midagi.
Selle kõige üle laotus rohekas taevas. Kõrge ja palju suurem taevas, kui ma seda kunagi näinud olen. Ja siis muidugi teadmine, et me oleme kusagil nii mõõtmatult kaugel, et valgusel – saate aru, valgusel! – kulub meie armsalt Maalt sinnaminekuks paarkümmend aastat. Ma ei näinud seal ööd, kuid meie päike pidi sealt paistma ühe tagasihoidliku tähena. Ma tegelikult ei oska seda ette kujutada, ent ma usun, et ilma Kronose imelise kaitseta oleksime seal ilma igasuguse lootuseta mõne sekundiga surnud, ja ilma ilmapuu nõidusliku Teeta asuks see kohutavalt võõras ja elutu maailm nii kättesaamatult kaugel, et igas mõistlikus tähenduses poleks seda meie jaoks lihtsalt olemas.
Me peatusime rohekalt helkiva ja tugevasti kihiseva lombi serval.
„Oh… Kurat! See on elu!” Kõik kolm meest olid ühe hetkega kaldaliival põlvili ja lasid sogasel veel läbi kindasõrmede voolata. Jah, ka Poseidon oli elevil. Ainult mina ei suutnud lombi vastu huvi tunda, sest olin just avastanud midagi muud.
„Nii see on,” oli Kronos noogutanud ja sealsamas ühele kivile laskunud, uurides laisalt ümbrust ja andes meile teistele aega ringi vaadata. Ma olin järginud ta pilgu suunda ja mind rabas mõistmine, mis õieti on see tohutu hall sein, mis sealsamas järgmise kingu taga lösutas.
„See lomp on ookeaniga ühenduses?” Chang uuris meie tulekuteest vasakule jäävat kaljusegadikku, kus siin-seal vilkus vesi.
„On. Ma tõin teid siia sellepärast, et esiteks on see mu laeva lähedal ja teiseks on siin kontsentratsioon väga kõrge ja see on nii ilmne.”
„See on siis kohalik elu. Täiesti võõras algne elu…” Chang polnud lombi kohalt tõusnud.
„Ei ole algne elu. Maine. Ma ei tea, kas seda tehti tahtlikult või tahtmatult, aga need on maised bakterid, vetikad ja igasugused teised algloomad, mis on kõigest mõne tuhande aastaga muteerunud vähemalt tuhandeks eri vormiks. Terve ookean on neid täis.”
„Mõne tuhande aastaga…”
Kronos ohkas. „Jah, mu kallis Chang. Ka mina olen ainult kivike aja laviinis. Katsuge mõelda multiversumi kontekstis.”
Poseidon ajas end sirgu ja astus Kronose kõrvale. Viimane tõstis vaid korraks pilgu, kui teine korraks käe ta õlale asetas, otsekui häbenedes selle kukkuda lasi ja tõlla juhiste taha istus. Nemad jätsid siis niimoodi hüvasti.
Chang, ikka veel põlvili lombi ääres, üritas pead sügada ja vandus omaette. „Jah, saan aru. Aga ma ei suuda nii kiiresti arvutada. Kuid see võtab ikkagi tuhandeid aastaid?”
„Chang, kui minu eelkäijad ühendasid maailmad, segasid nad kaardipaki segamini. Seal, kus enne oli juttu tõenäosustest rohkem kui üheksakümmend üheksa sajale, jäi järele vaid kaks kolmandikku.”
„Aga seda on ikkagi väga palju!”
„Chang, me töötame sellega, mis on. Isegi minul ei ole teistsugust maailma võtta. Geoloogiliste ajastute kontekstis on see vaid hetk, kui korraga on planeedi atmosfäär täis hapnikku. Inimtsivilisatsioonide skaalas aga…” Ta lõi käega. „Keegi ei saa anda rohkemat kui võimaluse.”
Ma sain alles siis aru, millest nad räägivad. Täpsemalt, ma sain aru, mis teemal nad räägivad, kuid ma ei ole kunagi mõistnud teadust, mida nad leppisid kokku nimetada psühhoajalooks. Selle sisu on selles, et kui teatud rahvad teevad mingeid asju teatud järjekorras – näiteks õpivad süütama tuld, mis põleb päikese südames, enne, kui nad võidavad surma – siis nad hävitavad end tules, ja väga paljude maailmade rahvad pidid olema selles surmalõksus.
„Ja sa lähed hävingu südamesse.” Seda ütles Ruxus.
Kronos muigas. Ja kes teab mitmendat korda juba ei suuda ma üle saada sellest, kui rõõmutu ta naer oli. „Sa tead tuhandeid mõistulugusid võitlusest parema eest, mille käigus kaotatakse kõik. Sealhulgas eesmärk ja iseennast. Me rääkisime sellest. Ja me rääkisime ka võimalustest.”
