mõttesse vajunud ja ta vasaku käe tüsedad sõrmekondid teevad laual energilisi liigutusi, nagu harjutades endid tulevasteks töödeks või meenutades möödunud töörohkeid päevi. Ajaleht on ta käest juba ammugi lauale langenud. Ta oli ootama jäänud, kunas vorstid veidikese jahtuvad ja siis ka ajalehest mõne sõna päevasündmusi lugenud. Et aga lehes midagi eriti põnevat ja huvitavat polnud, siis vajuski ta niisama mõtetesse, millest teda nüüd perenaise hääl ülesse äratab:
“Noh, vorstid on laual!” lausub see. “Mis seal enam oodata! Teised kõik teevad lõbusõitu kiriku juurde, meie aga istume naguvaesed patused siin ümber laua ja vaikime nagu mõned matuselised!”
Jüri ajab end toolil sirguja pistab kustunud piibu tasku.
“Vana ennemuistne komme, et jõulud ilma verivorstideta ei või olla,” sõnab ta. “Eks hakkame minugi pärast proovima, kui tulised nad õieti on või olla võivad!”
“Aga kas jõululugemist ka lugesite, nagu vanasti tehti?” küsib vanatädi sekka.
“Eks nüüd ole ajalehedki lugeda,” kostab perenaine, “ja kes nüüd enam neid vanu piiblilugusid loeb või on…”
“Tõsi ta on,” jätkab Jüri. “Kellele need muistsed lood enam huvi pakuvad! Kui mina poisike olin, siis käidi kirikus veel nii-öelda usu enese pärast, aga nüüd käiakse ainult selleks, et paljalt vanast kombest kinni pidada. Mida õpetaja kõneleb, seda kuulatakse vist küll kõige vähem. Peaasjalikult aga saadakse seal sõpradega kokku ja minnakse siis üheskoos kas restorani, või tullakse seltsis lõbusas meeleolus koju.”
“Kirik on tõesti rohkem nagu moeasjaks jäänd,” kinnitab perenaine veelkord. “Aga minu arust jõulud ilma kirikuta nagu polegi õiged jõulud! Raadioaparaadi oleks pidand ikka ära ostma; oleks olnd nagu veidigi lõbusamat ajaviidet…”
“Ah, ajaviidet teisest kedagi või…” uriseb Jüri vastu. “Näe, Rajal lõugab teine vahel, nii et isegi siia on kuulda… Eks ta üks rahaneelaja ikka ole…”
“Raja omad ütlevad, et ei tulla teine sugugi mitte nii kallis, kui arvatakse.”
“Ah, mis neil viga ütelda, neil ju elekter sees ja voolu peal tuleb muidugi odavam, aga need patareid teevad aparaadi kalliks. Küllap ta’nd midagi ju oleks olnd kah, aga või siis tööinimesel jälle aega on teisega mässata. Suure osa ajast lähevad patareid ise rikki, on teine rohkem poisikeste asi.”
Perenaine nihutab end lauale ligemale ja alustab vorstirõngast tükki murdes jõuluroa söömist.
“Ega muud jah, lapsed ja vanad,” sõnab Jüri, “hakkame aga peale! Palvelugemisest ei tule midagi välja, seda ei oska ei sina egamina teha. Aga imelik küll, et just seesugune komme on, et jõuluõhtul süüakse tulisest ahjust väljavõetud särisevaid verivorste.”
“Küllap ta nii on vanast ajast peale välja arenend. Enne jõulu tapetakse ju igas talus sigu, siis on värsket verd ja soolesid saadaval, – ju see on siin peapõhjuseks olnd…”
“Tänavu jõuluks jäi õlugi tegemata,” sõnab Jüri nagu omaette, “oleks ka nagu asjaks olnd pühade ajal keelt kasta. Pole meil ju siinkandis sugulasi ega ole ka pühade ajaks kuhugi külla sõita. Õlu oleks tõesti ära kulund…”
Perenaine lõikab nüüd suured viilakad sooja nisuleiba lahti, mis samuti just alles ahjust on võetud nagu vorstidki.
“Tulisele leivale võid peale!” ütleb ta siis naerva häälega nagu käskivalt. “Minule meeldib see kõige rohkem, ja siis head karget hapupiima peale rüübata…”
Jüri aga tõuseb laua äärest üles ja astub vanaaegse suure köögikapi juurde, mis oma seljaga suure osa Saare peretoa suitsunud seinast kinni katab. Ta avab ukse ja hakkab riiulil olevate pudelite keskel kõlistama. Tüki aega tõstab ta pudeleid ja klaase ümber, enne kui õige pudeli leiab ja sellega tagasi laua juurde astub.
