kuldkirjadega seljal, teised lihtsalt brošeeritud. On näha, et nende omanik on suur kirjandusesõber.
Jällegi kõnnib Arno toas ringi ja taas piinab teda uus tugev köhahoog. Siis, aga, endise rahu jälle tagasi saanud, istub ta uuesti kirjutuslaua juurde, vahib aknast väljaja hakkab taas mõtteid mõlgutama. Seekord keerlevad need vana isatalu ja tema praeguste kasutajate ümber.
“Jüri on kaunis töökas mees,” arutab ta mõttes, “teda peaks tõesti katsuma paremale järjele aidata. Joodik ta vist pole, raiskaja ka mitte, ainult talu korrashoidmiseks on tal huvi puudunud ja seda ka täie õigusega, sest võib ju kesteab kust mõni Talide sugulane esile kerkida ja talule oma nõudmised esitada. Kindlasti on ta ka natuke raha suutnud koguda. Ainuke punkt on see, et tal puudub pärija. Aga kui talle see leida, mis siis? Kas ei töötaks ta siis hoolsamini ja ei kulutaks oma raha õiges kohas? Kindlasti viiks ta talu paremale järjele, kui see oleks tema oma. Eks minulgi ole ju eluaegsest teenistusest pisut järele jäänud. Kuhu pean mina selle suunama? Kas lasta lihtsalt kaotsi minna? Aga kui see ülejääk rakendada talu heaoluks, sest minulgi pole ju muud pärijat… ja teiseks – saaksin minagi oma kodutalule veel pisut midagi tagasi anda nende ebameeldivuste vastu, mida minu hoolitseva käe puudumine temale on valmistanud. Esimesed asjad, mis siin tuleks ette võtta, on elektrivalgustuse sisseseadmine, uue katuse tegemine ning hoonete remont. Need peab tingimata läbi viima. Uusi hooneid ehitada ju esialgu ei saa, see vajab juba suuremat kapitali. Aga asi seegi, kui vanad hooned veel mõne aasta vastu peavad. Muu jäägu juba Jüri enese hooleks. Kahju, et tal pole poega, kes kõike seda innustaks… Aga, kui anda talle selle asemel tütar? Kas ta siis oma tütre tuleviku eest ei hoolitse? Olen märganud, et Maie on väga hea iseloomuga tütarlaps, – mis siis, kui kasutütrest tehagi tema tütar? Seda polekski nii raske läbi viia, sest vaeslast ongi siin ju senini nagu oma tütart koheldud. Hm… selle üle peab kord Jüri enesega põhjalikult kõnelema…”
Jällegi tõuseb ta istmelt, kõnnib veidi edasi-tagasi ja laskub siis uuesti toolile. Pikkamisi tõmbab ta lahti lauasahtli. Kogu see kastike on täidetud mingisuguste paberitega. Ta kuivetanud sõrmed haaravad sealt kimbukese koltunud paberilehti, mis on täis tihedat, peent kirja. Alles hiljuti lebasid need paberid tema kohvripõhjas, nüüd on ta neile aga siia sahtlisse hea asupaiga leidnud. Kondised sõrmed puudutavad kahvatunud ridu. Kas on need samasugused võõrkeelsed, nagu raamatud tema riiulil? – Ta seab prillid ninale, klaase enne hoolikalt taskurätiga puhastades. Need on siiski eestikeelsed!
“Lugu kodunevast palmist,” loeb ta esimeselt leheküljelt.
“Koduneva palmi lõpetamata lugu tuleb kord lõpule viia,” sõnab Arno omaette. “Mu lapsepõlve mõttemõlgutustele tuleb kord lõppeesmärk seada ja siis ka selle poole püüdma hakata… Hm… Kõdunev palm!
Kes andis mulle sellise mõttekuju? See pidi olema mu vana koolivend – pisike Lesta! Tema pani kord kirja oma “koduneva palmi” lood ja laulud, laskis neid koguni oma kulul trükkidagi, – aga nad kõik lõppesid ilma sihita, ilma eesmärgita. Mina aga kujutasin oma luulesünnitusele ka mingisugust lõppu ette. Minu “kõdunevat palmi” pole iial vaja trükkida! Kõdunev palm! Mis see on? Kus ta asub? Kusagil Niiluse kaldal, või Sumatra rimbas? Kuid kas pole ma ise nagu kodunev palm? Mis on minust veel järele jäänud? Ainult see väline kest ja veidi hingenatukest seal sees. Kui imeilusad olid tookord mu aated ja kujutlused, kui noore koolipoisina neid esimesi ridu kirjutasin! Milliste tundmustega ma siis ellu suhtusin! Kõik oli nii veetlev, nii imekaunis… Kas jõudsin ma kunagi neile õhupeegeldustena näivatele imeaasadele? – Ei! Nad kadusid alati mu eest, nagu kaob fata morgana kõrbes surmani väsinud reisijate eest, kes lootsid leida vuliseva kaevuga oaasi, kus palmide vilus puhates võib väsimust unustada… Aga mis on õieti kogu ilu? Kas see kõik ei ole mitte ainult kena fata morgana, ilus pettepilt, mis imekiirelt võib haihtuda…”
Sügava ohkega asetab ta lehed jälle endisele kohale sahtlisse ning lükkab selle siis kinni.
