meeleheidet, sest kuigi mõned vahelelipsanud väited olid ju tegelikult väga lihtsad, kaldus nende vestlus alailma selliste mõistete ja kontseptsioonide rägastikku, mis kaugelt ületasid minu taipamisvõime piire.
Ma peatusin siinkohal, sest kindlasti ei saa te aru, kui teistmoodi maailma me sisenenud olime. Ma ise olen lugenud õige mitmeid paremaidhalvemaid lugusid veidratesse laevadesse või lossidesse igasuguste arusaamatute imede keskele sattumisest. Ma olen lugenud ka lugusid, kus autor kõiki imesid väga arenenud tehnikaga seletada püüab. Selles suhtes olid meie olud seal allveelaevas veel eriti vildakad, sest laeva omanik ja kogu tema kaaskond kinnitasid, et tegu pole maagiaga, samas kui nad kogu aeg tegid asju, mille Jumal peaks olema endale reserveerinud.
Me istusime laeva lae lähedal ja meie ümber väreles ookeani sinakas kuma. Laev hoidis, nagu enamasti, mõnikümmend meetrit allapoole merepinda ja kaitseluugid olid lahti. Meist keegi ei julgenud esimestel päevadel viibida selles ruumis, mida nad mingi arusaamatu huumoriga buduaariks kutsuvad, sest veest ei eraldanud meid midagi tajutavat. Buduaar oli ülevalt avatud, välja arvatud üks massiivne tala laes, ja sealt võis pista käe otse möödatormavasse soolasesse vette. Kui see ei olnud nõidus, mis vee eemal hoidis, siis mis see oli? Jutt mingist „väljast”, mingist „ruumi struktuuri kodeeritud barjäärist”, mis lugupeetud professori silmad sädelema pani, oleks võinud minu jaoks ka olemata olla.
„Nad ütlevad, et sa oled põrgust põgenenud deemon,” märkis professor ettevaatlikult. „Ronisid sa läbi ilmajuurte põrgust välja?”
„Jah, ma ise rääkisin neile seda,” mühatas Kronos temale omase seletamatu lõbususega, nina veinikarikasse peites. „Et ma olen põrgust põge-nenud deemon. Et ma leppisin inglitega kokku ja võitlen nüüd nendega koos kaose jõudude vastu, tehes seda, mida nad teha ei saa, ja otsides nii lunastust. Aga sinu peas läksid praegu kaks täiesti erinevat lugu segamini – ilmapuu ei puutu siin üldse asjasse, seda ma legendi ei seganud. Sealt tulin ma päriselt.”
„Aga mis sa päriselt oled? Kust sa päriselt oled? Ilmapuu…”
„Armas professor, me oleme seda kümneid kordi rääkinud. Ma olen ühest neist lõimedest, mis siin puntras võbelevad. Ma olen minevikust, mida siin pole olnud, et luua tulevikku, mida muidu ei tuleks.”
„Kuidas saab minevik mitte olemas olla? Kas juba juhtunud asjad ei ole ajaloos paigas? Neid ju mäletatakse, neist on kirjutatud…”
Ta puhkes naerma ja taas – taas nagu kordi ja kordi varem – jooksid mul külmavärinad mööda selgroogu, nii kõle ja rõõmutu oli see naer. „Olemasolev on palju suurem ja keerulisem, kui te siin ette kujutada oskate. Kindel on vaid see, et me kõik liigume oma sünnihetkest oma surma poole ainult ühes suunas ja seda saadab meie mälu jälg. Kuid ei ole olemas sellist kella, mis meid omavahel paika paneks. See kell peaks asuma väljaspool meie maailma ja siis ei mõõdaks see midagi.”
„Aga planeetide asend päikese ümber?” küsisin ettevaatlikult.
Kronose pilk peatus minul ja ta näis mind taas mõõtvat, nagu ta tegi tegelikult iga kord, kui suutsin mõne asjaliku küsimuse küsida.
„Keerulistele küsimustele on olemas lihtsad, selgesti mõistetavad valed vastused.”
Me kõik mõtlesime selle üle natuke aega, kuid arusaadavalt oli see vaid mõtteuperpall, tegelikult ta ju ei vastanud.
„Aga tulevik, mida sa tahad muuta?” võttis professor jutujärje tagasi. „Mille poolest see erineb ükskõik kelle loomulikust austusväärsest soovist korraldada asjad oma parima äranägemise järgi?”
„Selle poolest, et ma saan tulemust kontrollida.”
„Sa oskad niisiis ikkagi ajas rännata?”
„Ajas rännata ei saa.”
