juba nii kaugel, et tagasi sa ujuda ei saa,” noogutas Teriek ja ta kuratlik naeratus venis laiemaks. „Me läheme otsima Saladuslikku Saart.”
Suutsin hoiduda võpatamast, kuigi tuhat mõtet mul hetkega läbi pea jooksid, nende hulgas mitte viimane tõepoolest merre hüpata ja vaid paari miili kaugusel rohetavale kaldale ujuda. Selle asemel otsustasin rumalukest mängida… mille kohta kinnitatakse, et see mul kahtlaselt hästi välja tuleb.
„Saladuslikku Saart? Mingit muinasjuttu siis? Ei usu. Mõttetu.”
„Ei ole nii väga mõttetu.” Seda lausus Maguns oma rahulikul toonil, millele vein eriliselt unise kõla andis. Tal oli veider aktsent, kuid ma ei osanud mõelda kaugemale, kui mõistatada, kust see olla võiks. „See ei ole tegelikult saar. See ei ole ka elusolend. Ma jagan meie professori arvamust, et tegemist on laevaga. Kaua aega arvati, et tegu on kusagilt lahtimurdunud tufikamakaga. See peab ju veest kergem olema, et ujuda, samas on suurem osa sellest vee all. See on küll mererohtu ja molluskeid täis, kuid selle kuju on liiga korrapärane – tegu on tohutu, mõlemast otsast tömbi silindriga. Ent miks see kusagil kaldale pole uhutud? Noh, mõnes kohas ju käivad hoovused ringiratast ja sel tuuletakistus on väike, kuna enamik on vee all… Ei, seda on nähtud ka seal, kus hoovusi ei ole. See peab olema laev.”
Tema monoloog andis mulle aega mõelda ja mälust kokku kraapida kõik selle, mida ise tolle veidra nähtuse kohta teadsin. Kui ta seda niimoodi rahulikul toonil, analüüsides esitas, oli mul häbi oma tondilugudest ja legendidest sündinud hirmude pärast. „Nii et siis on olemas kapten Nemo?”
„Nemo? ’Ei keegi’…” Teriek vangutas pead ja kuigi ta ikka veel irvitas, oli see sõbralik. „Ei ole kuulnud. Kust sa seda tead?”
„Meil kloostris oli üks vana käsikiri, kus kirjeldati maailma, sellist veidrat tulevikumaailma, kus Ameerika on asustatud meie inimestega ja üks englemannide peale väga kuri indu seal omale imelaeva kokku lasi panna.”
„Tahaksin seda lugeda!” Noormees vangutas pead. „Maailm on ikka imeline! Aga ei, meil on mõned teated… kuuldused pigem, et see seltskond – noh, vähemalt mõned neist – nimetavad end Kreeka jumalate järgi.”
Ingrid vaatas üles ja lonksas õlut.
„Kas siin ongi selline auk sees?” Ta lehitses käsikirja ja ajas näpuga ridumööda järge.
„Kas sa mõtled seda, et kirjeldust, kuidas nad sinna nõndanimetatud saarele lõpuks sattusid, ei olegi?” küsis Karl, vaadates üles teiste paberite pealt, mida ta ise vahepeal uuris.
„Nojah. Ühel lehel nad sõidavad merele, järgmisel on juba kohal.”
„Viktoril on siin vastavustabel. Ta teistes paberites on mitmes kohas kurdetud, et käsikiri ongi segane ja ilmselt on üsna palju lehti puudu. Kusjuures mina saan sellest tabelist nii aru, et Viktor on seda lugu rohkem korrastanud, kui see algselt oli. Ma andsin sulle praegu meelega just käsikirja puudutava osa, jättes kõrvale tema enda kirjutised. Neis näiteks viitab ta ühele lõigule siin käsikirjas tagapool, kus autor, see Andrizzi ütleb, et ta jätab maha mustandi…”
„Ja sina annad seda mulle selles ’soovitatavas lugemisjärjekorras’, mis siin kirjas?” küsis Ingrid tabelit uurides.
„Nojah. Kogu seda kapsast lugedes jääb ainult nõustuda Viktori arvamusega, et see on tõepoolest must käsikiri, mida ei ole kunagi tehtud valmis tasemeni, mida me tavaliselt kirjanduselt ootame. Viktor viitab lausele üsna alguses, kus Andrizzi mainib teaduslikku väärtust omavate materjalide saatmist oma õpetajale. Jääb ainult nõustuda tema oletusega, et sinna kadusidki retke puudutavad päevikuosad.”
„On see edasi sama… jabur?”
„Hee. Aga sa ei ole veel midagi näinud. Järgmine osa on juba väga kreisi.” Ta koputas sõrmedega avatud leheküljele.
Ingrid vaatas teda hetke mõtlikult, neelas küsimused alla, ohkas ja asus lugema.
