ja nüüd vaevab mind tihti ränk köha. Loodame siiski, et kõik jälle paraneb ja tervis veel ehk mõne aasta vastu suudab pidada. Ma panin oma igaaastasest palgast ikka väikese osa kõrvale, nii et teile ka ulualuse ja toidu eest võin tasuda.”
“Ah, kulla sõber, mis siin tasumisest kõnelda! Kui meie ainult suudaksime teile väärilist eluaset anda…”
“Aitab sellest väikesest kambrist minu jaoks küll. Ega mul ju mingisugust koli ega kraami pole. Kõik on ainult kohvrites ja kastides. Mahub lahedasti mõne riiuli peale ära. Küllap seame ka katuse korda. Ja eks kevadel vaatame, mis edasi saab. Hea, et ikka elamise eest leidsin! On ju vahepeal siit sõjad üle käinud ja mitmesuguseid aegu läbi elatud. Võis ju sedagi karta, et Saarest enam asetki järel pole…”
“Egas need sõjad head teind kusagil! Aina elamist laostasid ja varemeid jätsid järele, kustule käisid. Aga jumal tänatud, nüüd on kõik see koledus jälle seljataga ja uus rahuaeg parandab pikkamisi need haavad, mis sõda on tekitand.”
“Ah, mis te nüüd kallil jõuluööl sõja-asjadest kõnelete!” hüüab perenaine vahele. “Asuge aga vorstide kallale – näe, äragi jahtund teised päris… Võtke siit sooja nisuleiba ja – juttu on aega pärastki ajada!”
Perenaine teeb söömisega algust ja teised järgnevad tema eeskujule.
“Mul on seal kohvris ka pisut ülejääki lõunast, mida rongis sõites sõin. Valgas peatuse ajal võtsin einelauast pisut lisa, mõned saiad ja pirukad, sest arvasin, et muidu ikka kohale ei jõua kõndida.”
Arno tõuseb laua juurest, võtab kohvri ja avab selle. Sealt tõstab ta mõne käputäie präänikuid lauale ja ka poolekslõigatud saiapäts tuleb nähtavale.
“Ka see tuleb ära tarvitada,” sõnab ta, “sest muidu kuivab ära ja läheb raisku.”
Kui ta siis kohvri jälle on seina äärde asetanud, istub ta söögilauda, kus perenaine talle vorstirõnga ette tõstab.
“Reisu alustasin küll juba mitmed head päevad tagasi. Ega see tulek ju nõnda kerge olnudki. Sai küllalt vaguneis loksutada ja ooteruumides istuda, enne kui ükskord siia pärale jõudsin – just jõululaupäevaks –, et oma sünnikohas jõuluvorsti ja sooja nisuleiba maitsta…”
“Aga natukese jäite siiski hiljaks,” jätkab Jüri naeratades. “Just enne teie tulekut tühjendasime selle pudeli siin ära ja nüüd pole mul külalisele keelekasteks midagi pakkuda. Joomamees ma pole ja sellepärast pole mul ka keelekastet kodus. Seegi tilgake oli ülejääk pudelist, mis seatapuks sai toodud… Nüüd pole tõesti enam midagi pakkuda…”
“Ega minagi viinamees pole!.. Juba tervislikel põhjustel olen sellest püüdnud hoiduda ja viina nii vähe maitsnud kui iganes võimalik. Hea, kui toit käes on, viin jäägu hoopis tagaplaanile!”
“Ei, kus sa sellega!” hüüab Jüri naerdes. “Leib võib olla, aga viin peab olema! Nii oli see alles mõne aasta eest moes! Nüüd on joomine nagu jäänd jälle vähemaks. Üksvahe oli see väga hoos…”
“Eks see olnud sõdade tagajärg… Need viivad ju rahva moraali ikka alla ja võtab aega, enne kui olukord jälle paraneb. Eks ta olnud seal, kus mina elasin ja olin, just niisamuti. Mitte küll joomises, aga nii rahva igapäevastes elukommetes… Nüüd on sealgi kõik jälle endisesse rööpasse jõudnud tagasi minna.”
“Ei-nojah, muidugi, sest egas ju ükski rahutus ometi igavesti ei kesta; kord rahunevad kõik tormid, mis kord on mässand ja pikkamisi vaibuvad ka hiiglalained, mis mässava mere kaldaid on peksnud…”
“Noh, sööge, sööge,” sunnib perenaine. “Muudkui aina kõnelevad ja kõnelevad ja toit on hoopis külmaks läind, kas pane või uuesti ahju sooja! Pärast on ju aega jutuajamiseks küllalt! Ma vaatan nüüd, kuidas magamisasemetega lood…”
“Jah, laseme aga hambad töötada,” nõustub Jüri. “Maalil on õigus, juttu saame hommegi ajada…”
III
Tüki aega valitseb Saare peretoas vana söögilaua ümber päris vaikus. Kõik lasevad jõuluroogadel hea maitsta. Siis alustab külaline uuesti oma poolelijäänud jutulõnga.
