Sümfoonia katkenud keelele. Siim Veskimees
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Sümfoonia katkenud keelele - Siim Veskimees страница 9
„„… ilmselt mitte siit ilmast pärit,”” luges Ingrid ja vaatas arusaamatuses üles.
„See ongi poolik lause,” keeras Karl õige käsikirjalehe ette. „Eelmine leht on puudu. Kui sa edasi loed, saad aru, et ta ilmselt kirjeldab midagi, kuid minu ja Viktori oletused ei ole paremad kui sinu omad.”
Ingrid noogutas ja jätkas lugemist.
Kuid kas me ei saa sedasama öelda ka kõige muu Kronosega seonduva kohta? Kui ma tol hommikul peale seda kohutavat kogemust – inimesed ei ole mõeldud lendama! – ärkasin, vapustas mind ümbrus – ma olin kindel, et olen kodus. Õhk oli puhas ja selge ja päike paistis rõõmsasti kusagilt ülevalt. Ma lebasin mõnda aega poolunes – ma olen nüüd piisavalt tark mõistmaks, et see tuli suuresti neist rohtudest, mida ta mulle salaja andis –, siis aga rapsasin voodiriideid ja tõusin ühe ropsuga istukile. Küllap oli mu pilk metsik. Kõik tuli meelde.
Voodi oli võimatult pehme, linad lumivalged ja käe all soojalt siidjad. Ma uurisin ümbrust üha süvenevas arusaamatuses, millele lisandus ka viha, sest kuigi nii paljud asjad meenutasid mulle Romekit, oli ühe pilguga selge, et tegu vaid kaudse sarnasusega. Miks Kronos vaevus sellist maskeraadi tegema, ma ei tea. Tema jutt tuttava ümbruse rahustavast mõjust on jama, sest järgmiseks tuleb ju valus mõistmine, et tegu vaid võltsinguga.
Esimene erinevus oli suurus – sellesse tuppa oleks mahtunud terve auditoorium, see oli kümneid kordi suurem kui mu kolmanda korruse kamber, milles elasin Akadeemias õppimise ajal. Põrand oli väga täpselt töödeldud puitparketist ja ka seinad olid kaetud heledas rahustavas toonis puitpaneelidega. Muidugi, suurem osa Romeki keskklassi majadest on seest sellised, kuid ma olin kindel, et ei seinad ega põrand ole päriselt puust, vaid ikka sellest imelisest materjalist, millest on tehtud suurem osa Kronose kasutuses olevate elamute ja Saladusliku Saare ruume, ja millele võib anda mistahes materjali väljanägemise. Ma ei teadnud isegi, kas kahest hiigelsuurest aknast tuppa voogav valgus ehtne on; kas aknadki ehtsad on. Neid katsid heledad kardinad, mis küll lasid sisse valguse, kuid varjasid vaate välja. Veel olid toas laud, paar mugavat tooli selle juures, mõned väikesed kapid – see oli kõik. Kõik see häiris mind – see oli nii tuttavlik, kuid samas võõras, seletamatult ilus ja lihtne ja lootusetult võõras.
Mis oli seal akende taga? Ma tahtsin tõusta, ent avastasin siis, et olen linade vahel alasti. Siis tajusin ma iseenda lõhna. Ilmselt olin väga rumala näoga, kui omaenese ihu uurisin, seejärel panin käsivarre nina vastu ja nuusutasin. Laeval haisesime me kõik higi ja soola järele, Saladuslikul Saarel oli omapärane, kuidagi elutu lõhn ja varsti me ei tajunud seda enam. Nüüd oli mu nahal kerge värskusearoom, mida ma millegagi seostada ei suutnud. Ma vabandan selle kõrvalepõike pärast, vabandan, et oma tagasihoidlikku isikut mainin, kuid pean vajalikuks selgitada, mis mõjutas mu meeleolu ja ehk ka objektiivsust. Ma avastasin oma rõivad korralikult kokkupanduna siitsamast kõrvalt. Ma piilusin ringi, et ega keegi mind ei jälgi, tõusin siis ja uurisin neid. Seal oli kõik, mis mul üldse oli. Riided olid puhtad ja korralikud. Ikka seesama uskumatus – ma keerutasin riideesemeid käes, püüdes seda mõista – need olid nagu mu rõivad ja nagu ei olnud ka. Ma uurisin tähelepanelikumalt kohti, millest teadsin, et need pidid katki olema, ning asi läks hullemaks – keegi oli neid väga hoolsalt parandanud.
Antagu mulle veel kord andeks – mul on niigi häbi, et ma ära vajusin ja võtsin vastu rohu, mis mind magama pani. Mulle oli äärmiselt vastumeelne tõdemus, et minu magavat keha on keegi lahti riietanud, pesnud ja siis siia voodisse asetanud. Loodetavasti olid need vähemalt ta meesteenijad, mitte naisteenijad või veel hullem, mõni neist deemonist juhitud masinatest.
