küsisin,» ütles kloun ja nüüd oli temas ähvardust ja eimiski ta suust tundus ka väljapoole, mahedasse pilvisesse pärastlõunasse valguvat ja seda tabamatu võõrikusega segavat, «et kas sa tahad anda tagasi selle, mille minu käest ostsid? Nii et kõik meie lepingu mõjud ümber pöörduksid? Et linnades möllaksid mässud ja klannivanemad kukuksid? Rääkimata järgnevatest lahingutest ja surnutest, oh, paljudest magusatest surnutest? Tahad sa oma tehingu tagasi võtta?»
Boudica raputas pead, vaatas korraks segaselt ringi. Lisas siis pearaputusele: «Ei, mitte seda. Ma hindan su andi, deemon. Aga see ei maksnud sulle palju. Ainult pisike mõjutus siin ja teine seal. Sa oled nüüdseks mult juba võtnud väga karmi tasu. Sellest peaks piisama.»
«Ah! Võimalusest veidi aega elus olla peaks mulle piisama? Aga ei!» Kogu laotus tundus klouni naeruga kaasa ragisevat. »Ei piisa. Sa lubasid end minule! Mulle ja mu lastele!»
Dali komistas käpuli saatanast eemale, kuid tema liigutused näisid Kogrele kuidagi aeglased. Loiud. Ikka ja jälle pidi mees vaatama tagasi deemoni poole, kes teda oma pimedate silmaaukudega jälgis ja kelle maalitud suu naeratas kurja naeratust. Ja selles pilgus oli – igatsust.
«Filip, mu armas,» sõnas kloun emalikult. »Miks sa tahad minu juurest lahkuda – miks sa ometi tahad sinna alla minna? Seal ootab sind see, mille eest mina sind enam kaitsta ei saa.»
Filip Sören vaatas kivilt alla ja otsekui tardus. Isegi tema suu jäi poolavali, kuna pilk aina jälgis.
Läks veidi aega, kuni see miski Tumeliku nägemisulatusse jõudis, aga ta ei olnud oma oletustes eksinud.
Kivi äärt mööda roomas loode. Vast 4-5 kuud vana, tumepunane ja krimpsus, pikk, mõttetult tukslev nabanöör järel lohisemas. Silmitult kobas ta kivi tillukeste, tikutaoliste sõrmedega, kus miniatuursed küüned juba moodustunud olid. Loode ei teinud mingit häält, ainult kobas kivi ning roomas siis aeglaselt edasi nagu putukas.
«Kas sa arvad vast, et jõuad joosta kiiremini kui tema?» küsis deemon. Boudica ei vastanud. Ta jälgis olevuse roomamist ainitisel pilgul, ise kivi serval põlvitades.«Arvad, et jõuaksid tema eest minema, kui kõigest jõust sprindiksid?»
Dali vangutas tummalt pead. Ta katkised käed hoidsid kivi servast, nagu püüaks ta seda puruks pigistada. Esimest korda pärast tolle saabumist tõstis mees pilgu Kogrele.
«Ian Tumelik, mu patt on mu kätte saanud. Andesta mulle veel kord. Ma ei suuda. Ma – ei suuda.»
Koger vaatas talle vastu.
«Ära anna veel alla,» sõnas ta. Astus kivile lähemale, veel lähemale, ja põlvitas siis sinna päris ligidale. Sirutas käed välja ning võttis punase ligase loote oma pihkude vahele.
«Ta on nii väike,» ütles naine vaikselt. «Nii habras.» Koger hingas pihkude vahele kuuma hingeõhku. «Ja tal on külm, vaene pisike. Kas sa tuled alla ja soojendad teda?»
Filip oli end juba üle kõrge, noaterana lõikava kiviserva alla libistamas – kui kloun oma kinnastatud käe tema omale pani. «Ma ei loobu,» ütles ta tõsiselt, aga ilma voogava pimeduseta, ilma ähvarduseta. «Sa kardad ja ma võin sellele isegi kaasa tunda. Aga mul on sind vaja ja ma maksin su kinni – ning sa ei taha isegi tagasi anda seda, mille sa minu käest said. Ma olen sind kaitsnud su oma valu eest, aga mitte enam.
Kui sa praegu sinna alla ronid, tapan ma su peatselt ja minu sugu sööb igavesti liha su elavatelt luudelt. Ilma armuta.»
Filip Sören kõhkles ainult viivu.
Tema pilk pöördus nagu nõel magneti suunas tagasi pisikesele punasele imikule.
