võib olla küll,” jätkab Jüri. “Toots temast ikka kõige rohkem teab ja on. Kui Ülesoo vanaga viimati kokku juhtusin, kõneles ta mulle paljugi huvitavat. Need jutud kõlasid küll nagu mõned anekdoodid, aga Toots ise kinnitas, et kõik see olla siiski sulatõsi. Nimelt saand Luts kord abirahast osa kätte, kõike talle ju kunagi korraga pole makstud, ja astundki mees siis raha taskupõhja surudes kodu poole. Teel tulnd tal aga tuttavast kõrtsist mööda minna. Siis pand vana Luts kaks kätt kokku ja palund, et armas jumal aitaks teda nüüd sellest kiusatusest mööda pääseda! Noh, saandki mööda. Siis aga jäänd jälle tänavale seisma, pand uuesti kaks kätt kokku ja öelnd, et armas jumal, hea, et sa mind aitasid sellest hädaohust mööda, selle peale on nüüd küll vaja üks topka teha, – ja läindki tagasi kortsu ega tulnd sealt ennem välja, kui kõik raha olnd taskust otsa lõppend. Ha-ha-haa!” naerab Jüri ja lõpetab oma jutu.
Võõras kuulab seda muigel näoga pealt ja jätkab pärast väikest vaikusemomenti oma küsitlusi.
“Nii et kirjanikust siis ikka ei saanudki Rajale koduväid?..”
“Ei. Aga Rajale tuli hoopis tublim koduväi kusagilt Puka või Elva poolt kandist. Kaarel on kõigiti hea põllumees, ta olevat vist isegi põllutöökoolis õppimas käind. Ka Liide on osav ja hea perenaine. Talu on nad heale järjele seadind ja ilusad hobused ja hea karja soetand. Neil on kolm last. Kõige vanem poeg Oskar on juba aastat üheksateist vana ja õpib linnas tehnikakoolis. Tütar Alli on neljateistkümnene ja pidavat tänavu vist algkooli lõpetama. Noorem poeg Jaan on vast aastat kümme vana ja käib alles kolmandat talvet koolis.
Aga Kaarel ise on veel ka väljaõppinud ehitusmeister. Tema plaanide järgi on Paunveres mitmedki majad püstitatud. Ülesoo Teele sai varem mehele, tema lapsed on nüüd juba hulga vanemad. Poeg Juulius on kolmekümne ümber ja juba mitu aastat isa kõrval talus peremeheks. Teine poeg Paul on kahekümne kolmene ja käib Tartus koolis. Tütar Helmi on kaheksateist, käis ka kusagil koolis, aga praegu olla vist päris koduste talituste peal. Sõjad rikkusid ju mitmelgi õpingud ja laastasid talude jõukuse, aga nüüd on mõndagi jälle paranemise teel…”
“Seda muidugi… Aga – siin elasid kusagil ometi ka rätsepmeister Kiire omad! Kuhu need ka kõik on jäänud või saanud? Käisin ju nende poistega üheskoos koolis. Sageli sai koju tulles omavahel mõni pisike rüselemine tehtud. Palju on küll meelest ununenud, aga mõne poisi kuju mäletan siiski veel kaunis selgesti. Toots tegi koolis teistega alati igasugust nalja…”
“Noh, mina olen hiljem siia kanti tulud,” kostab Jüri, “ega ma neid kõiki just tea ega tunne, aga niipalju kui ma mäletan, puhkab vana rätsepmeister Kiir küll juba üle paarikümne aasta hauas. Üks ta poegadest sai Vabadussõjas surmaja noorem hukkus vist hilisemates keeristes. Üksainus – vist kõige vanem – elab praegu veel Paunvere alevikus. Aga näe, kus oli teisel kord ka õnne! Sai võiduloosiga suurema summa raha. Ma mäletan jah, et vanal Kiirel oli seal Kiusna küla teelahkmel oma maja, aga millegipärast pole vana Kiir Jorhist pojaga läbi saand ja see eland kusagil mujal. Kiirte abielupaaril olnd vist veel üks laps, noh, mina ka ei tea, kas poeg või tütar, aga see surnd õige noorelt ära. No vana Kiir jäi ka lõpuks leseks ja peale tema surma müüs Jorh kogu selle majalobudiku küttematerjaliks maha. Aga Jorhil ikka oli kord kusagil asunikukohtki olnd, aga või siis tast mingit põllumeest, müünd jälle ära, ja küllap tal oli vist ka enesel enne natuke raha kogutud, nii et ehitas enesele alevikku väikese maja ja seal ta nüüd siis elab. Kas ta rätsepatööd enam teebki – on ju kaunis vana mees… Nüüd nooremaid hulga peale kasvand ja öeldakse ka, et Kiire Jorh päris hea nõelamees polevat olndki. Vanaks jäänd teine, kannab prille, vist siis nägemine juba ära, nagu mina teda mõnel korral olen juhtund kohtama. Naine oli tal nooremast peast pikk nagu oalatt, aga nüüd on see ka nii küüru ja kössi vajund, et ei tunne enam äragi, käib päris kepi najal. Nägin neid mõnikord turul. Aga noh, – neil nüüd ju oma maja, üürilisedki sees, mis siis viga elada! Kes nende aleviinimeste elu ja olu nüüd enam teabki! Egas Paunvere pole enam endine vilets kirikuküla! Oh ei! Paunvere on nüüd hoopis teine kui siis, kui teie noorena siinkandis elasite. Terve kogu ilusaid maju on sinna ehitatud, tänavad tehtud ja – pealtnäha – linn mis linn juba! Seal on oma kauplused ja ettevõtted… Oi, teie lapsepõlve Paunveret pole ammu enam olemas! Kõik on uueks saand! Kõik muutub ja seda on üksainus inimpõlv oma eluea kestel ise oma silmaga näha võind…”
“Tõsi-tõsi!” sõnab mõttesse vajunult Arno Tali, kes Jüri vastas samuti käsipõsakil lauale toetub. Nad ongi laua ääres ainukesed istujad, sest naispere on vist juba voodisse une kaissu läinud.