Igatahes olin ma vaimselt väga halvasti ette valmistatud selleks, mis meil ees pidi seisma. Ma suutsin vaid pisut mahla juua ja kui Kronos hommikusöögi lõppedes lihtsalt tõusis ja ütles: „On aeg. Kas olete valmis?” olin valmisolekust äärmiselt kaugel, kuid uhkus ja uudishimu olid tugevamad. Vestlused katkesid poolelt sõnalt ja minagi tõusin, suutes ehk välja näha tõsine, mitte hirmunud.
„Ma ei hakka üle kordama, mis põhjusel ma palusin end saatma vaid teid. Chang tahtis seda hirmsasti ja temal on sellest kõige rohkem kasu. Ruxus on üks väheseid, kelle puhul ma olen kindel, et ta närvikava vastu peab, ja kuna ei krahv ega veel vähem tema pereliikmed kõne alla ei tulnud, on ta tunnistaja. Andrizzi on samuti tunnistaja, pealegi teist teistest suhteliselt sõltumatu; ma tean, et ta paneb selle kõik kirja. Mu sõbrad on seal käinud ja nendega jätsin ma juba hüvasti. Hüvastijätud on halvad ja mõttetud asjad, seega korraldan ma teile lihtsalt teadusliku ekspeditsiooni. Ja Poseidon on kaasas sellepärast, et keegi peab teid ka tagasi tooma. Rohkem ülikondi niikuinii ei ole.”
Ma kartsin neid „ülikondi” kõige rohkem, sest mul olid silme ees kohmakad ja rasked vasest ja kummist türbid, millega meil sadamates vee all käidi. Ma muidugi eksisin, sest tema omad olid loomulikult kerged ja imeõhukesed. Vähemasti see hirm kadus, eriti kui Poseidon demonstreeris, et neid on peaaegu võimatu purustada. Sama tugevad olid otse ülikonda kootud hingamismehhanismid, sest mingeid järelelohisevaid voolikuid seal loomulikult ka ei olnud.
Me laskusime ilmapuu juurtesse ja ühe spiraalkäigu alumises otsas ootas mind kummalisim kogemus, mida ma ette oleksin suutnud kujutada. Iga sammuga oleks keegi mulle nagu liivakoti õlgadele visanud. Ma kõndisin ja muutusin kogu aeg raskemaks. Ma hakkasin tuikuma, ahmisin õhku ja vist komistasin, sest avastasin end vastu käiguseina toetumas. Ma ei olnud ainuke, isegi Poseidon tuikus ja ainult Kronos silmitses meid mõni samm eespool rahuga, milles siiski võis aimata õige kerget kannatamatust.
„Kõndige ettevaatlikult, sest te olete siin poolteist korda raskemad kui Maal. See planeet on suur.”
Mu pea käis ringi ja nüüd sain ma aru, et me kõik olime sinna toppama jäänud. Ma ajasin end jalule ja mul oli tunne, nagu oleksin tõusnud peale rasket haigust või üritaksin midagi väga rasket seljas kanda. Juba spiraalkäigust väljaronimine võttis mu hingeldama, seda enam, et hing kippus kinni jääma. Kuidagi sain siiski rütmi kätte ja kui maapinnale jõudsime, olin paremas seisus kui nii Ruxus kui Chang, kuid ei tohi unustada, et olin Ruxusest kakskümmend ja Changist nelikümmend aastat noorem. Isegi Poseidon higistas ja vedas ilmse pingutusega jalgu järel. Tegelikult oli läinud väga palavaks ka.
Õnneks palus Kronos meil kohe peale käigustikust väljumist istuda ühte oma maapinna kohal hõljuvasse tõlda, mida ta teinekord lugupidamatult lendavaks vaibaks kutsus. See andis meile võimaluse ringi vaadata, muidu oleks meil iseendiga liiga palju tegemist olnud.
Vaatepilt oli selline, et ma ei suuda seda kunagi unustada, ükskõik kui vanaks ma saan.
Kõigepealt oli kogu too hoone teise suurema hoone sees. Meie kohal kummus võlv nii kõrgele, et ma ei uskunud, mida silmad nägid. Tõld läbis neli üksteisele järgnevat suurt pöördust ja iga ukse taga pressiti mul õhk kopsudest välja. Kujutlege, nagu lööks tuul teid nagu haamriga igast küljest korraga. Vaevalt ma püsti oleksin jäänud, sest rinnus rõhus valusalt ja pea käis ringi. Paistis, et teistel inimestel ei ole parem, vaid Kronos jälgis meid pigem kliinilise huviga ja vaevus isegi kommenteerima, ehkki ta sõnad olukorda paremaks ei teinud:
„Siin on õhku kakskümmend korda rohkem kui Maal ja see pole hingatav. Hapnikku praktiliselt ei ole, küll aga on mitmeid mürgiseid gaase. Rõhulöök võtab harjumata inimestel mõneks sekundiks pildi eest, siis sisemine ja välimine rõhk tasakaalustuvad. Tänage õnne, et rõhk tõusis neljas osas!”