õhtusööki lauale kandma. Montöörid aga keeravad kaitsmed kohale ja lasevad sellega ka kõik liinid voolu alla. Tubades löövad elektrilambid helendama.
“Teeme nüüd ringkäigu kõigi lampide juures ära,” ütleb montöör, “siis näeme, kas kusagil veel midagi pole, mis korraldamist tahaks, ja ma näitan ka, kustkohalt iga lampi saab põlema panna ja kustutada.”
Montöörid sammuvad lauda juurde, neile järgnevad Jüri ning Maie, et uue valguse käsitsemist selgeks õppida. Ka perenaine ruttab teistele järele, et näha, kuidas uus valgus Saare vanasse lauta passib. Arno ongi juba seal. Vana tädi üksinda jääb kambrisse valvama, et kass laua peale ei läheks.
Laudas, rehe all ja lakas – kõikjal põlevad heledad elektrituled, mille valgusel ämblikud ehmatusega peitu poevad ja isegi oma niidid kokkukerimatult rippuma unustavad. Jüri proovib kõik lülitid läbi. Leitakse, et kõik on korras, ja minnakse tagasi kambrisse. Siingi säravad lambid laes, nagu väikesed päikesed, mida kaua vahtida ei või, muidu pimestavad silmad tükiks ajaks ära. Kõigi nägudel helgib rõõm, isegi vanahärra harilikult veidi tuhakarvalisel näol on jumet märgata.
Lõpuks näitab montöör veel kord tepslitele seina küljes ja ütleb:
“Noh, siin kõik täiskasvanud inimesed, lapsi ei ole, niisiis – üldised hoiatused on teile kõigile meeles ja ma usun, et keegi teist neid harukarpe ja tepsleid metallasjaga torkima ei lähe, – sealt võib siis kergesti elektrilööki saada. Mujal on kõik täitsa ohutu. Noh, need kaks auku siin tepslis on selle jaoks, et kui te tulevikus toote kunagi kas elektripliidi, triikraua, või raadioaparaadi, siis saate siit nende tarbeks voolu võtta. Muidu aga ärge neisse aukudesse puutuge!” Selle juhatusega on elektrimeeste töö lõppenud.
“Ega nüüd muud,” algab Jüri, käega söögilaua poole näidates, kus valmispandud road auravad ja paar pudelitki kaelu ülespoole sirutavad. “Teie olete oma töö teind, perenaine on laua katnud, mis siis muud, kui asume aga ligi!”
Ta istub lauda ja teised teevad tema eeskuju järgi.
“Nii-nii!” sõnab Arno laua ääres istet võttes. “Siis sellegi võisin ma oma eluajal ära näha, kuidas minu vanas isakodus süttisid need heledad elektrilambid!”
Senikaua, kui teised laua ümber sagivad, avab üks montööridest oma kohvri, võtab ühe pruuni bakeliit-kasti väljaja asetab lauaotsale. Siis riputab ta lakkelöödud naela külge spiraaliks keeratud kullakarvaliselt läikiva traadi ja pistab selle teise otsa kasti külge. Akna kõrval seinal asub pisike must rosett, millega ta oma aparaadi juhtmejupi abil ühendab.
Esmalt kostavad aparaadist mingisugused raksatused ja piuksatused, kuid siis kõlavad vanas talukambris kuulsa Straussi valsi mahedad helid. Montöör on oma raadioaparaadi kaasa toonud ja laseb sellel nüüd mängida nende tolmunud seinte vahel, kus seda kunagi ennem pole kuuldud.
“Kõik nagu kirikus!..” lööb perenaine söögilauda istudes kaht kätt kokku. “Ainult üks asi nagu ei tahaks hästi selle uue olukorraga kokku hakata…”
“Noh, ja milline siis?” küsib Jüri.
“Tuled on kõik ilusad ja heledad – aga mihukesed on kambrite seinad? Aastakümnete tahm on nüüd igal pool selgesti näha. Nii see ei või jääda! Tahes või tahtmata tuleb kambrid üle lubjata,” seletab perenaine.
“Seda teeme kevadel kindlasti, kui ilmad soojemaks lähevad ja aknaid saab lahti hoida. Lupjamine tuleb muidugi ette võtta,” kinnitab Jüri omalt poolt. “Eks see elekter ole ikka hea asi küll, aga ta nõuab ka perenaiselt suuremat hoolt majapidamises ja koristamisel. Näiteks need ämblikuvõrgud seal nurkades ja laetalade küljes… Nüüd on nad kõik selgesti nähtavad ja ripuvad nagu köied alla. Kes seda ennem nägi, et Saare perekambri laes ripuvad niisugused köieotsad? Ega nad siiski olemata olnd, aga nad ei paistnud nii silma, nagu nüüd!”