“Ara peitnud teise,” ütleb muigaval näol, “aga mul jäi nagu meelde, et sinna ikka tilgake järele jäi; vaja seegi keelekasteks ära võtta.”
“Või mina teda sul peitsin,” kostab perenaine. “Said ju pühade ajaks kõik tühjad pudelid ja klaasid sinna riiulile kokku kraamitud, kas mina neid vaatasin, mis seal sees oli…”
“Noh, igaühele sõrmkübaratäie ikka saab,” kõneleb Jüri pudelit vastu valgust vaadates, “eks sa, Maali, too pitsid lauale, ma jagan selle kalli märjukese ära, et keegi ilma ei jääks!”
Perenaine tõuseb üles, kõlistab nüüd omakorda pudelite seas ja toobki pitsklaasid lauale. Jüri jagab pudeli sisu klaasidesse ära ja viimase jäägi pudelist kallab enesele kurku, ise seepeale sõnades:
“Eks olgu – pühade terviseks!”
Perenaine rüüpab oma klaasi tühjaks ja asetab lauale. Tädi rüüpab, maigutab mokki, krimpsutab nägu ja ütleb, et vahest kõhurohuks olla viin ikka päris hea asi. Nüüd on kord Maie käes. Tüdruk edvistab ja ei taha klaasi suu juurdegi tõsta.
“Egas see tilgake sind ära tapa!” hüüab perenaine naerdes. “Võta ära, ei tea kas teeb silmigi kirjuks!”
“Hakkab pähe…” kogeleb tüdruk vastuseks.
“Hakkab pähe! Noh, mõni asi, las hakkab!” hüüab perenaine. “Selleks teda ju võetakse. Kui teebki silmad veidi kirjuks, mis sellest! Näed siis viirastusi ja võib-olla, et isegi su oma tulevane tuleb silma ette…”
Nagu poolhäbenedes võtab tüdruk lõpuks klaasi ja rüüpab selle tühjaks. Pannud klaasi tagasi lauale, katab ta näo kätega, tõuseb istmelt üles ja ruttab akna juurde, et keegi ta ilmet näha ei saaks. Seal surub tüdruk kuuma palge vastu külma aknaklaasi ja vaatab välja. Väljas on selge kuuvalge talveõhtu. Murigi on oma kuudist välja tulnud, istub keset õue lumel ja vahib roobastee poole. Siis aga hüppab ta jalule ja laseb mõned heledad haugatused kuuldavale.
“Küllap vist kirikulised sõidavad koju,” arvab perenaine, “midas’ tal seal muud haukuda. Eks aeg ole ju ka kaunis hiline. Talitusega läks õhtul pikale ja sööki ei saand ka ennem lauale panna, kui vorstid hästi küpseks olid saand…”
“Keegi vist tuleb meile,” ütleb Maie. “Muri jookseb haukudes õuevärava poole.”
“Kes see nüüd jõuluööl ikka enam tuleb,” arvab Jüri ja hammustab sooja nisuleiba.
“Aga siiski tuleb,” vastab Maie aknast välja vahtides. “Pikk must kogu astub praegu õueväravast sisse ja Muri jookseb talle larinal vastu.”
Nüüd on väljast juba valju haukumist kuulda. Perenaine tõuseb istmelt ja ruttab õue, et koera vaikima keelda ja näha, kes see nii hiline tulija ometi on.
“Maiele tuleb kosilane, mis muud!” naerab peremees.
Tüdruk vahib aknast väljaja ei pane öeldut vist tähelegi. Koera kisa väljas läheb õige ägedaks ja selle hulka kostab nüüd ka perenaise hele hääl, kui ta koeraga tõreleb. Lõpuks on aga ka tulija tervitust kuulda. Siis jääb Muri väitja perenaise juhatusel astub sisse pikk musta kasukmantlisse riietatud härrasmees, peas must torukübar, näo ümber mässitud kirevavärviline villane sall. Jalas aga on tal kamassid, millele kalossid otsa tõmmatud. Kui uks tema järel on sulgunud, paneb tulija oma kepi seina najale, kohvri käest maha ning koorib näo salli seest välja. Kõigi pilgud jälgivad teda ja kambris valitseb sügav vaikus. Mees võtab