“Luuletused… ha-ha-haa! Minu lapsepõlve luuletused! Kui luuleline oli siis maailm! Ei ühtki tumedat pilve silmapiiril! Kõik aina haljendav ja ilus, – otse neitsilik-ilus, – nagu luuletajad tavaliselt armastavad väljendada. Neitsilik… Kui imekaunis sõna, mida ainult nooruses võib kuulda ja ka mõista… Vanaduses pole sellel sõnal enam mõtet. Eks ole ju puhkev kevade otse joovastav oma õiteilu ja lõhnadega! Kas võib sedasama pakkuda ka suvi? Kahjuks on kevadised õied suveks juba koltunud, nende neitsilik ilu on möödas… Aga suvi on siiski jälle midagi muud, kui elu alustav kevade… See on ilu ja jõu paljutõotav liit. See on elu ilusate eesmärkide üles seadmise aeg, on seega tegeliku eluvõitluse algus. Ja mida toob sügis? Kadu kõigele ilule? Ei, seda siiski veel mitte, kuigi see sageli nõnda näib. Sügisel näitab loodus, milliseid ilusaid ande ja millist vilja pakub endise kevadise ja suvise ilu asemel puhkenud täisjõuline elu. Elu, mis mitte ainult ei tõota ega luba, vaid ka seniseid lubadusi kuhjaga täidab. Täitis ta ka minu puhul kõiki mu ootusi?.. Ei, seda küll mitte… aga kas oli mulle seda siis ka lubatud? Minu laev jooksis juba varakult karidele. Mu kurss ja purjetamise siht ei olnud õigesti valitud… Siia oleksin ma pidanud jääma, – üksnes siia! Ainult siin oleks olnud õige koht ja rahulik sadam minu elulaevukesele randumiseks. Nooruse unelmad on ilusad, kuid sageli nii utoopilised ja mõttetud, et nad pärastpoole käest ära kaovad nagu udu päikese eest. Miks alustasin ma üldse kord seda lugulaulu “kodunevast palmist”? Miks võtsin ka üle koolivend Lesta ideid? Kes sundis mind selleks? Kas esimene armastusetuhin?.. Hm… kas tõesti – esimene?..”
Vanamees tõuseb jälle toolilt pikkamisi üles, köhib tubli hoo ja seisatab raamaturiiuli ees. Ta pilk lendab kiiresti üle riiulite ja raamaturidade. Lõpuks tõmbavad tema kondised sõrmed sealt ühe musta kalinguri köidetud teose välja, mille seljale on kuldse kirjaga sisse vajutatud tähed “KEVADE I”. Ta istub toolile ja avab raamatu. Loeb esimeselt leheküljelt nüüd juba koltunud tindiga kirjutatud pühendust: “Kallile koolivennale Arno Talile pühendanud ja kinkinud autor.” Pikkamisi keerab vanahärra lehte ja laseb pilgul algavat teksti mööda libiseda: “Kui Arno isaga koolimajasse jõudis, olid tunnid juba alanud…” Kähku pöörab ta nüüd näputäie lehti edasi, lehitseb veel veidi ja jääb siis mõttes ühele kohale vaatama.
“Siin,” sõnab ta tasasel häälel, “siin oli minu esimene armastus! Siin tegin oma esimesi illusioone. Koolivend Luts on neid väga õieti kirjeldanud. Aga miks muutsin ma oma sihte? Miks ei järgnenud ma neile esimestele unistustele… Miks?..”
Plaksatades lööb ta raamatu kokku ja pistab teiste vahele riiulisse tagasi.
“Nii see on,” ütleb ta siis mõttes iseendale, kõndides jällegi mõned ringid kambris ja vaadates korraks aknast välja, kus varblased juba kaunis rõõmsas meeleolus vana poolmädanenud pihtaia peal hüppavad ja sirtsuvad, nagu aimates kauge kevade liginemist. Arno istub jälle toolile j a jätkab poolelijäänud mõtteid.
“Inimesed ise muudavad oma sihte, võib-olla teinekord vastu enese tahtmistki… Ja edasi, mis on siis kõige selle tulemus? Saabub talv ja külm ning lumi katavad kinni kogu endise ilu. Eesmärgid tuhmuvad ja haihtuvad, fata morgana kaob… Karm tõsidus astub esile. Siis alles märkab “tõeotsija”, et ta hoopis vale rada mööda on läinud ja tühja tuult tallanud… Ja väljas on talv, käre talv… Lumi on endised rajad ja sihid katnud, võimatu on leida jälgi, mida senini oled jätnud… Elutee ei pöördu iial endist rada… Kui teekond on jõudnud lõpule, siis pole võimalust seda parandada, muuta, ega uuesti alustada… Seda teevad juba uued põlvkonnad…”
Vanake vajub taas laua äärde. Sügavas mõttes võtab ta prillid eest ja asetab lauale. Nii istub ta seal kaua-kaua, kuni päev juba õhtuhämarusega vahetuma hakkab. Siis äratab teda mõtetest perenaise hele hüüe, mis teda õhtusöögile kutsub.
VI
Jaanuarikuu on lõpule jõudnud ja väljas võimutseb käre talv. Nagu Saare