Ja nii juhtuski, et me ei jõudnud otsitud Saladuslikule Saarele mitte kui teaduslik ekspeditsioon, vaid kui tavalised merehädalised. Siiamaale kummitavad mind mu unedes selle tohutu elamise õõvastavad koridorid, määratu labürint terasest koopaid, milles elas too kummaline seltskond, kelle juurde meid saatus oli paisanud. Kas aimasid krahv või Ruxus või Chang midagi sellist? Vaevalt. Jah, nad ootasid ootamatut, kuid mitte sellisel määral. Jah, nad olid valmis raskusteks ja hävinguks ja kuigi mu mõte tõrgub seda omaks võtmast, võis krahv ka tütre kaasavõtmisel arvestada millegi sellisega, mis lõpuks juhtuski. Ta on piisavalt vana, tark ja kogenud. Ja piisavalt eesmärgikindel ning küüniline. Vanade aadlisuguvõsade häving ja allakäik on ju teada asjad, aktsepteeritud meie ajal kui teaduslikud tõed. Ehk tahtis ta tuua midagi uut juba oma aja ära elanud verre? Ehk tahtis ta lihtsalt lõppu, olgu see siis milline tahes? Ma ei tea, aga vaevalt ma selliseid mõtteid heietades ta vastu väga ülekohtune olen.
Et mul liiga valus ei oleks, alustan kohe päevast, mil ma kaotasin Cherili, ja see oli viies või kuues meie Saarele sattumisest lugedes. Olen endalt korduvalt küsinud, kas ma ikka armastasin teda tõsiselt? Ta oli aadlik, külm ja kauge. Ta oli hoopis teistsugune, kui Romeki lõbusad, päevitunud ja natuke räpased vormikad tüdrukud. Ta ei olnud naisterahvaste keskmisest kasvust üldse palju pikem, kuid näis sellisena, sest kuigi ta polnud haiglane, oli ta kohutavalt kleenuke ja habras; oma osa andis kindlasti ka minu jaoks seninägematult heledate, kuldset viljapõldu meenutavate juuste kosk, mis vööni ulatus, kui need tal lahtiselt seljal olid. Kas pean üldse ütlema, et minu jaoks meenutas ta rohkem haldjat või jumalannat, kui lihast ja verest inimest? Ma ihaldasin teda tõesti kõige esimesest pilgust ja kandsin kogu selle reisi endas kibedat teadmist, et endale ma teda ei saa. Teisalt olen piisavalt tark arutamaks võimalusi, et võib-olla ehk petan end praegu seda endale sisendades, sest ükskõik kui vähe mul oligi lootust, ihkasin ma teda kogu hingejõuga ja lõpuks tõi too kummaline olend väga teistsuguse lahenduse sellesse haledavõitu apoteoosi…
Meri oli tormine ja me liikusime mõõduka kiirusega Saint-Cardicie saare metsaste küngaste juures. Või suur see kiirus õieti oli? Ma ei tea sedagi. Loginööri järgi oli tegemist kihutava tõlla kiirusega. Laev oli aga nii suur, et see näis peaaegu paigalseisuna. Ka orkaan ei olnud suutnud seda arvestatavalt kõikuma panna ning need paarimeetrised lained, mis tol päeval ookeani vahuharjaliseks muutsid, purunesid jõuetult vastu ta mereveeski roostetamatuid külgi, suutmata tolles hiiglases isegi vaevutabatavaid värinaid tekitada.
Oli kevad, siin-seal kõrgemal mägedes oli veel näha valgeid lumelaike ja pruunikaskollaseid mulluseid rohuvälju, madalam mets aga oli rõõmsalt heleroheline ning karges soolases meretuules aimus tiinet soojust. Ühtegi meeskonnaliiget ei olnud näha, ent luugid olid lahti ja rõõmsalt lainetav meri kutsuv. Olime Cheriliga tulnud tekile ja uurisime eemal kaldal keerlevaid linnuparvi, millest õhk paks oli, ning siis märkasime mingite loomade kolooniat rannal. Meiega liitusid ka Teriek ja Maguns. Ükski meist ei suutnud sellelt distantsilt öelda, mis loomadega on tegu, oletasime vaid, et need võivad olla kas hülged või merilõvid. Maguns pidas neid hüljeste kohta liiga suurteks, sellal kui Cheril väitis, et meist kellegi teadmised ei pruugi siin ookeanil elavate imetajate kohta kuigi täpsed olla. Maguns vaidles sellele nördinult vastu, teatades, et on olnud kaasas ühel püügiretkel Põhjamerel.
„See, et sa oled korra näinud Põhjamerd, ei ütle, et sa tunneksid ära loomad, kes elavad nendel meredel siin,” kuulutas Cheril talle oma naiseliku vastuvaidlemist mittesalliva tooniga. „Kust tuleb sinu veendumus, et need pole lihtsalt suured hülged? Oskad sa nimetada olulisi erinevusi, eriti selliseid, mida sa selle maa pealt märkad?”
Maguns sattus kimbatusse, ent soovimata lahinguta taanduda, vangutas pead: „Mind