“Jah, kõik on muutunud…” kordab Arno, “üksnes lapsepõlve mälestused elavad hinges kustumatult edasi ega kao vist surmaski. Mäletan, kuidas veel poisikesena siin hoonete ümber paljajalu jooksin, kuidas kõik toapäälsed ja urkad said siis läbi ronitud ja luusitud. Mis sellest, et olin mõnikord üleni toimuja ämblikuvõrke täis… Metsas ja karjamaal oli iga kivi ja känd mulle tuttav ja mul olid neile isegi nimed pandud. Ega ju hooned ole siin palju muutunud, nemad on endiseksjäänud, aga seda muistset Saaret pole tegelikkuses enam olemas! See mõlgub ainult mu mõtetes. On meeles hulk ilusaid päevi, mil siin võsades ja metsades sai ümber luusitud. Suuremaa järvelgi sai kalu õngitsemas käidud, rääkimata oma kirikumõisa veskijärvest ja Kiusna ojast… Kaugel kauges minevikus on nüüd kõik need ajad…”
“Egas minugi lapsepõlv palju teisiti polnd, ehk küll minu sünnipaik oli hoopis teises maanurgas…”
“Ikka veel lobisete siin ilmast ja maast! “tuleb perenaine tagakambrist jälle istujate juurde. “Ega meestel ju see jutt ilmaski ei lõpe! Külaline on väsind ja tahab puhata. Jätke nüüd tänaseks ja minge ära magama! Ma tegin külalisele diivani peale aseme, ega me enne küll sinna väiksesse tuppa kolistama ei lähe, kui peale pühi! Kas soovite ehk juba pikali heita?” pöördub ta siis külalise poole.
“Oh, perenaine, – suur tänu teile hoolitsuse eest, – eks väsimust ole omajagu muidugi, aga egas jõuluööl ju mindagi üldse magama! Nii see vist vanasti ikka oli?”
“Vanasti! Nüüd on ju kõik muutund, mis seda vana enam meelde tuletada!” sõitleb perenaine.
“Meie ju ka vana aja inimesed, meie mälestustes on veel vaid endine aeg – ja sellest on, nagu ma juba ennegi ütlesin, raske lahkuda… Aga on ju ka mõnus istuda soojas toas jõululaua ääres ja mõlgutada mõtteid kõige selle üle, mis iialgi enam tagasi ei pöördu. Eks ole nii, kallis pererahvas?”
Jüri noogutab peaga. Ta käsi teeb liigutuse tasku poole, kuhu ta vähe aega tagasi on pistnud kustunud piibu.
“Kas külamees on suitsumees?” küsib ta siis. “Mul küll muud tubakat pole pakkuda, kui omakasvatatud pinutagust, aga hädapärast kõlbab ka see tõmmata.”
“Ei, tänan, peremees, ma pole seda tööd suutnud senini selgeks õppida! Nõrk tervis ei lasknud mul sellega noores põlves alustada ja nii see komme mulle külge ei jäänudki.”
“Aga külamehele vast ehk piibusuits ei meeldi? Ega minagi just väga suur suitsumees pole, aga kohe tunnen nagu puudust millestki, kui piipu hambus pole. Ega teil midagi selle vastu ole, kui mõned popsud tõmban?”
“Ei, kulla sõber, ei! Mis see väike suits ikka teeb. Teinekord oli sõidu ajal vagun suitsetajaid puupüsti täis, aga egas ving ju nii kiirelt tapa! Tehke aga nii, kuidas teile meeldib! Teil ju päris healõhnaline tubakas, olete parkimisel vist mingit aroomi juurde lisanud?”
“Aroomi või? Ah lõhna – seda annavad kirsilehed ja kuivatatud mooninupud, mida vähekese sekka panin, et tubakalehtede tavalist sarvekõrvehaisu kaotada,” kostab Jüri ja topib oma piibu täis.
“Eks ta ole muidugi harjumuse asi,” lausub külaline ja