“Muidugi, muidugi,” vastab perenaine ja ulatab lauasistujatele toitu kätte. “Meie Maiega paneme nüüd harjad, luuad ning labidad tegevusse, küll siis ämblikud ühes kõigi oma võrgunööridega siit mujale kolivad! Juba lambivalgus ise oma heledusega peletab ämblikud kaugematesse nurkadesse…”
Pärast sööki lahkuvad elektrikud Saarelt, viies kaasa ka oma raadioaparaadi. Arno on neile kõik omast taskust kinni maksnud, et Jüril poleks esialgu vaja erilisi kulusid kanda. Nii valmistavad uued sisseseaded kõigile majaelanikele aina rõõmu.
Raja Kaarelgi käib asjaga tutvumas, kiidab kõik heaks ja annab juhatusi, milleks tulevikus elektrit veel kasutada saaks.
Ja nii siis juhtubki, et küünlakuu algul teab igamees Paunveres, et Saare omadel on ka elektrivalgus sisse seatud. Jah, isegi tööstusvool lastud sisse tuua.
See pole ka sugugi liialdus, sest Jüri on Arno ostetud materjalide hulgas ka väikese elektrimootori kaasa toonud ja see on nüüd Saare rehe alla seina külge monteeritud. Tema abil saab esialgu kahte tööd teha: puid lühikeseks saagida ning hekslimasinat käima panna. Sae saatis Raja Kaarel, kui ta Jüri sisseseadet oli vaatamas käinud ja näinud, et siin mootor juba olemas. Ta ise muretses endale suurema sae ja endine seisis kasutult aida seinal. Selle ta siis naabrile esimeseks “põhivaraks” kinkiski, et tehku raam ja pangu käima!
Saeraami on Jüri lasknud alevis puusepal valmis teha ning sepa juures võlli, laagrid ja seibid külge monteerida. Hekslimasin on talus juba ammugi olemas. Sellele meisterdab Jüri ise rihmaseadeldise kulgeja montöörid aitavad tal ka paraja kiiruse välja reguleerida.
Jüri on hakkaja mees. Ta õpib uusi seadeldisi kiiresti käsitsema. Arno hoiatab teda aga siiski mitmel korral, et olgu nende uute masinatega ettevaatlik, sest need on küll head abimehed, aga kui nende juures olla hooletu või tähelepanematu, siis võib ennast kergesti vigastada või isegi surma saada.
VII
Vaevalt jõuab Paunveres uudis Saare Jüri elektriseadmetest vaibuda, kui juba kõditab kõikide kõrvu järgmine: Ülesoo noor peremees hakkab uut sigalat ehitama. Ega see olegi tühi kõmu! Noor Toots on seda tõesti juba eelmisel aastal plaanitsenud. Ta on talve jooksul müüri tarbeks kivid ja kruusa ning isegi lubja valmis vedanud. Praegu tegeleb ta palkide veoga kusagilt kaugemalt metsast alevi saeveskisse, kust siis valmismaterjali koju sõites kaasa viib. Iga päev on tal kolm hobust veos. Vahel on tal alevist mõni töömees päevilisena abiks, vahel jälle aitab teda veovooris isa. Kiusna teelahkmelt oleks Ülesoo poole ka otsetee olemas, aga käidavamat teed sõites on jälle hobustel kergem, ehkki tee veidi pikem tuleb. Sellepärast liiguvadki Ülesoo voorid nüüd Saare ligidalt mööda ja nii võivad Ülesoo omad ka ise selles veenduda, et Rajalt Saarele tõesti uus elektripostide rida tuleb.
Ülesool on elekter juba paar aastat sees. Toots vedas selle sinna samal ajal, kui kälimees Kaarel Rajale. Kuigi liin üle väljade ja niitude tuleb Ülesoole kaunis kaugelt, laskis Toots seda siiski teha, et “ajast mitte maha ei jääks”, nagu ta ise armastab ütelda. Sealauda ehituse on noor Toots ise plaaniks võtnud pärast seda, kui ta mõne aasta eest Suuremaal seakasvatust jälgis ja põllumajanduse alal täiendavat haridust sai.
“Need vanad laudalogud ei kõlba kusagile,” sõnab ta kord kindlalt isale. “Karjalaut sai küll mõne aasta eest põhjaliku remondi ja osalise juurdeehitusega noorkarja tarbeks vajalikule tasemele viidud, aga sellest kõigest on siiski vähe. Sead ei või ju ometi seesugusesse prügihunnikusse jääda, nagu see vanaisa-aegne madal ja kössivajunud laudalogu siin on. Neilegi on rohkem valgust ja paremaid elutingimusi vaja!”
“Tühja kah,” püüab vana Joosep küll esiteks vastu vaielda ja ajab isegi oma küüruvajunud keha sirgu. “Kas n’d sead
