on salvestus,” alustas Kronos sissejuhatuseta. „Sa tead, kuidas seda uuesti ette mängida, kui midagi segaseks jääb. Olen sinu reaalsusest juba tundide kaugusel, nii et normaalsel viisil me kahjuks enam rääkida ei saa. Kummatigi saan ma veel tükk aega teie maailma jälgida ja ma leidsin, et on aus sulle edasi anda, mida ma tean.
Andrizzi, Püha Inkvisitsioon võttis Cherili kinni, ta on antud kohtu alla ja mõistetud surma. Ma tõesti ei tea, kuidas ta kätte saadi, aga nüüd on ta Romekis ja peaks kohtuotsuse põhjal pühapäeval – see tähendab homme – hukatama Püha Jumalaema väljakul, kus kõik autodafeed toimuvad. Ma ei saa vana krahviga ühendust, sest mul puuduvad juba mitmeid kuid tema ja krahvinna signaalid; loodan vaid, et nendega on kõik hästi. Sõrmuse kandmine on vabatahtlik, eks ole, ja nad polnud selles suhtes kuigi korralikud. Cheril kummatigi kandis sõrmust ja seetõttu ma tean, mis temaga juhtus; praegu seda tal kahjuks enam pole, see võeti ära.
Sõber – luba end nii nimetada –, sa ei tahtnud minust enam midagi teada, sa põgenesid. Ma austan su valikut. Ma ei saa sulle öelda, mida sa tegema peaksid, kuid ma olen kindel, et sa teed õigeid asju, ja parim, mida mina Cherili heaks teha saan, on sulle see info edastada.
On nii palju, mida ma peaksin sulle veel rääkima, kuid sa ju tead – enne millegi rääkimist peaksin ma veel rääkima sellest ja tollest ja nii ei tule sel lõppu. Ükskõik mida sa teed, pead sa aru saama kahest asjast – esiteks, siin ilmas sul enam kohta ei ole. Ma ei räägi ainult sellest, et sa oled käinud läbi ilmapuu ega saa enam kunagi endiseks. Või täpsemalt räägin ma just sellest, kuid mitte kitsalt füüsikalises tähenduses. Selle ilma võimud ei jäta sind enam kunagi rahule ja mina sind enam aidata ei saa. Teine asi on see, et kõik asjad päikese all toimuvad kõigi jaoks vaid ühes suunas. Olnut parandada ei saa, minevik on minevik ja surm on surm. See on sinu elu, Andrizzi. Mina olen läinud, et mitte kunagi enam tagasi pöörduda. Enamik neist, keda sa laeval nägid, on läinud oma teed, millest sa aru ei saa. Kuigi me näime suhteliselt vabalt liikuvat ilmalõimede vahel, ei tähenda see, et käidud teel oleks võimalik tagasi pöörduda.
Leviatan on Läänemeres, sinu asupaigast vähem kui poole päeva teekonna kaugusel. Kui sa kutsud, tuleb kiil vähem kui poole tunniga, ja see aparaat viib su keskööks Romekisse.
Leviatan jääb tühjaks, sel on aeg siin maailmas uinuda, enne kui keegi või miski selle uuesti äratab. Kiili saan ma sulle jätta. Sellega on nii nagu kõige muuga, mida ma kasutanud olen – see on teatud piirides igavene ja ennast säilitav, sel on omad piirangud ja see on üsna tark. Kui sa seda valesti kasutad või enam ei kasuta, vajub see vaikselt olematusse oma aega ootama. Kiili jõuallikas saab tühjaks, kui sellega mitu tiiru ümber maailma lennata või väga intensiivselt relvi kasutada, aga mingi aja pärast laadub see uuesti. Sul on aega ja võimalust seda õppida, kui tahad. Kui ei taha, oma asi. Ma ei saa sinu saatust määrata, ma saan sulle ainult nõu anda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
