutada. Teie hirm on küll täiesti asjata.”
“Ei-noh, – sedan’d küll, et teie tegite kõik hästi ja korralikult, aga kui see elekter teinekord ise na ülekäte püüab minna ja kõik need traadid ja potid viimaks tulikuumaks kütab, – mis siis?..” kahtleb siiski veel perenaine.
“Ei, kulla perenaine,” jätkab montöör, “seda ei saa kunagi juhtuda. Sellise võimaluse ärahoidmiseks ongi mõõtja juures need valge peaga kaitsekorgid.