Ma võisin vaid oletada, millele ta vihjas – küllap oli Ruxus varem Kronosega nelja silma all rääkides avaldanud soovi kaasa minna.
Ta tõusis: „Võtke seda lihtsamalt. Meie teed lähevad lahku. Ma selgitasin nii hästi kui oskasin, miks ma pean startima siit, ja Maa ohutus ei ole nende hulgast mitte viimane, sest ma hakkan vabastama tähtede võimsusega võrreldavaid energiahulki. Ma ei tea, mis teist saab. Ma ei näe tulevikku. Meil kõigil on oma tee ja minu oma siin on läbi…” Ta jäi poolelt sõnalt vait; ma ei olnud teda mitte kunagi kaine peaga nii pikalt rääkimas kuulnud. Mul on alati olnud tunne, et ta eelistas vaikida kindlas veendumuses, et niikuinii keegi temast aru ei saa, ja kui ta joonud oli, ei suutnud ta end lihtsalt valitseda.
Ta pööras meile selja ja lisas juba eemale kõndides: „Me saame veel mõne aja sidet pidada. Õnne ja edu teile!”
Ja niisama lihtsalt ta läkski. Ta kõndis oma laeva poole, mis oli ju Leviatani täpne koopia – sest ma tean kindlalt, et Leviatan see olla ei saanud. Poseidon keeras tõlla kohe ringi ja me libisesime linna suunas tagasi. Ma oleksin ehk tahtnud näha, kuidas Leviatan taevasse sööstab, seda enam, et Poseidon seletas, et see pidi isegi väga-väga paljude penikoormate tagant uhke vaatepilt olema, kui Kronos ilmakoesse augu rebib. Teisalt aga oli mul ometi vaid kohutavalt hea meel, kui me jälle hella kodupäikese kätte astusime, sest ma ei ole kindel, kaua ma seda nii kauget ilma veel välja kannatanud oleksin.
Vabadus on tunnetatud paratamatus, või on paratamatus tunnetamata vabadus? Ma ei tea kindlalt, kuid mul on tunne, et ühel päeval viskavad kreeka vanade jumalate karikatuurid oma laevast välja kõik külalised, hulbivad merele ja vajutavad punast nuppu. Ma kahjuks tõesti ei oska näha tulevikukardina taha – ent ma tunnen inimesi ja niikaua, kui see nupp neil seal on, tekib kiusatus sinna vajutada, et veel selles elus uusi ja kummalisi maailmu näha.
Kronose hingus on mürk.
See oli nii tüütu ja mõttetu – ma mõtlen kogu Püha Inkvisitsiooniga seonduvat. Nad ei saanud millestki aru. Nad ei olnud midagi, võrreldes nende jõududega, mida Kronos käsutas, ent ometi olid nad nagu tüütud putukad.
Eks ma olin neid alahinnanud ka, ja alahindan siiani, andku Jumal mulle andeks. Pärast seda, mis meiega juhtunud oli, ei suutnud ma neid tõsiselt võtta. Mu maailm oli tükkideks lagunenud – see oli see, mis minuga juhtunud oli! Arusaamine, et kogu mu maailm on üks Aja peatee ääres tukkuv unine külake…
Ma tulin ära siia põhja, võtmata kaasa midagi peale selle käsikirja, mida ma kõigi eest peitma pean. Isegi Changil oli pahandusi. Isegi lord Ruxusel oli! Teriek ja Maguns on samuti peidus või vähemalt nime vahetanud.
Ma kirjutan siia viimased leheküljed ja siis…
Andestatagu mulle need mõttepausid või lugupidamatumalt öeldes eksalteeritud õhkamised, mis kindlasti head stiili ei näita. Ma kõhklesin kaua, kuid olen otsustanud suurema osa oma käsikirjast siiski alles jätta, lootes, et kirjapanduga osatakse kunagi midagi peale hakata. Kavatsen selle siin ühes teises lõimes orva peita ja kinni müürida, nii et isegi kui see peatselt leitakse, ei saa see meid kahjustada, kuid hea õnne korral kulub sajandeid, enne kui see uuesti välja tuleb.
Mu võlusõrmus hakkas tuksuma. Välja ei paistnud see kuidagi, vaid vasaku käe keskmine sõrm, kus ma seda kandsin, tõmbles kergelt, kui merevaigusäde seda piinas. Õnneks olin üksi raamatukogus. Olin end varem kah taha harvakasutatavasse köitmisruumi sulgenud, nii et keegi selle üle eriti ei imestanud.
Ma