“Nii-nii!” ütleb ta pikkamisi. Nüüd olen siis jällegi tagasi vanal kodumaal ja edasi juba vaatame, mis saab ja on. Aga kuidas elavad ka teised Paunvere kandi inimesed, näiteks Raja omad? On seal veel endised inimesed talus või on kõik samuti uute kätte üle läinud?”
“Eks seal ole uusi ja vanu, aga mis neil viga elada! Rikas koduväi, meistrimees pealegi… On talu nüüd nii välja ehitand, et midagi enam ei oska soovida. Igal pool aina elekter ja elekter… Nii kui siia liin veeti, nii kohe ka Raja Kaarel seadis oma tallu sisse… Eks esiti tulnd küll kallis, nagu Kaarel isegi ütles, aga pärast muutub elu jälle selle läbi hulga kergemaks. Palju koduseid töid teeb ta nüüd elektri abil ära ja nagu ta alati ütleb: elekter olla saand talle möödapääsemata vajaduseks! Tal on veski sisse seatud, kreissaag, hekslimasin, veepump ja nii mõni muugi asjandus. Rääkis alles hiljuti, et tal nüüd nõu on viljapeksumasinat osta, et siis oleks kõik nagu omast käest…”
“Hea edasipüüdlik peremees… Aga nagu ma mäletan, oli Rajal kaks tütart, vanem neist sai vist Ülesoole perenaiseks…”
“Jah, Teele sai ülesoo Tootsile mehele. Eks nemadki ole küllalt tööd teind ja vaeva näind! Vana Ülesood ei tunne äragi. Toots on selle kõik nagu hoopis uueks loond. Ainult ise on nad vanaks jäänd. Joosep on tublisti küüru vajund. Nüüd tal vanem poeg juhib majapidamist juba mitu aastat. Vana Joosep on taluasjanduse kõik tema kätte andnud. Ise jalutab, kaks kätt püksitaskus, põldude vahel, popsutab piipu ja ajab head juttu, kui kellegi tuttavaga trehvab kokku saama.”
“Nii-nii… Aga kuidas sattus siis Rajale see meistrimees-koduväi, – temast ma küll ennem ei ole kuulnud. Sinna pidi ikka koduväiks tulema kirjanik Luts, nagu ma mäletan…” päris jällegi vanamees.
“Ah, ei Lutsust saand tulijat ega kedagi. Ega apteekrist ikka põllumeest saa! Temagi õpingud jooksid niiöelda karile. Õppis küll apteekriks, aga õppis sealjuures ka alkoholist liiga suurt lugu pidama! Ei saand siis ka ühtegi apteegikohta kinni peetud. Lõi lõpuks kõige selle kraami peale käega ja hakkas kirjanikuks… Kirjutas hea kaenlatäie raamatuid. Esimese suure sõja järel tutvus ta kellegi välismaalt pärit naisterahvaga ja abielluski lõpuks sellega. Valitsus kinkis talle kui vanemale kirjanikule Tartusse Tamme Puiesteele väikese maja ja seal ta nüüd siis elab. Tema naabriks on vana elatand laulukooride juht Juhan Simm, kellele samasugune maja on kingitud. Mõlemad naabrid on väga head sõbrad ja armastavad aega mööda saata kõrtsilaua taga istudes ning möödunud aegadest kõneldes. Lapsi neil kummalgi pole, sellepärast on Lutsu kõnekäänuks saand lause, et kellele me kogume, niikuinii pärijat pole, parem siis juba oma viimane elunatuke veidi lõbusamalt mööda saata, kui seni on läind. Nõnda siis võibki nüüd Lutsu näha peaasjalikult viinaklaasi taga istumas, paljas pealagi hiilgamas nagu kaalikas… ja juba tema suur lillakaspunane nina ütleb igaühele, kellega tegemist on.
Ka kirjaniku-ametist ei taha enam midagi välja tulla, nagu ta ise seda olla öelnd. Olnd tal kord kavatsus kogu oma elulugu kirja panna, aga näe – ilmasõjast kaugemale ei ole saand. Tema viimane eluloo-raamatuke “Pikem peatus” jäändki peatuseks. Katsund siis veel korra midagi rahva elust kirjutada, aga nagu ta ise öelnd: ei ole midagi olulist meelde tulnd! Viskand siis va Pügala Jüri lood paberile ja see olndki kõik. Ei enam üht sõnakestki! Noh, pensioni ta ikka veel saavat ja sellest siis ka elavat. Toots on temaga Tartus käies mitu korda kokku saand ja