„Kuid… Mulle meenub, et sa lubasid selgitada, et on võimalik luua olukord, kus pole võimatu minna ajas tagasi ja tappa oma vanaisa, kui ta veel laps on?” meenutas professor üht vana mõtteharjutust, mille üle kooliski korduvalt arutlenud olime.
Kronos keerutas veini oma karikas ja valas selle siis uuesti täis. Ta sirutas välja oma pika kahvli, mis meid ikka õõvaga täitis, ja näris pisut aega meemarinaadis leotatud jäneseprae tükki.
Vaadake, enamik toidunõusid olid tavalised. Olid noad, kahvlid ja lusikad. Neid oli suuremaid ja väiksemaid ja kuigi saime aru, et erinevate roogade jaoks on mõeldud erinevad riistad ning kuigi Cheril koka abil endale asja selgeks tegi ja meilegi kiirkursuse korraldas, ei paistnud pererahvas ise sellest hoolivat. Hoopis teine asi oli mõned nõud, mis ei käitunud nii, nagu nõudele kohane, ja üks neist oli kahvel, mida Kronos ise kasutas. See nimelt võis vajadusel vähemalt inimesepikkuseks venida ja suvalise nurga all painduda.
„Mul ei ole sõnu, et seda teile seletada,” porises too jumalasarnane olevus. „Seda on teatud tingimustel võimalik korraldada, kuid kindlasti pead sa korraldamist alustama enne, mõistad, enne tapmishetke. Ja ka siis on üks oluline takistus. Te peaksite millalgi – kui te juba ei ole – avastama ühe väga universaalse seaduse, mis kehtib alati ja kõikjal. Asjad kuluvad.”
„Me nimetame seda entroopiaseaduseks. Lõpuks muutub kõik struktuurita soojuseks. Termodünaamika.” Minu hooleks jäi viimase põhivõrrandid paberile panna – muidugi tema kummalise hindava pilgu all.
„Jah. Hea. On olemas selline asi nagu laiendatud entroopiaseadus ja see seadus välistabki sisuliselt igasugused ajavooluga mässamisel tekkida võivad paradoksid. Kord läbi elatud aeg on loomulik, madalaimal energiatasemel, maksimaalse entroopiaga. See on nagu perpetuum mobile – loodusseadustest tuleneva paratamatusega degradeerub ka keerukaim ja teravmeelseim ajasilmus.
Inimene ise on muide üks keerukaimaid infot töötlevaid süsteeme ja seega on üks keerukaimaid juhtumeid iseenda kohtamine. Ma olen seda proovinud. Ega seda enne ei usu, kui järele proovid, nii tõeliselt hulluksajav on see. Mäletama jääd sa ju viimast versiooni, lõpmatuid iteratsioone sa mäletada ei saa. Kuna info allub samuti entroopiale, vahetatakse seda lõppkokkuvõttes võimalikult vähe – sellised kohtumised on ka tugevaima närvikavaga inimesele väga vastumeelsed ja ei ole haruldane, et lõppversiooni totaalne äraspidisus mõned hulluks ajab.”
Ta vaatas meid oma tavalisel lootusetust väljendaval ilmel ja peitis nina veinisse.
„Aga sa kas ei selgitanud midagi või me ei saanud aru,” andis Chang alla.
Kronos krimpsutas nägu ja langetas korraks pea kopsuga lauale. Mõnikord olid tema žestid mõrvaiha tekitavalt ilmekad. „Mul puuduvad sõnad, et kirjeldada maailma nii, nagu mina seda näen. Ka matemaatikast ei ole abi, kuna peaksin defineerima mõisteid ja arvutusmeetodeid, mis leiutatakse siin mitmesaja aasta pärast. Kuidas saan ma teile selgitada aja imaginaardimensiooni mõju, kui isegi minu kodu matemaatikud vaidlevad, kas see asjandus on reaalne või ainult matemaatiline abstraktsioon, et võrrandisüsteem ilus välja näeks?”
Ta lasi meil taas mõnda aega end väga väikesena tunda.
„Ei ole olemas selliseid asju nagu ajas liikumine, olgu see siis „edasi” või „tagasi”. Inimese ajataju on seotud entroopia suunaga, lihtsustatult põhjus-tagajärg seosega. Niimoodi bioloogiline elu toimib.”
Ta uuris meie mõistmatuid silmi, ohkas ja täitis uuesti oma karika. „See pole üldse oluline. Kuid räägime selle selgeks. Oletame, et ajaränd oleks lihtsalt teostatav ja seega saaks eksisteerivat maailma pidevalt minevikus muutusi tehes lõpmatuseni mudida ja nügida. Jätame kõrvale selle aspekti, et esimene, kes selle avastaks, oleks sellest hetkest