«Ma arvan, et tema jõuab mu esimesena tappa,» ütles ta õieti ei kellelegi. «Aga kui kellelgi on kohustus teda soojendada, olen see mina.»
Mees maandus kangete jalgade libisedes kivisel mäetipul ning astus peaaegu pühalikult Tumeliku suunas, pihke välja sirutades.
«Anna ta minu kätte,» sosistas ta, silmad väga tumedad.
Koger ulatas tillukese, vaevu siputava keha mehe peopesadele nagu kassipoja.
Too võttis selle vastu. Ta käed värisesid. Aga ta tõmbas lapse enda ligi.
«Ta on tõesti külm,» sosistas Dali, silmad ikka veel suured ja tumedad. Loode mahtus tema ühte pihku ära. Mees tõstis oma närudes särgi vöökohalt üles, toetas lapsukese peoga vastu sooja kõhunahka (nii külm – see külm puudutus on tuttav), nõnda et ikka veel võikalt tukslev nabanöör jäi rippu. Vajus siis istuli. Vappus nagu valudes.
«Sa oled minu oma,» ütles kloun kivi otsast. «Ning ma tapan su ja toitun sinust. Kas sa arvad, et see ohver parandab midagi? Laps on juba ammu surnud, kümme, kaksteist aastat tagasi. Sa ei saa soojendada midagi peale tema mälestuse. Sind ei verista praegu miski peale mälestuse. Ja selle naise.» Ta noogutas Tumeliku poole.
«Jäta ta rahule, deemon,» vastas too Dali asemel. »Sul ei ole talle mingit õigust, tehingud sinusugusega on tühjad! Sa oled parasiit, mis hävitab peremehe palju täielikumalt ja kindlamalt kui Quizi vaiuss.» Koger tõmbas alumise huule hammaste vahelt läbi, kulmujoon raevukas. «Ma rebin su välja tema kehast ja kõrvetan surnuks. Sina ja su larvid ei kuulu inimeste maailma.»
«Mina olen parasiit? Ise kasvatad ja hellitad sa oma kehas samuti minusugust, kutsud teda jumalaks.» Klouni silmade taga väreles tühjus nagu tuleleek.
«Minu jumal ergutab inimestes lahkust. Tarkust. Isegi headust. Sina ja sinusugused – elate roimadest. Kõigest kurjast.»
«Ah, aga sel sinu jumalal on taruteadvus, mida ta saab toita miljardite pisikestes kehades laiali olevate kasvude abil! Temasugune hiiglane suudab teie loomuste pisikeste näruste headusribade abil ennast ära toita, sest ta lihtsalt korjab nii laialt põllult. Mina – olen ainult mina, üksiklane ühe keha ja vaimu piirangutega. Ma vajan rohkemat, kangemat rooga.
Mida sina arvad, kumb inimese loomuses eredamalt ja jõulisemate välgatustega välja tuleb, hea – või halb?»
Koger vaikis.
Deemoni tühjad silmaaugud heitsid tema peale meeleheitelaine.
«Ma olen üksiklane ja vajan teda, et ennast ja oma lapsi toita.
Ja nüüd tahad sina, enda arusaamise järgi kaastundlik, mu tappa. Meid mõlemaid tappa. Sest ma luban sulle, et too mees ei ela üle sinu katset minust lahti saamiseks.
Kui ma selleks midagigi teha saan (ning ma olen tugev), sureb ta enne, kui sa minu hävitad. Ning sel juhul kuulub ta mulle, sest tema hing kannab mu otseteed oma igavikku välja.»
»Ka tema on tugev. Sa ei ole teda seni üle võtta suutnud. Ta on ikka veel tema ise ja see näitab suurt jõudu,» vastas naine, hääles võnkumas kerge imetluseriba.
»Ei. Mina valisin tema eest, ei puutunud teda, kui ta oli kõige hapram. Arvad, et nende aastate jooksul pole selliseid hetki olnud, kus ta murdunuks kergesti nagu kõrs? Aga ma jätsin ta mõistuse rahule, ei ajanud seda segi, ei võtnud üle. Olen teda kaitsnud ja hoidnud – see üürike olevus on omal moel ikkagi sulnis endaga kanda. Ma hindan teda. Kas ma pean nüüd oma lahkuse eest kannatama?»
«Sa – tingid. Sa kardad!» taipas lõikaja järsku ning naeratas. Selles naeratuses oli omajagu võidurõõmu. Aga ka kõhklust.
Pilge klouni toonist kadus. Jäi vaid palve.
